Hendrik Willem van Loon

”Inimkonna lugu” on kummaline raamat. Kuidagi kahtlasena tundub juba ainuüksi pealkiri – kas tõesti on keegi julgenud kätte võtta ja kirjutada üles kõik inimesega seotud sündmused universumis? On vast enesekindlus.
Raamatut lahti lüües selgub, et üritatud on tõepoolest. Kolmanda peatüki laiendusena loeme: ”Esiajalooline inimene hakkab enesele esemeid valmistama”, viimase peatüki sisuseletuseks on kirjutatud: ”Uued demokraatiad ja ülemaailmsed kontaktid.”
Ongi vist A ja O öeldud. Nende vahele jäävad peatükid, mis panevad kord äratundmisrõõmus noogutama, kord üllatunult kulmu kergitama. 9. peatükk näiteks jutustab lugu Moosesest, juudi rahva juhist.
Raamatu hakatusest võib leida tähendamislause: ””Mis kasu on raamatust ilma piltideta?” ütles Alice”.
Pilte on raamatus palju, aga nad on suuresti kummalised, või vähemalt võõrad – oleme ju harjunud, et tänapäevased aimeraamatud on kirjatud erksavärviliste skeemide ja teravate fotodega. Midagi sellist ”Inimkonna loost” ei leia, illustratsioonid meenutavad parimal juhul poole sajandi taguseid noorsooromaane.
Asjad kukuvad õigesse paika alles raamatu seni tähelepanuta jäänud tagumise külje juurde jõudes. Sealt selgub, et ”Inimkonna lugu” ilmus esimest korda 1921. aastal. Eespool kirjastaja märkusi uurides selgub, et viimased parandused on raamatusse tehtud paarkümmend aastat tagasi. Ja ongi kummalisus asendunud austusega – Hendrik Willem van Looni alustatud teosest on aastate möödudes kaasautorite abiga saanud hoopis iselaadne tekstikogum – ajaloo ajalugu.
Ladus lugemine ärgitab, kui ei muud, siis vähemalt küsimusi küsima ja sellega on raamatu otstarve täidetud. Arusaadavaks ja vajalikeks muutuvad ka esmapilgul kentsakana tundunud pildid.
Mis ei muutu arusaadavaks, on asjaolu, miks eestikeelse ”Inimkonna loo” tegijad on valinud võimatult läbikumava paberi. Nii ei saa ju väärt teksti korralikult lugeda!