Mets on kui mobiiltelefon ja mina olen kui kriisiaja seinapistikust laetud adrenaliini pritsiv aku. Metsa mõte on mind maha laadida – ega ma linlasena muidu meeleldi sinna ei juhtu, isegi juhul, kui mu maja ümbritseb tihe männik, isegi siis, kui mu naabrid ütlevad, et ma olen looduslaps. Ma ei tea, mida see sõna tähendab ega ka seda, mida nad sellega silmas peavad. Aastatega on side kadunud, see on lukustatud laudisseinte taha, puidust mööbli vahele. Aku laadimise ajal – ja see toimub pika-pika perioodi vältel – lepin ma metamorfoosi läbinud metsaga, kinnitades endale, et kask teeb arvutilaua eriti kindlaks. Vaatan ehk aknast välja oma maalapikesel kasvavat männikut, aga näen vaid tervikut, mitte detaile, veel vähem nende taha.
Metsa minna on keeruline. Motivatsiooni justkui pole. Igapäevane metsa läbimine eesmärgiga bussipeatusse jõuda pole metsaskäik. Muidugi mitte. See on lühike, õpitud jada tegevusi, mida kammitsevad su mõtted ja pime, õpitud mustreid märkav pilk. Bussipeatusse jõudmine ja jõulukuuse toomine. Üks ja sama. Metsa minna on keeruline, kui sa vabastad idee igasugustest võõrmotivaatoritest ja jätad eesmärgiks puhtalt minemise. Mets toimib inimaku jaoks mobiiltelefonina. Ta vabastab su üleliigsest pingest, kui sa oskad õigeid klahve vajutada.
Ma olen avastanud erinevaid viise, kuidas näha ja kuulata. Erinevaid viise, mis toimivad tervendavalt ravimtaime noppimata. Olen õppinud nägema detaile, reljeefe, tähtsusetuna näivaid tekstuure pohlalehe pinnal. Olen õppinud nuusutama ja kompama, vaikima. Ettevaatust, aku tühjeneb! Puurin pilgu armutult loogikavabas segaduses kasvanud oksapõimikusse, püüan mingit korduvat, loogilist sammu tabada ja lepin mõttega, et ainus korrapära, mida mu silm märkab, on kõige korrapäratus.
Mets laeb mu tühjaks, aga salapära jääb. See, kuidas su jalg vajub pehmesse turbasamblasse või kuidas raba keskpunkt sind varahommikul surmvaikusega kostitab, on hämmastavalt võõras ja hirmutav. Sinu kodust ja kodulinnast paar-kolmkümmend kilomeetrit eemal asub justkui teine planeet. Sa ei pruugi siin täit rahu tunda – ma tean, et mina tajun alati tagasihoidlikku ürgset ootusärevust või kõhedust. Isegi hirmu, mis ütleb, et ma pole siin teretulnud. Ehk mitmeid inimpõlvi tagasi... Aga kindlasti mitte täna, kus ma olen end akuks ja metsa mobiiltelefoniks mõelnud. Kolm hoiatavat signaali selle mõtte peale ja ...
... aku on tühi. Mets lülitab end välja. Ma sammun tuimalt tagasi. Ehk oleks nii kõige parem, kõige loomulikum, lihtsalt kõndima jäädagi, aga ma ei saa. Mu kodune metamorfoosi läbinud puit ootab mind tagasi ja arvuti mu kasepuidust laua all hakkab mind peagi läbi elektroonilisse postkasti laekunud sõnumite laadima. Järgmise korrani.