1/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kelgukoerad oskavad lumest teki teha

Kuigi tehniliselt viks kelgukoeraks nimetada iga peni, kes mingil phjusel kelku vedama on sattunud olgu ta vi inglise spanjel on phjamaal elavad kelgukoerad siiski erikohastumusega. Erilised on ka tingimused, millega nendega ttavad inimesed peavad arvestama nagu mul oli nn kogeda Teravmgedel.

Varajane hommikutund kelgukoerte laagris. Krged metallvredega aedikud seisavad menlval, tuul keerutab vrsket lund, miinuskraade on 15 ringis. Kaugelt vaadates viks arvata, et aedikutes ei ole hingegi: hangede vahelt paistab kll mitukmmend koerakuuti, aga loomi endid mitte kusagil. Lumevljal pakitseb vaikus... Vi siiski?

Piisab vaid lbi paksu lume rhkival inimesel aedikute kuuldekaugusesse juda, kui org titub valju haukumisega. Esimese koera kahtlevast urahtusest kulub umbes poolteist sekundit, kuni terve neljakmnepealine koertekamp kuutidest ja hangedest psti on karanud ning kppadega vrgule toetudes rgib eemaloleva inimkogu suunas.
Sellised hommikud olid Teravmgedel ttades sna tavalised. Kuna me pidasime koeri linnast 10 km kaugusel, inimthjas krvalises orus, siis olid koerad siti omapead ning meie hommikused kohtumised alati vga krarikkad.
Tnu aedikute mitmemeetristele vredele ei olnud koerad ketis, vaid visid puuris ringi liikuda. Tormide ajal oli see lausa eluliselt thtis: tuul vis tuua ga nii palju lund, et ketti pandud koer vinuks lmbuda, kui kuudi nurga taha takerdunud kett poleks lasknud tal hangest vlja ronida.
Tsi, vahel ei aidanud seegi. Kord olin peaaegu et sdamerabanduse rel, kui avastasin aedikusse astudes, et lhikese karvaga isane oli otsustanud tormi ajaks kuuti jda senikauaks, kui terve kuut oli lumehangega kaetud! Vaesel loomal ei olnud kinnituisanud kuudis enam liikumisruumigi ning hingamiseks vajalik hk judis temani srmepaksuse ava kaudu.
Valmistusin hingeliselt juba kuudist surnukslmbunud koera vlja tstmiseks, kuid hakkasin siiski jooksusammul haaratud labidaga meeleheitlike lkidega hange lahti kaevama. nneks lks kik siiski hsti. Prast 70sentimeetrise kvakspakkunud lumemri eemalekhveldamist vingerdas kitsast koopast vlja tie elu ja tervise juures olev pruunikas koer ning mul ei jnud le muud, kui kergendusohkega plvili kukkuda ja nutma hakata. Miks sa nii tegid? Exxo, rumal, miks sa lasid end niimoodi kuuti sisse tuisata!? olin koera peale htaegu kuri ja samas ka hingephjani tnulik, et temaga kik hsti oli.

lirasvane toit aitab klma vastu
Kuigi koertekarjas oli ka lhikese karva ja kidura kehaehitusega Alaska haskisid, olid suurem osa Teravmgede koertest siiski Grnimaa koerte, Alaska malamuutide ja Siberi haskide segu: toekad, tihke karvaga olevused, kellele ei valmistanud ebamugavusi ka 25kraadine ilm.
Talitajatele seevastu oli kredast klmast siiski omajagu tli.
Spetsiaalne liha ja rasva segu, mida koertele klmaga vitlemiseks toidulisandina andsime, klmus toidukastis kvaks tkiks enne, kui judsime sealt igale koerale vajaliku portsu vlja vtta. Vahel tuli terve kast tagasi tuppa vedada, lisada sellele paar liitrit keeva vett, segada liha uuesti htlaseks massiks ning alles siis toitmisega jtkata. Ka toidukaussidesse valatud joogivesi klmus enne, kui koerad judsid kausi thjaks sa.
Mida klmem oli ilm, seda rohkem liha-rasva segu me nende toidule lisasime, teatud eranditega mnel koertal lks kht liiga rasvase toidu peale lahti ja siis ei olnud toidukorrast ldse mingit kasu. Samas, ega nende kuivtoitki eriliselt energiavaene polnud: spetsiaalselt kelgukoertele vlja ttatud toidus oli le 30% rasva ja sama palju proteiini.

Koerad lasid end lumme tuisata
Koerad aga, nagu ennegi mainitud, klmast suurt vlja ei teinud.
Igas aedikus oli nii palju kuute, kui oli koeri (tavaliselt kaks vi kolm), ning kuigi me hoidsime kiki pelgupaiku vimalikult j- ja lumevabana ning lisasime isolatsiooniks kuivi lekrsi, ei kasutanud Grnimaa koerad kuute peaaegu ldse. Nad eelistasid magada kas kuudi peal, kust neil oli hea levaade laagris toimuvast, vi otse lumel.
Huvitav on sealjuures, et koerad kasutasid lumel magades alati hte ja sedasama kohta. Prast kahte-kolme d muutus magamisase kausikujuliseks nsuseks, mis vajus muust pinnast mrgatavalt madalamale. Kutsa lasi juurde tuiskaval lumel end htlase tekina ra katta ju pidas ta seda kige mugavamaks ja soojemaks variandiks.

