6/2009



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Hiina pühadel mägedel nr 2

Algus Loodusesõbra oktoobrinumbris.
Algselt ilmunud serbia keeles 2005. a
ajakirjas Повеља, pealkirja all „На кинеским
светим горама”.
Inglise keeles ilmunud autori tõlkes
aastal 2009.
Inglise keelest tõlkinud Tuuli Seinberg,
juuli 2009.

… Kui astuda trepi lõpus viimaks sisse tohutust taoistlikust väravast, tuleb ronida veel vähemalt kilomeetri jagu ja läbida mitu valetippu, et jõuda tõelisesse tippu, Nefriitkeisri (Yu-huang Si) taoistlikkusse templisse. Templi ees seisab Monument Ilma Keiser Wu Sõnadeta – sammas (steel), mis püstitati siia 2000 aasta eest ja jäeti tühjaks, sest keiser otsustas, et ükski üheksast välja pakutud kirjeldusest ei küündinud tema voorusteni. (Selle loo põhjal võiks välja mõelda „muistse Hiina jutu” keisrist ja üheksast peast ilma jäänud kirjamehest!) Lähistel on teised budistlikud ja konfutsianistlikud templid ja pühapaigad. Jälgin pilguga ühest templist teise voogavas rahvamassis palverändureid, kes viskuvad iga nelja-viie astme tagant käpuli, lebavad pisut täies pikkuses maas, ajavad end siis püsti, kõnnivad paar astet, lömitavad jälle, ja nii edasi. Kui päike hakkab loojuma, paistab mäge ja palverändurite südameid liigutavat suure gongi sügav ja salapärane heli (või on see hoopis suur ilma pendlita kell, mida lüüakse väljastpoolt palgiga; venelased võtsid sellised püsikellad kasutusele hiljem Novgorodis).

Basso profundo: buuuuuuuuum. Lõhnaküünlad. Tuli. Enesealandamine. Maagia. Usk. Mõtted meie Hilandari kloostrist Serbias. Athose mägi Põhja- Kreekas. Palve. Jeruusalemm. Viimaks olen laada ja tsirkuse kaudu jõudnud ühe Hiina püha mäe Jumala tipule.
Hiljem jälgisin Tiibetis palverändureid, kes läbisid lömitades mitmeid kilomeetreid, nad viskasid end näoli pikali, ajasid püsti, astusid paar sammu, lömitasid uuesti, ja nii kolmest Lhasat ümbritsevast kontsentrilisest ringist suuremal, siis väiksematel, kuni jõutakse Potalasse. Olen katoliiklikus Lourdes’is ja Venemaa kloostrite ees näinud, kuidas halvatud ja jalutud roomavad, lootuses oma jäsemed ja tervise tagasi saada, ent need Tiibeti budistid on terved ja kadestusväärses – uskumatult heas – vaimses ja füüsilises vormis. Nende usk on sügav. Ometi on tõsi, et nende põlvi kaitsevad tugevad padjad ja käsi erilised puidust lauad.

