6/2009



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Usutlus
Inga ja Urmasega metsas

ehk lumeputukaid pildistamas ja kuidas meil ei õnnestunud leida lumekirpu

Sammume paika, kus oleks võinud
sündida kuulus võidufoto
lumekirbust – kui Urmas poleks
teadnud, et 24. veebruaril on
Taevaskoda ülerahvastatud ja poleks
sõitnud hoopis Vilbaste allikatele. Aga
et Taevaskoja majesteetlik ümbrus on
Urmase üks lemmikpildistamiskoht, on
tillu lumekirbu foto idee küpsenud siin.
Suur on aidanud märgata pisikest.

Väljas pilvitab, on soojapoolne paarikraadine
ilm nagu novembri keskel
meie maal ikka. Taevaskoja vägevad kaljud
juba paistavad, kui jõuame Emalätte
mustava koopasuu ette madalale sillale.
Inga kummardab sillalaudu uurima ja
leiab momentaalselt mingid tagasihoidlikku
värvi putukad, paaripidi koos. „Hm,
huvitav, et ehmestiivalised nii hilja paarituvad,”
mõtiskleb Urmas. Inga märkab
teisigi pisioleseid, Ingal on kohe silma
putukatele. „Eks Inga ongi see, kes neid
leiab,” muigab Urmas. Ka võidupildi tegemisel
oli abikaasa abiks ja lasi muudkui
välgul plõksida. „Mulle nii väga meeldib,
kui nad (tütred või naine – toim) minuga
pildistamas kaasas on, eriti Inga,” kostab
Urmas. Suurtel staarfotograafidel on
ka alati abilised ühes. „Nemad lähevad
tihti väga suure meeskonnaga välja,” teab
Urmas. „Ma Londonis nägin neid. Näiteks
National Geographicu fotograafid
on tihti ajakirjandusliku taustaga, nende
loodusteadmised mõõdukad, seetõttu on
neil ka loodusetundjatest assistente tarvis.
Muidugi, nende loomade-lindude juures,
kes inimtegevusest häiruvad, peab olema
üksi. Putukamaailmaga on vastupidi – sul
on väga sageli vaja abivahendeid, siis on
hea, kui keegi aitab. Kasvõi nende „täppide”
lume pealt otsimisega. Hakkad ühe
tegelasega jändama, ja siis öeldakse: näe,
tule nüüd hoopis siia.”
Urmas surub mütsi sügavamale kõrvadele
ja sammub Devoni punase-triibulise liivakiviseina poole, mille õõnsustes helgib
midagi metalliläikelist. „Teeküünlad.
Siia armastatakse neid panna, et koobast
„ilusamaks“ teha,” mainib Urmas. „Aga see
võib varingu põhjustada, juba üks oligi. Ei
teata, et küünlatuli ja küünaldele õnaruste
uuristamine lõhub seina.”
Seina juures pildistamine aga ei häiri
kedagi, siin on tegelikult üks parimaid
kohti putukate märkamiseks külmal ajal.
Kui satute sinnakanti jalutama, minge tingimata
vaatama! Meie leiame kohe peotäie
koibiku noorloomi, kes on oma pikad
jalad välja sirutanud ja passivad peremeheliku
olekuga liivakivi astangul üksteise
kõrval. Urmas võtab fotoaparaadi välja.
„No midagi siit ikka saab, tead, ma teen
siit ikka pildi ära,” ütleb ta Ingale. Inga
toob mustajalgse statiivi ja Urmas hakkab
„jändama”.
Miks nad kogunevad liivakiviseinale,
need ämblikulaadsed? Sama küsin hiljem
lumekuhila juures, mis nagu jäämägi
üksinda kõrgub keset lagendikku – vist
laste tehtud lumememmest sulanud pall.
Muidu on ümbrus rohekas-pruun, maa
on paljas. Inga on lumepalli tipult leidnud
paari minutiga seitse liiki putukaid. Allakirjutanu
ei näinud ühtegi, esmapilgul!
(„Näe, siin kõnnib ka keegi kärbse moodi,”
nendib Inga Urmasele üle palli koogutades.)
Hämmastus putukate rohkusest
tekitab uue küsimuse: no miks need putukad
on kõik lume peal, siin ju külmem kui
rohul, mis laiub ümberringi ja on lumevaba?
Urmas muigab: „Kõige põnevamad
küsimused
on
n e e d ,
m i l l e l e
pole vastust,
kõigele
ei saagi vastust.
Aga külm neil
pole, neil pole
sellist mõistet.
Lumekirp
tegutseb aastaringselt,
süüa on
tal kogu aeg. Me lihtsalt
ei näe teda muul ajal kui
lumel, kus valge taust toob pisikesed
lumeputukad esile. Kui aga vastuseta
küsimusi poleks…” Urmas ei juurdle
pikalt selle üle, miks putukad ikkagi
kõrgele lumekuhila otsa ronivad, vaid
sätib aparaati.
Ta valib pildistamiseks välja ühe
ehmestiivalise, kes kõnnib kõige kõrgemal.
„No, tule roni nüüd siia ülespoole,”
utsitab Urmas putukat sõbralikult nagu
karjalooma. „No tule-tule, ai, ära läks,
nüüd peab ootama, kui ta ülespoole
läheb.”
Lumekirpu me ei leiagi, ehkki viibime
metsas mitu tundi. Urmas teeb rahulikult
pilte. Meie… jalutame. On hea ja vaikne.
Oleme ju muistses hiiekohas. Vahepeal
tuletab Inga Urmasele meelde, et too vaataks
teist lumekuhilat ka. Aga Urmas kükitab
ainult seal ja kokkuvõttes teeb ehk paar
klõpsu pärast pikka sättimist. Võidupildi
tegemine lumekirbust käis samuti, etteplaneeritult,
tulemust taotledes.
Urmas teadis,
milline on piisavalt külm
ilm, et tekiks ilus lumehelves
ja piisavalt soe, et
putukas välja tuleks. Siis
oli vaja oodata, kuni 24. veebruaril 2009
selline ilm tuligi.
Inga tassis ka tookord kolmjalga. „Näed
ju, ma ei kurna teda,” naerab Urmas tagasiteel,
„hoopis minu kott on 20 kilo raske,
temal on ainult statiiv”.
Inga naeratab ja pakub auto juures
meile termosest saialilleteed meega. Siia
tuleme loomulikult tagasi.



Helen Arusoo, Mats Kangur
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?