Viimase aasta jooksul on Taani professor ja endine Greenpeace’i liige Björn Lomborg
roheliste seas tekitanud paksu pahameelt oma teosega “Skeptiline keskkonnakaitsja” (Sceptical Enviromentalist),milles ta provokatsiooniliselt kinnitab, et asjad keskkonnas pole üldse nii halvasti kui teadlased seda paista lasevad ja et rahvast
aetakse ilmaaegu paanikasse. Lomborgi sõnul lähevad asjad maailmas hoopiski paremaks. Erosiooniprobleemid on suuresti liialdatud,
Kyoto kliimalepingut pole vaja, raha saab tema
sõnul märksa paremini kasutada kui globaalset soojenemist kalli raha eest takistada püüdes – need on Lomborgi väited. Rohelisi on Lomborgi jutt üles ärritanud, nad on asunud omakorda teda süüdistama maailma olukorrast vale pildi
maalimises. Lihtne lugeja ei saa aga midagi aru. Kus on siis tõde? Kas maailmas lähevad
asjad halvemaks või hoopiski paremaks, nagu
Lomborg väidab?

Loodus: Lomborg väidab, et statistika järgi läheb enamus asju paremaks, ta ütleb, et tänapäeval sureb protsentuaalselt vähem
inimesi nälga, eluiga on pikenenud, rohkematel on joogivett. Mõni asi on tema sõnul paranenud kas või 0,1 protsendi võrra, mõni jälle ebaolulisel määral kehvemaks läinud. Ta tõestab,et roheliste jutt metsade hävimisest on vale, tegelikult on viimase aasta jooksul vähenenud metsade hulk alla ühe protsendi.

RAIVO VILU: Tema toodud näited võivad tõesed olla, aga Lomborg teeb samasuguse vea, kui need, keda ta kritiseerib – põhiliselt
kolme organisatsiooni, Greenpeace’i, Worldwatch Institute’i ja World Wide Fund for Nature’t (WWF) – , otsib ühtesid esinduslikke
ja representatiivseid numbreid, mis iseloomustavad kõige paremini kogu maakera olukorda. Niisuguseid ei ole olemas,
maakera on tegelikult ju nii suur ja mitmekesine. Lomborg ütleb, et asjad on põhiliselt korras. Nagu veeprobleem. Tõepoolest, meil eriti veepuudust ei ole, aga on täiesti selge, et Iisraelis
ja teisteski riikides on selge veepuudus, seetõttu tuleks statistiliste keskmiste numbrite kõrvale ikkagi tuua väga konkreetne
käsitlus. Tema ei too.
TOOMAS TRAPIDO: Selles suhtes on see väga kasulik raamat, et paneb raudselt mõtlema. Mina loen tavaliselt Greenpeace’i või WWF-i materjale, aga siin kodanik näitab oma vaatenurgast,
kuidas probleeme on nende poolt paisutatud. Järeldus minu jaoks on, et ta tõe olemuse tunduvalt hägustab. Sunnib arvama,
et kui keskkonna organisatsioonid hädaldavad metsade hävimise pärast, Lomborg oma statistikaga aga tõestab, et asjad pole
hullemaks läinud – siis mõlemad järeldused on mõttetud ja suhtelised mõlemad. Targem on üldise statistikaga mitte tegelda,
vaid konkreetsete proleemidega konkreetses kohas. Drastilisemaid näiteid, mis Lomborg toob, on see, et ta tõestab, kust on liikvele läinud huumuse ammendumise arvandmed.
Rohelised tõstsid kisa, et varsti USA-s ja Hiinas enam midagi ei kasva. Lomborg tõestas, et nende andmed on saadud üheainsama katse põhjal ning mis tehtud vaid kümnendikul
hektaril Belgias. Sealt saadud arve on kasutatud üldistamiseks. Katse autorid küll hoiatasid, et üldistada ei tohi, aga ometi on
see arv maailmas käiku läinud ning kõik väidavad, et selle ühe katse põhjal huumus kaob.

