Kuidas siga endale saba sai, kuidas tomat punaseks sai ja teised imelised loomislood
Kambja koolilaste kirjapandult.

Kas te elate Aafrikas, küsis minu käest mõned aastad tagasi toona seitsmeaastane Daniel Roop, kuuldes, et koht, kuhu ta koos emaga mulle külla sõitis, kannab nimetust Kambja. Daniel teatas uhkelt, et tema onu viibib parajasti Gambias. Tegelikult ei asu Kambja alevik sugugi mitte Aafrikas, vaid hoopis Tartu-Võru maantee ääres – paigas, kuhu asutati Eesti üks esimesi talurahvakoole, praeguseks 322aastane Kambja Ignatsi Jaagu põhikool. Tartu poolt tulles näeb silti Kambja – Eesti koorilaulu häll. Kambjas tegutseb 215aastane ja ühtlasi Eesti vanim laulukoor Läte. Möödunud kuul taaspühitseti Teises maailmasõjas hävinud Kambja kirik. Lisaks eelpool mainitule on vaatamist väärt Suure-Kambja mõisahoone juures asuvas metsapargis kasvav Eesti jämedaim euroopa lehis ümbermõõduga 440 cm.
Alljärgnevad loomislood pärinevad aga Tootsi Taskutest, mis on Kambja Ignatsi Jaagu põhikooli sõnailu ja pildivara kogumik. Selle koostaja Toivo Ärtise sõnul on almanahhitegu üks suur loomeköök. Möödunud sügisel oli Toivo Ärtis õhku visanud idee, et almanahhis võiks olla juttu märkamisest. Laste klassijuhataja Valve Keskpalu oli eesti keele õppeülesandena neid lookesi kirjutada palunud. Almanahhi komponeerimise käigus lisandusid needki jutud.
Niisiis, Kambja laste kirjatükid eluslooduse kujunemisest.

Miks on rebase sabaots valge
Elas kord rebane, kes oli paras pätt. Ükskord tahtis see rebane lihakaupmehe juurde minna. Tal oli plaanis paar kana varastada. Jõudnud lihakaupmehe maja juurde, hiilis rebane vaikselt sisse. Ta näppaski paar kana, nagu oli mõelnud. Lihakaupmees märkas teda ja viskas hirmutamiseks esimese kättejuhtuva singitükiga. Saigi peaaegu pihta, aga rebane haaras osavalt singi hammaste vahele ja lidus noosiga kodu poole.
Järgmisel päeval seadis rebane sammud pagariäri poole, sest pärast külluslikku lihaeinet vaevas teda leivaisu. Ta hiiliski leivalattu ja kahmas kolm leivapätsi. Vargapoiss ei märganud õnnetuseks pagarit, kes oli tema selja taga. Pagar tahtis varast peatada, kuid rebane tegi enda päästmiseks uhke hüppe kõrvale. Kahjuks kukkus ta hooga jahukotti. Rebane kargas püsti ja pistis kodu poole punuma sellise hooga, et jahupilv taga. Karvadest viis tuul jahu välja, aga saba pealt mitte – sinna oli tuvi jahu kinnituseks törtsu lasknud. Sellest ajast peale jäigi rebase sabaots valgeks.

Ingrid Männik, 3. kl

Kuidas kurk endale okkad sai
Elas kord üks kurk, kes oli väga üksildane. Ükskord tuli kurgi juurde siil, kes küsis, kas tema lehtede alt leiaks peavarju? Kurk lubas, aga soovis, et siil poeks vaikselt tema läheduses lehtede alla ega häiriks eemal magavaid kurgilapsi. Sestap tuligi siil kurgile hästi lähedale. Nii lähedale, et kurk jäi siili okaste külge kinni. Siis nad kangutasid ja kangutasid ja said kurgi siili küljest lahti, aga osa okkaid jäi kurgi külge. Sellest ajast peale ongi kurgid okkalised.

Õnneli Mumm, 3. kl

Kuidas jänes endale pikad kõrvad sai
Oli kord üks metsaäärne talu, kus kasvasid küla kõige paremad porgandid. Ka kõik jänesed teadsid seda ning käisid seal porganditega maiustamas. Selles talus oli ka kuri koer. Kord läks arg jänesepoeg porgandeid näppama, kuid tema õnnetuseks magas seal lähedal ka too kuri koer. Seepärast ei saanudki jänesepoeg rahulikult süüa, vaid pidi kogu aeg kõrvu kikitama. Vaevalt võttis ühe ampsu, kui juba tundus talle, et kuuleb koera haukumist. Sirutas siis jänesepoeg kõrvad kõrgele-kõrgele ja nagistas rahutult neid maitsvaid porgandeid. Niimoodi pidevalt kõrvu kikitades venisidki jänese kõrvad õhtuks välja. Sellest ajast peale ongi jänestel pikad kõrvad.

Martin Jaani, 3. kl

Kuidas siga endale keerusaba sai
Kord tülitsesid naine ja mees. Naine keeras enda juustesse samal ajal lokke. Nende tüli läks nõnda ägedaks, et naine pages lauta sea juurde. Seal lokkis ta end edasi ja puhkas riiust, kuni leidis, et võiks tülitsemisele lõpu teha. Naine ruttaski mehega ära leppima, aga jättis kuumad lokitangid seniks sea saba najale. Sellest ajast peale ongi sea saba krussis.

Triin Ehrlich, 3. kl

Kuidas kitsepoeg endale tähnid sai
Elas kord üks kitsepoeg, kes oli väga näljane. Ta tahtis külarahvalt süüa varastada. Kitseke läkski külasse toitu otsima. Ta käis seal ringi, kuid söödavat ei leidnud. Lõpuks jõudis ta ühte restorani, kus oli süüa – kõiksugu lehtsalateid, torte, saiakesi ja palju maitsetaimi. Kitseke ei osanud midagi valida. Ta kõndis majas ringi, pea toiduküllusest sassis. Toidulette uudistades komistas ta valge värvipoti otsa ja sellest ajast ongi kitsedel valged tähnid.

Õnnemari Sule, 3. kl

Kuidas tomat punaseks sai
Elas kord üks tomat. Tema nimi oli Vint. Ta elas kasvuhoones ja oli rohelist värvi. Sinna tuli ükskord mees, kel oli värvipott kaenlas. Mees hakkas kasvuhoonet punaseks värvima. Värvis ja värvis… Vahetevahel kukkus mõni värvitilk ka tomatile. Mehele hakkas meeldima punane värv tomati igavalt roheliselt kuuel ja ta värvis terve tomati punaseks. Niimoodi saigi tomat punaseks ja on seda tänaseni.

Kelly Ivask, 3. kl

Kuidas kass endale vurrud sai
Elas kord üks väike kass, kes eksis metsa. Oli hommik. Päike paistis ja kass nägi, et keegi on veel metsa eksinud. Tegelikult ei olnudki mees eksinud, vaid ta otsis kiisut. Ta pani kassile nimeks Mirru. Järsku avastas mees, et kassil pole vurrusid. Seetõttu võttis ta ühel päeval ette ja nad läksid rätsepa juurde, et too kassile vurrud õmbleks. Sellest ajas peale ongi kassidel uhked vurrud.

Brita Uus, 3. kl