Magada.
Laupäev, 24. aprill
Kirjutan hilja, Tai’anis. Mind äratati Shenqi Binguanis hommikul kell 4.50. Viskasin riiete peale pika raske rohelise mantli, mida talviti kannavad Hiina sõdurid. Juhtkond varustas ettenägelikult kõik külastajad selliste mantlitega, et neil oleks soe, kui nad Tai Shani tipul päikesetõusu vaatavad. Seisin kell 5.20 koos paljude teistega ja vaatasin, kuidas päike läbi udu tõuseb. Olin ainus mittehiinlane. Umbes iga kahe minuti tagant oli kuulda värinaid tekitavat ja maagilist sügavat gongiheli. Kõik kohalolijad vaikisid ja mõtlesid sellest, mida elu neile järgmiseks toob.
Umbes kuus tundi hiljem jälgisid ühed teised inimesed – kahtlemata samuti värinaid tekitavas vaikuses – Siinai mäe tipus päikesetõusu. Isegi nüüd tunnen ma liigutust ja elevust, mida tekitavad sügavad inimlikud läbielamised, kui meenutan seda päikesetõusu Siinai lõunapoolse tipu lähistel kiiskavalt punases kõrbes Moosese põõsa ja Püha Katariina kiriku kohal; selle Katariina, keda IV sajandil Aleksandrias rattal piinati ja kelle auks Justianus rajas VI sajandil maagilise kloostri. Isegi Ivan Julm saatis annetusi kloostrile, mille 25 allesjäänud munka kuuluvad autohtoonsesse vene õigeusu kirikusse.
Lähen Roosade Pilvede Printsessi (Bixia Si) taoistlikusse templisse, mis on erakordse arhitektuuriga. Seejärel külastan väikest konfutsianistlikku pühamut. Inimesed palvetavad ja viskavad esivanemate auks erinevaid esemeid tohutu kolde avatud suhu, kust nilpsavad välja metsikud tulekeeled.
Buuuuuuum. (Kaks minutit.) Buuuuuum. (Kaks minutit.) Buuuuuuum. Legendi kohaselt olevat Konfutsius selles paigas öelnud: maailm on väike.
Peatun pühamust allpool kuristiku kohal trooniva tohutu kaljunuki servast meeter eemal. Veedan sellel eeliskohal tükk aega, vaadeldes kauget ilu lõunas, Konfutsiuse sünnikoha pool. Mõtlen aegajalt kuristikule, mis on nii lähedal.
Kui sammun 6000 kiviastet allapoole, kohtun taas oma eilse tuttavaga. Ta on umbes 60aastane, koguka, tugeva ja sitke keha ning täiesti valgete juustega. Tal on kenad näojooned ja intelligentsed soojad silmad. Ilmselt jumaldavad naised teda, kuigi ta paremal põsel on mitu veidrat punakaslillat sünnimärki nagu Gorbat ovil. Ta peab trepi kõrval viljatutele naistele mõeldud kliinikut, vabandust,„nõustamiskeskust”.
Kui ta mind nägi, tormas tervitama ja me embasime nii tugevalt, et oleksime peaaegu tasakaalu kaotanud ja ohtlikust kivitrepist alla veerenud. Kui hakkasin sellest ehmatusest toibuma (see oli palju suurem hirm kui seista kuristiku kohal) ja ütlesin viljatusravi spetsialistile hüvasti, sain veelgi suurema ehmatuse osaliseks – nimelt põhjustas arme ta põsel mingi jube ja nakkav haigus. Et end sellise lolluse eest karistada, otsustasin, et lähen tagasi ringiga, Poolel- teel-taeva-värava (Zhongtianmen) juurest mööda läänepoolset rada, arvestades samas, et see lisab mu teekonnale ei rohkem ega vähem kui seitse kilomeetrit ja 2500 (halvas korras) trepiastet. Ja hoolimata valitsevast kuumusest oli see imeline – mägi, mets, ojad, ja ei kusagil hingelistki. Mingi teine sügav Hiina. Mu palverändurisau oli nii kasulik, et otsustasin selle kaasa pakkida ja laevaga koju saata…

Kuu aega hiljem olen Kagu-Hiinas Sichuanis, Tiibetiga piirnevas provintsis. On palju põhjusi, miks ma pean Sichuani Hiina kõige huvitavamaks piirkonnaks. Arvan, et võiksin siin elada – vähemalt mõned aastad.
Jõudsin Sichuani täis indu õppida tundma asju, mille kohta olen lapsepõlvest saati lugenud ja kuulnud. Üks olulisemaid nendest on Emei mägi, Emei Shan. Palverändurid on Emeil käinud juba 1800 aastat, ilmselt seetõttu, et see on India ja Tiibeti vahetus läheduses; VI sajandil mainiti seda kui ühte neljast kõige pühamast budistlikust mäest Hiinas. Tangi dünastia (618–907) ajal oli Emei Shan hiina budismi (chan-budismi) keskus.