Loodus: Samas on huumuseprobleem mõnes konkreetses kohas olemas. Räägime statistikast. Kas Lomborg on aus inimene – ega ta ei võltsi oma andmeid?
RAIVO VILU: Ma arvan, et ei võltsi. Selle raamatu suur pluss on see, et ta on tõeliselt interdistsiplinaarne,seal on märkusi ja viiteid pea veerand raamatu mahust. Sinna on koondatud väga hea andmestik ja üritatud
kõrvuti panna kõik, mis kättesaadav. Seda ei ole minu teada üheski teises väljaandes tehtud.
Lomborg tunnistab ka, et on probleeme, aga lahendusi ei paku, ta jääb väga üldiseks ja väldib konkreetseid porbleemikäsitlusi.

TOOMAS TRAPIDO: Siiski hämmastab,
mismoodi ta ründab roheliste organisatsioone. See tekitab tunde, et pada sõimab katelt – rohelised Lomborgi ju ka.
RAIVO VILU: Lomborg asetas n-ö tumerohelise mõtteviisi kõrvuti optimistlikega, teistsuguste
andmetega, mis on samuti olemas. Selgus aga, et tumerohelised on väga parteiliselt mõtlevad
inimesed, neile lihtsalt niisugune asi ei sobinud, et andmed üleüldse kahtluse alla pandi. Seda enam oli rohelistel raske
kriitikat kuulda, et Lomborg oli enne Greenpeace’i liige. Tema teravdatud poleemiline kirjeldus ja käsitlus tuli ilmselt sellest, et ta pettus nende mõtteviisis.
Ja pöördus 180 kraadi vastassuunda.

Mulle näib, et Lomborgil puudub lähedusetunne loodusega, ta opereerib ainult oma teadmiste ja võimetega.
TOOMAS TRAPIDO: Mulle tundub, et Greenpeace’i ja roheliste organisatsioonide inimestel – minul
samuti – on asi alguse saanud tundest. Et elame maailmas, kus peale meie eksisteerib veel
teisi liike ning kui näeme, et nad on hävimas, tekib tahtmine neid kaitsta. Alles siis jõutakse ka organisatsioonideni ja globaalsete
väideteni. Lomborgil on asjad teistpidi.

Loodus: Äsja on ilmunud ka üks teine raamat “Laulujooned”, milles autor Bruce Chatwin räägib sellest, kuidas Austraalia
põliselanikud laulavad endale maa omaks. See on teine suhtumine, mitte see, kui sa arvad,
et igal paigal on oma laul. Meenutab eesti regilaulu – miks eestlased tulevad kokku? Ikka
selleks, et maa omaks laulda. Ka Lester Brown ja World Watch Institute’i tegemised tunduvad
olevat südamlikud.
TOOMAS TRAPIDO: Ka Lester Browni ja WWF-i tegemised on tundest alguse saanud. Inimesed jagunevad tulevikus
tõenäoliselt kaheks: osa on teadusekesksemad,
osa aga laulujoone-rahvas. Ise kuulun ka viimaste hulka. Nemad mõistavad maad masinate abita, vahendajaks on aga hoopis laul. Nimetatagu seda mõtteviisi Shamanismiks.
Selline mõtteviis võtab vähem energiat, kulutab vähem,selle ülalhoidmiseks pole vaja tuumajaamu ehitada.

Loodus: Toomas, mida Taani rohelised arvad Lomborgist?

TOOMAS TRAPIDO: Taani sõpradega oleme seda asja arutanud, et nendele on viimase aja sündmused täielikuks shokiks – üheks osaks
on sellest Lomborg. Kõigepealt valitsuse vahetus, mille tõttu keerati kinni keskkonnaabi kraanid Ida-Euroopasse.

Ning Lomborg sai uue parempoolse valitsuse mandaadiga Taanis keskkonnainstituudi juhiks, mis tähendab, et tema on keskkonnaasjade
ideoloog Taanis. Nüüd voolab läbi tema igasugune keskkonnabi.

Loodus: Aga kui ta väidab, et keskkonnal pole midagi viga, mis ta siis seal keskkonnainstituudis teeb?

