Igor Akimuðkin
Vene keelest tõlkinud Linda Poots
Kirjastus Valgus, 1969
Avastasin selle raamatu oma kooli bioloogiakabineti raamatukapist siis, kui esimest aastat õpetaja olin.
Suve hakul, kui koolitunnid läbi, on sahtlite ja kappide suurkorrastamise aeg. Nii sattuski jälle näppu nimetatud raamat. Mõtlesin, et uurin seda põhjalikumalt. Eelkõige ikka selleks, et tundidesse atraktiivseid näiteid leida.
Nüüd olengi pea igal aastal raamatut kasutanud kaheksanda klassi tundides siis, kui teema on meriroosid või erakvähid. „Ka krokodillil on sõpru“ räägib nimelt ka merirooside ja erakvähkide sõprusest.
Raamatu eesti keeles ilmumise ajast on möödas nelikümmend aastat. Paljud teadmised on ümber hinnatud, aga ikkagi arvan, et raamatus leidub väga ilmekaid näiteid selle kohta, kui otstarbekalt toimib loodus.
Tänavusel Darwini-aastal lugesin ja kuulasin palju evolutsiooni kohta. Teiste jutte kuulates ja natuke ise arutledes hakkas mind painama mõte, et mitte ainult konkurents, vaid ka koostöö on elusas looduses edasiviiv jõud. Tegelikkus pakub meile ju mõlemaid küllaga, nii võitlust kui vastastikust abistamist. Raamatus on kaks osa: esimene tutvustab sümbioosi kõige mitmekesisemaid ilminguid, teises räägitakse loomade omavahelise suhtlemise viisidest, ilma milleta ei saakski teha koostööd.
Mul ei ole plaanis hakata siin teksti ümber jutustama, aga mõned näited, mis eriti efektsed tundusid, siiski tooksin: amuuri järvekarp kristaaria ja jõgedes elav kala mõrukas aitavad teineteisel oma järglased suureks kasvatada. Hea näide selle kohta, et karbidki pole looduses vaid ärasöömiseks.
Rõõneskarp saavutab oma hiiglaslikud mõõtmed tänu temaga koos elavatele vetikatele. Roheliste lihakärbeste vastsetel on kooselu nende sooltorus elavate bakteritega. Lihakärbestel on suurepärane võime anda neid baktereid edasi põlvest põlve. Kuidas suudab kasekeerukärsakas kaselehe niimoodi torusse keerata, et see enam lahti ei rullu. Kolme erineva organismi kooselu hea näide on puu, puuvaablaste ja seente salasuhe.
Iga raamatu saab lugeja jagada endale meelepärasteks osadeks. Lugemise käigus tabasin end sageli mõttelt, et peaksin ükskord raamatut lugema nii, et keskenduksin vaid sellele, mida autor sipelgate kohta on kirjutanud. Ja siis oleks see jutt sipelgate ja seente, sipelgate ja mitmesuguste putukate, eri liiki sipelgate, taimede ja sipelgate kooselust, aga ka sellest, kuidas sipelgad omavahel suhtlevad.
Raamat pakub toredaid ja hämmastavaid näiteid ka loomade omavahelise suhtlemise kohta emotsioonide, tantsu-, poosi-, lõhna-, heli-, värvi-, valguse, puute- ja andmiskeeles.
Me teame, et mesilased annavad infot toiduallika kohta edasi tantsuga. Aga tantsivad ka sipelgad, skorpionid, ämblikud. Liblikate kaunil lennul lilleõite kohal on oma kindel eesmärk. Sääsed lihtsalt ei tiirle parvedena meie ümber, vaid vahetavad olulist informatsiooni. Tantsivaid linde oleme vähemalt filmides näinud, aga et liigutustega edastavad teavet ka kalad ja maod, võib olla üllatus.
Teame ju, et metssead keerutavad oma saba, aga kui kult saba püsti tõstab, on hädaoht lähedal.
Kodupaiga veekogu lähedal on võimalik ikka sinikaelte tegevust jälgida. Olen minagi vaadelnud, kuidas isane emase juurest teise isase ära ajab, aga nüüd lähen otsima seda, et emane selleks isasele käsu annab.
Kas oleme mõelnud sellele, missugune lõhnademaailm meie ümber tegelikult valitseb? Paraku ei tunne me loomade neid lõhnu, mis nende endi jaoks oluline informatsioon on. Või ongi hea, et ei tunne? Niisamuti ei kuule me kõiki neid helisid, mida nii õhk kui vesi täis on. Ka helide ja nende kasutamise kohta loomariigis on häid raamatus näiteid.
Selle raamatu kaante vahelt leiab ka kauni loo kaheksajalgade armumängust, saab teada, miks hobused üksteist hellalt hammastega näksavad ning kuidas on omavahel seotud vanatüdrukud ja lambalihakotletid.