Esmaspäeval, 24. mail (kirjutatud 24. ja 25. mail)
…Buss on juba kolmas alates sellest, kui ma varahommikul Chengdust lahkusin, ja juht peaaegu sunnib üht umbes 16aastast tüdrukut mulle näitama, kus järgmise bussi peale minna ja kus väljuda. Kõnnime koos temaga 200–300 meetrit läbi uskumatu rahvahulga – mina, ainus eurooplane lähima 50 ruutkilomeetri peale, ja tema, kõige ilusam hiinlanna, keda olen iial näinud. Tähelepanu keskpunktis olen mina, ent hiinlased ei ole sellised nagu oleks sellises rahvahulgas ja kõrvalises, karistusohuta paigas mõned teised: keegi ei solva teda ja keegi ei ähvarda mind ega ürita mind paljaks röövida. Otsime üles mu järgmise, neljanda bussi. Bussijuht ei suuda vastu panna ja mõõdab pilguga häbelikult mu saatjat ning annab meile parimad istekohad. Enne seda ajab ta karmilt ja valjult paar vaest ja vana inimest istekohtadelt minema. Kui buss väljub, tõuseme me sõnatult ja anname istekohad tagasi. Vanad võtavad need tuimalt vastu. Ei aitähhi, ei naeratust; näod on ilmetud, elu poolt muserdatud. Buss sõidab umbes 30 minutit. Tüdruk seisab minu ees, väga lähedal. Näen läbi ta kukla pehmete juuste selgroo keskpunktis umbes ühe ruutsentimeetrist tätoveeritud punast roosi…
Ta väljub bussist koos minuga, kuigi pidi edasi sõitma. Peaaegu kohe saabub mu viimane, viies buss. Sisenen. Ta jääb maha ja lehvitab. Kristalliseerunud kaastundeliigutus. Mõtlen, et kuidas tal õnnestus veenda tätoveerijat nii väikest roosi tegema? Ja nii õrnale, samas ligipääsetavale kehaosale?
… Viies buss toob mu kell 14.45 Jin Shuile (kõrgus 900 meetrit), kust hakkan tõusma Emei Shanile – 17 000 astet…
… Tuhande meetri kõrgusel on budistlik Lugematute Aastate (Wanian Si) klooster. Mul pole sõnu…

Erinevalt Kristusest on Buddhal mitu nägu. Ja poosi. Ja taaskehastust. See toob budismi tavainimeste mitmetele elurollidele, muudatustele ning maskeeringutele lähemale. See muudab budismi vähemalt näiliselt vähem suletuks.
… 1200 meetrit, Xi-xin. Mitte hingelistki. Tänu jumalale! Loodus on jumalik, nii roheline, nii värske. Männid, bambus. Tee on kiviastmetest. Lugematud lõputute astmete read. Astmed on kitsad, see pole Tai Shan. Ent need on tugevad, kivist, igikestvad. Budistlikud mungad on asised feodaalisandad, kellest kõige edukamad olid Tiibeti dalailaamad. See pole mägironijate mägi, see on budistide mägi. Trepid viivad ühest kloostrist teise, mäetipult mäetipule, üles ja alla ega kulge mööda ratsionaalset mägironijate rada, mis vonkleb mäe pinnavorme jälgides tippu. Ja miks peakski? Kui tasuta tööjõudu on külluses käes? Ja kui läänelik visa tipuihalus ei ole peamine siht?

Mis on tegelikult minu siht?
… Kui hämardub, olen keset vaimustavat märga lehestikku, udu sees. Sichuani mäe keskel, Kagu-Hiinas. Ihuüksinda. Imeline, veider ja üldse mitte õudne! Erutav! Tunnen end füüsiliselt väga hästi. Ma ei väsi. Ma ei pea peatuma, et hinge tõmmata, mu jalad ei valuta. Ent kui jõuan kell 18.40 Chu-diani, hakkab sadama. Muretsen homse ilma pärast…
… On juba üsna pime. Chu-diani templi uksed on valla. Kusagil pole hingelistki. Sisenen ja löön Serbia õigeusu kombe kohaselt risti ette. Kõnnin hääletult läbi templi ruumide. Kusagil pühamu sügavuses kohtun ühe noore mungaga. Ta jahmub, silmad suured, hetkeks kohkunud. Ent kui ta end kogub, on ta kehastunud lahkus.
A-mi to-fo! A-mi to-fo! A-mi to-fo! Ta vaatab mulle silma, pilgus midagi, mida võiks nimetada armastuseks – olen veider läänelik ilmutis, kes ilmus öö hakul selle tohutu mäe üksildases nurgakeses märjana vihmast ja udust; ta kordas sõnu, mis olid minu teada õnnistus Buddha nimel. Teadsin, et sõnad pärinevad Tiibeti-sanskriti Amitabast, ühe Buddha taaskehastuse nimest. Ja Fo on hiina keeles Buddha nimi.
Ta pakkus mulle üht ja teist, ent ma selgitasin, et pean edasi minema, kuni on veel veidigi valgust (mõtlen hiljem, et ei suuda lihtsalt seda läänelikku mõtlemislaadi peast välja juurida). Laskudes trepist, et siis teisest jälle üles ronida, mõtlesin ma veidrale odavas läbipaistvas vihmakeebis valgele mehele, kes sadas taevast alla, et buda munga poolt õnnistatud saada.
19.40, öö hakk ja kõva vihm; jõuan ühele tipule, 1700 meetri kõrgusel asuvale Hua-yan Dingile. Tean, et siin on budistlik pühamu, kus on ka sängid palverändurite jaoks – ja see ma ju olengi. Suures ühisruumis tuuakse mulle suur kausitäis kuuma vett jalgade jaoks ja väiksem kauss näo jaoks. Olen tänulik. Valmistatakse taldrikutäis riisi, paprika ja munaga. Tee. Hiilgus. Ja siis jäisesse ubrikusse, kus on raudvoodi. Olen läbimärg ja kuivatan riideid nii, kuidas suudan. Käimla on umbes 80 meetrit treppi mööda allpool. See on suur ruum, mille kivipõrandas on tosinajagu haisvaid auke, mida lahutavad rinnakõrgused vahelatrid.

