Gavin Pretor-Pinney
Tõlkinud Jaan Kabin
Eesti Ekspressi Kirjastus
320 lk

Raamatu autor on Inglismaal asuva pilvevaatajate ühingu asutaja ja teos ise selle ühingu ametlik väljaanne – just nii seisab tiitli pöördel. Süüvides sisusse ei jää mingitki alust kahelda taolise ühingu olemasolus ja kõrgetes eesmärkides.
Eestis siiani ilmunud pilveraamatud, näiteks “Väike Pilvede Atlas” (1964) ja “Pilveaabits” (2006), on pelgalt määrajad, seal pole jälgegi emotsionaalsusest või meeleseisunditest, millesse võivad pilvevaatlejad sattuda.
Seevastu Pretor-Pinney teos kõneleb pilvedest ja inimestest. Tekstinäide: „Levides tohututes mõõtmetes ümber seniidi, kannab kiudkihtpilve naeratuse spektraalne kaar sõnumit, mida ainult pilvevaatleja mõistab. See on pilvekoosluse sosin kõige intiimsemal viisil, öeldes pilvevaatlejale ette pilve tillukeste kristallide kuju ja orientatsiooni, kui need pehmelt langevad läbi jäise õhu kaheksa kilomeetri kõrgusel.”
Tegelikult on ju seegi raamat määraja, aga ajab mõnusal moel haarmeid ellu enesesse. Näiteks kirjeldab USA hävituslenduri William Rankini apokalüptilisi elamusi rünkvihmapilvest läbilendamisel (ja elujäämisel) ning nõuab surmtõsisel naljatoonil, et lapsed, kes joonistavad vihmapiisku pisarakujulistena, peavad saama range karistuse (õigesti näeb vihmapiisk välja nagu hamburgerisaia pealmine pool, kuid on läbimõõduga paar millimeetrit või rohkem).
Lõpetuseks read pilvevaatlejate ühingu manifestist: „Vaadake üles, imetlege seda üürikest ilu ja elage peaga pilvedes.”