TOOMAS TRAPIDO: Võtab rahasid maha, tema asi on öelda, et kõik on hästi. Lomborgil on selle juures täiesti selge poliitiline huvi – need on poliitilised otsused, et kui
palju raha me paneme keskkonnahoidu.
Kui nüüd selgub, et keskkonnas on asjad palju paremad kui arvasime, siis saab ju raha paigutada rohkem mujale – haridusse,
meditsiini, majandusse. Lomborg on oma käsitlustes väga inimese keskne.

RAIVO VILU: Kõigepealt võtsid
nad Taanis tuulegeneraatori pargi plaanist maha. Siis tühistati õllepurkide turustamise
keeld.
TOOMAS TRAPIDO: Taani valitsus on nüüd vähendanud tulumaksu,
ning keskkonnaorganisatsioonid, kes on sellest sõltunud, on sunnitud uksi kinni panema.

Loodus: Milline on Lomborgi
raamatu mõju Eestis?
TOOMAS TRAPIDO: Mis Eestisse puutub, siis võib julgelt väita, et tänu Lomborgile ja Taani uuele
valitsusele jääb Eestisse mõnikümmend miljonit krooni aastas keskkonnaabi tulemata, sest
Ida-Euroopasse Taani enam keskkonnaabi ei saada. Teiseks saavad need, kes enne Lomborgi moodi arvasid, jõudu juurde. Inimesed
saavad rohelistele vastu vaieldes öelda, et lugege Lomborgi raamatut, seal on kõik kirjas. Nagu osa roheliste väiteid, levivad
ka Lomborgi jutud, et kõik läheb paremaks, liialdatult massidesse.
RAIVO VILU: Arvestades mõnede Eestis keskkonnaprolbeemidega
tegelejate pealiskaudsust, on neile see raamat täpselt hea – seda telliskivi kasutatakse päheandmiseks. Näiteks, kui eelmise aasta
teisel poolel vähemalt avalikult ei hurjutatud selle eest, et sa rääkisid Kyoto protokollist ja CO2 probleemidest ja kliima soojenemisest,
siis praegu on asutud avalikult seda tegema, et kuidas saab inimesi lollitada ja neile stressi tekitada! Kui uurida tähelepanelikult
projekti Säästev Eesti 21, mis ametliku strateegia järgi paneb paika arengukava
30 aastaks, siis seal öedakse sulaselgelt välja, et osa teadlasi, kes ütlevad, et maailmas eksisteerib keskkonna probleeme, on
langenud populismi.

Loodus: Kas Lomborgi on rahastanud mingi seltskond?
TOOMAS TRAPIDO: Paradoks on selles, et teda rahastas tõenäoliselt Taani eelmine valitsus, mis oli rohelisemaid maailmas.
RAIVO VILU: Ma ei otsiks selle taga kellegi karvast kätt. Arvan, et Lomborg sattus lugema raamatupoes Simoni artiklit, kes väidab, et maailmas on asjad hästi, ning see tundus talle väljakutsena ja ta hakkas asja ise edasi uurima. Sellest sündis artiklite sari ning hiljem see raamat.
TOOMAS TRAPIDO: Arvan, et keegi otseselt ei rahastanud. See teos on saavutanud selleks liiga suure
kõlapinna. Võrdlusena võib tuua, et suured nafta- ja autofirmad panid kokku projekti Global Climate Condition, palkasid
vinged teadlased, et kasvuhooneprobleemidele
vastu vaielda.
Sinna maeti miljoneid dollareid, aga see projekt on sisuliselt
laiali läinud – kunstlikult on raske selliseid asju tekitada, sellist mõju saavutada.

Loodus: On see raamat liiga globaalne, võib õpetab ta ka meile midagi?
RAIVO VILU: Õpetab seda, et ei tasu väga parteiliseks minna. Lomborgi enda parteilisus hoiatab selle eest. Maailm pole nii lihtne, nagu ta üritab statistiliste andmetega tõestada. Tuleb üritada vaadata alansseeritumat
maailma.