Teisipäev, 25. mai (kirjutatud 15.– 26. maini)
Magan nagu nott üheksast kuueni, mind äratab vihm. Seda kas tilgub või siis kallab nagu oavarrest. Nõnda, on aeg kangelane olla – tõusen üles, võtan end kokku ja ronin vihmas 3100 meetri kõrgusele. Mägimatkamine on ülev!
Järgneva seitsme ja poole tunni jooksul puhkan kaks korda. Esimesel korral lakkas vihm hetkeks ja ka mina peatusin. Vaikus, kui laululinnud välja arvata. Alates hommikust pole ma kedagi näinud. Olen taas läbimärg. Selle vihma eest ei suuda mind mingid riided kaitsta. Koorin keset treppi kõik riided seljast ja sorin ihualasti oma läbiligunenud seljakotis, et leida pisut kuivemat aluspesu. Seejärel istun trepile, et süüa küpsist ja juustu, mille ostsin Chengdus (kus ööbisin viietärnihotellis!). Küpsised ja juust – täiesti mitte-hiinalik kehakinnitus.
Äkitselt märkan umbes sada meetrit kõrgemal meest, kes tuleb kiiresti trepist alla. Liiga kiiresti. Hirm, nagu seda tundis munk. Kui ta läheneb, näen, et ta on bian dan, ent tal pole koormat ja bambusridva asemel on võigas raudkang. Tean, et mul on mõned asjad, mida tal pole ja mis võivad talle meeldida. Ometi näen, kui ta kuus või seitse astet enne mind peatub, et ta nägu valgustab lahke naeratus. Noor lihtne mägede nägu. Ta istub ja pakub mulle suitsu. Ma ei võta vastu – ma ei suitseta, mulle ei meeldi pettus ja ma ei taha ta väärtuslikku kaupa raisata. Pakun talle juustu ja küpsiseid. Hiinlased ei tarbi üldiselt piimatooteid, aga arvasin, et see mahe juust võib talle maitsta. Ta uurib juustutükki ja nuusutab seda hoolega. Nagu oleks teinud ka mina ja teised targad loomad. Ta võtab ampsu, see maitseb talle, ta närib – ja naeratab. Sööme vaikides. Annan talle pool apelsini, ajan end püsti, võtan seljakoti selga, patsutan teda mehelikult paar korda põsele ja seiran silmanurgast raudkangi maas. Naeratused vahetatud, jätkan teed mäkke. Kuulatan tähelepanelikult, ega ta mulle järele ei tule. Pärast umbes 50 astet pööran ringi. Ta istub liikumatult trepil ja vahib mäest alla.
Teine peatus — palju hiljem väikeses tavernis, mis ilmus trepi kõrvalt välja nagu miraazh, kus söön väga vürtsikat tõelist Sichuani-stiilis riisi, liha, paprika ja sibulatega rooga. Ostan veel ühe läbipaistva vihmakeebi ja koleda lilla pikkade varrukatega pusa, mis on tehtud kõige odavamast sünteetikast (koos toiduga läheb kokku 3 $). Nurgas mängib keskealine naisomanik meestega tõsist kaardimängu. Tegu on hasartmänguga, ja selles mõttes pole hiinlastest pöörasemaid.
Pisut hiljem saabun Jie-yini, kuhu pääseb mäe jalamilt 90kilomeetrist teed mööda kas auto või bussiga. Äkitselt muundub mäe haruldane ilu rahvahulkadeks, kioskiteks ja müraks. Õnneks on olemas lift, millega saabuvad turistid sõidavad 3077 meetri kõrgusele Kuldsele tipule (Jin Ding). Jätkan põikpäiselt trepist rühkimist ja jõuan sellele (vale) tipule kell kaks päeval. Olen jällegi märg, ent õnnelik – kuigi läbi vihma ja uduviirgude pole mitte midagi näha.