Vahel tuleb koera krvast hammustada
Norra polaarinstituudi giidil ja selle kelgukoerte laagri omanikul Jens Abildil oli koerte suhtes vga kindel seisukoht: hierarhia pidi paigas olema. Iseloomult leebemate Alaska haskidega ei olnud see nii oluline kui just Grnimaa koertega, kes on loomult pikpised ja iseteadlikud. Jensi jaoks ei olnud aktsepteeritav, et koer ei allu omanikule tielikult ja vastuvaidlemata.
Tema meelest ei eksisteeri loomadel paindlikku hierarhiat nagu inimestel (niteks nii, et tl on ks teisest thtsam, kodus aga vastupidi), vaid on olemas ks ja ainus mde: sa kas oled tugevam vi oled nrgem. Punkt.
Kui Jens oleks lubanud koertele inimese najale hppamist vi teiste koerte peale urisemist, siis kuhu ta oleks pidanud tmbama piiri, mis on lubatud ja mis mitte? Kuidas pidanuks koerad otsustama, millistest Jensi kskudest vib mda vaadata ja milliseid tuleb tita?
Kuna hel emasel on jooksuaeg, siis tuleb ta isaste koerte aedikutest kaugele eemale paigutada. Kahjuks aga uriseb Lulu kigi emaste peale, nii tundubki meile, et kohe, kui me ta emaste aedikusse lahti laseme, on koerad ksteisel karvupidi kallal.
Kui Jens asjast kuuleb, tuleb ta meile appi. Ta hoiab ht koera hes, teist teises kes, ning kohe, kui kumbki neist lrisema kavatseb hakata, keelab Jens valjult: Nei! Lulu jtkab urisemist ning Jens pigistab krantsi koonu peopesasse: Nei! Lulu tmbab kll krvad lidusse, pigistab silmad kinni, aga jtkab ikka veel lrisemist.
Nei! vtab Jens koeral krvast ning hammustab seda kvasti. Nei!
Lulu tmbub tagasi, karv hvardavalt turris, ning jb vait. Kolm minutit hiljem on ta aedikusse lahti lastud ning endised vihavaenlased nuusivad leplikult ksteise sabaalust.

Kuidas Grnimaa koerte hulgas korda hoiti
Kuna Jens ei lasknud helgi koeral endale n- phe istuda, suutis ta kontrollida isegi koerte omavahelisi suhteid. he erandiga Grnimaa koerad.
Neil julistel ja natuke matsaka vlimusega hiiglastel on tnu aastasadade pikkusele aretustle nii tugevalt vlja arenenud hierarhia ja komme jupositsioone kakluste abil lahendada, et nende puhul polnud isegi Jens kikvimas.
Kll aga oli ta ra ppinud selle, et Grnimaa koerte puhul tuli nad aedikutesse paigutada nii, et ks koer oli teisest selgelt tugevam ainult see prssis kisklema mineku. Nrgem koer ei lhe kunagi tugevamale kallale, samamoodi kui tugeval koeral puudub vajadus kakelda sellega, kes on nrgem.

Lumes kannatavad koerte kpad
Phjamaal elavate koerte kasukas muutub talvekuudel nii tihkeks, et kammimise jrele puudub igasugune vajadus. Karv lihtsalt ei lhe sassi! Mis aga vajab hooldust, on kpad.
Kui koerad lume peal jooksevad, kogunevad nende kppade alla munajad lumetkid, mis hruvad varvaste vahele sattudes kppade alla punased laigud. Selle vltimiseks pgasime regulaarselt koerte varbavahekarvasid, mis vivad pikakarvalistel koertel vgagi muljetavaldavaks kasvada.
Osade koerte jaoks sai sellest protseduurist ideaalne kvaliteetaeg oma talitajaga ning nad lasid sel muretult juhtuda, osade jaoks aga... oeh!

Spot rmus kiusupunn
Kaval grnlane Spot, kellel oli tismehe jud ja imiku ajud, vis kulutada tlematus koguses energiat talitajat prguks tegemiseks. Ta liikus, pherdas, raputas, sgas ja tegi tuhat imet selleks, et pgajat oma taldade kallale mitte lasta.
Ma kahtlen tegelikult, et ta tegi seda meie t segamiseks. Vaevalt et ta isegi aru sai, mida me tpselt teha tahtsime : Spoti arvates oli vist tegu mne lbusa spordimnguga, kus tal oli vimalus end kikvimalikul kombel inimese vastu nhkida ja headmeelt vlja nidata. Igatahes Spoti hooldamiseks kulus alati vhemalt kahe inimese jud.
Samas, nende peale oli vga keeruline pahaseks saada, isegi Spoti peale, sest ka siis, kui kelgukoer sai hakkama millegagi, mis talitajale ei meeldinud, ei teinud ta seda ju kunagi kiusu prast, vaid siiralt ja hea meelega.
Ka Spot lehvitas meie pgamissessioonide ajal sbralikult saba ning pdis iga keharakuga vlja nidata seda, kui vga talle meeldib see, kui temaga tegeldakse ja talle thelepanu pratakse.
Just selline side, siiras poolehoid kahe- ja neljajalgsete olendite vahel on emotsioon, mida ma siiani sdames kannan. Ma ei olnud Teravmgedel piisavalt kaua selleks, et lugeda end koerajuhiks vi saavutada koertega sellist sgava tasandi mistmist, nagu tekib aastakmneid koeri kasvatanud inimestel, kuid pisaraid jtkus mulle Eestisse naastes kll kvasti. Ma ei nutnud taga mitte nii vga inimesi, kes muutsid minu vrtushinnanguid, ega loodust, mis oli kordumatult kaunis, vaid koeri. Neljajalgseid, karvaseid ja sbralikke. Vahel tujukaid, ttuid, kuid alati ausaid.
Kahtlen, kas enam kelgukoertega ttamist jtkan, kuna fsiline koormus ulatub minu taluvuspiirini. Kuid olen nnelik, et mul oli vimalus seda just 2008. aasta talvel teha.



Maria Kupinskaja
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet