Loodus kutsub
Remo Savisaar
Varrak, 2008
248 lk

Loodus kutsub on Remo Savisaare esimene fotoraamat. Teos räägib paljudest õnnelikest kohtumistest karvaste ja sulelistega. Nagu autor ütleb, on kõik fotod pildistatud Eestis vabas looduses. Tulemus on igati ilus.
Alustades algusest, tuleb kiita kaanefotot. Võimas, tõeline unistuste foto! See hakkab silma ja jääb meelde.
Raamatu algus on pisut nagu kobav, näib, nagu ei oleks autor veel saanud heale jutusoonele. Talvepildi tekstis kasutab ta liig sageli väheaktiivset “on” verbi. Osadel piltidel ei ole pildiallkirju, teistel, sealsamas kõrval on need olemas. Iga lugeja ei pruugi leevikest, porri või põldvarblast pildil ära tunda. Tundub, et pikemad kirjeldavad allkirjad on paremad, kui ainult liiginime sisaldavad.
Talikülaliste puhul jääb tekst veidi kuivaks, kuna autori enda kohalolekut on veel vähe tunda. Siidisabade juures muutub lugu elavamaks, sest lisanduvad isiklikud kokkupuuted ja elamused. See annab alati jutule jumet juurde.
Händkaku otsimine, leidmine ja temaga sõbrunemine on hästi toredad episoodid. Fotograaf on üles näidanud suurt kannatlikkust, mille tulemuseks on suurepärased, lausa detailideni minevad kaadrid kaku jahistiilist. See näitab, kui palju läheb aega ja nõuab vaeva, et võita metsiku linnu usaldust. Kuid asi on olnud seda väärt.
Kevadepilt on juba palju paremas, elavamas stiilis kirja pandud kui talvepilt. Ilmselt autori isikutüübist tulenevalt ei muutu ta ei liialt enesekeskseks ega tüütult targutavaks.
Vähe segaseks jääb raamatus põhimõte, et miks kevadpildi alla kuuluvad lauk ja roo-loorkull, ning talikülalised vesipapp, urvalind ja siidisaba, on väiksemas kirjas esitletud, kui kakud, tüllid, kirjurähn, toonekurg ja rebane.
Pildid rebasekutsikate elust on muidugi sadade vaatajate vaieldamatud lemmikud. („Nii nunnud!” ütlevad neid lehekülgi vaatavad naised ja lapsed). Ülimalt meeldiv on seejuures ka fotograafi respekteeriv suhtumine pildistatavatesse. Lihtne oleks sellistes olukordades hea pildi huvides minna üle laipade, sest tegevustuhinas võib meelest ununeda, et oluline ei ole mitte pilt, vaid elu ise.
Omamoodi kulminatsioon või siis loodusfotograafi metsas käimiste tipphetk on pandud raamatu viimasesse ossa, kus autor kohtub korraga kahe karuga. Siin kirjeldab ta kohtumise vägevat emotsiooni, kus pannakse tõsiselt proovile pildistaja enda närvikava. Lõpp on igatahes uhke, nagu ka kogu raamat tervikuna.