Pärin, kust algab rada, mis viib Emei Shani tõelisele tipule, Kümne Tuhande Buddha tippu (Wan Fo Ding, 3099 meetrit). „Ei saa, liiga ohtlik,” väidavad mõned ametiisikud, ent see pole vastus, millega ma nii kaugele tulnuna lepiks. Tean, et poliitilise nõudlikkuse ja suutmatuse tõttu mäe olemust mõista rajati valetipult päris tipu alla viiv mitme kilomeetrine üherööpmeline raudtee (!). Et ametnikud maha rahustada, ostan väga kalli pileti (7$), ent keeldun vagunisse astumast (oleksin olnud ainus reisija) ning nõuan, et mulle näidataks teed. Nad kordavad mitu korda, et teed ei ole või et see on liiga ohtlik, ent annavad viimaks alla ja lubavad ühel meeldival metsnikul mu teejuhiks hakata. Väike ja kõigile kahjutu mägironimise põhimõtete võit bürokraatia üle, mis ei mõista midagi, mis on oluline.
Metsnik, kelle rohelise vihmamantli seljal on kiri „403”, ja mina kõnnime väga kiiresti, liikudes mõnda aega üherööpmelise raudtee kõrval (see on enamasti meetri kõrgune). Ühel hetkel mööduvad kaks omavahel ühendatud täiesti tühja vagunit. Seejärel liigume mööda tõelist porist mägirada läbi kauni metsa. Pildistan ühe võrratu puu õrnu märgi õielehti. Pildistame metsnikuga teineteist. Jõuame pingutamata umbes poole tunniga paika, kus üherööpmeline lõpeb. Rongijuhid vaatavad meid hämmeldunult. Reegleid on rikutud! Ebavajalik raudtee peaks raha tagasi teenima. Nojah…
Siis ronime koos metsnikuga mööda 300 laia pidulikku graniitastet tippu. Ja seal kerkib udust välja ime: uus, justnagu äsja ehitatud budistlik tempel. Uue-vana Hiina sümbol. Kuna arvan, et tegu on vaid võltsi jäljendiga, keeldun esmalt metsniku kutsel sisenemast. Ent ta käib peale, ta on muutunud teistsuguseks, pealekäivaks inimeseks, ning me siseneme. Nagu ma arvasin, lõhnab tempel värske puidu järele; siin pole munki, siin pole mitte midagi, ainult sadu uhiuusi tontlikult tühje raamaturiiuleid.
Ent peagi pärast seda hakkan vaimus hr Metsnikku tänama selle eest, et ta mu templisse tõi. Mulle koidab, et tänu temale oli mul võimalus olla 21. sajandi algul budistliku templi sünni juures. Loodan, et see pühamu püsib vähemalt tuhat aastat, mis oleks 3500 aastat pärast Gautama Buddhat, Konfutsiust ja Sokratest. Ja et selle riiulid oleks vanade raamatute ja väärt tolmu all lookas…
Ent metsnikul on uus üllatus. Ta juhatab mu trepist üles kolmandale korrusele, templi katusele. Tõstan oma jala Emei Shani 17 375. astmele, kust paistab tõepoolest midagi erilist. Seal ripub tohutu suur kell, mis on ilmselt äsja valmistatud ja rikkalikult kaunistatud; see on üle kolme meetri kõrgune ja selle diameeter on ehk pisut alla kahe meetri. Alaserv on umbes 50 cm põrandast kõrgemal. Kella kõrval on sile umbes kahe ja poole meetrine 20 sentimeetrise diameetriga palk, mis on kahe lillakasroosasse siidi mähitud tugeva köiega üles riputatud.
Metsnik silmitseb mind isalikult nagu vaadatakse last, kes ei tea, kas tohib ikka uut mänguasja puutuda. Ta naeratus julgustab. Haaran köiest, tõmban palgi kellast eemale ja lasen siis lahti. Milline heli! Pärast kokkupõrget lähevad palk ja kell lahku ja kohtuvad siis taas, pisut leebemalt. Seda näinud, haaran ma taas palgi, aga tõmban selle seekord palju kaugemale ja lasen siis köiest lahti. Seekord jõuab heli Jumalani ja seda kuuldakse poolel mäel. Haaran kohe palgist mõlema käega kinni ega lase sel enam kella vastu põrkuda.
Ja nõnda helistasin ma ühel Hiina kõige pühamal ja kõrgemal budistlikul mäel Püha Kolmainsuse auks kolm korda kella.



Vladimir J. Koneèni
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?