Vägisi kipub hästi minema! Just sedaviisi hõiskas mu endine koolipapa pärast järjekordset infarkti, millest tal õnnestus eluga pääseda.
Minule meenub see rõõmusõnum igatahes nüüd, mil astun ornitoloogide paadist Tondirahule. On 8. juuni 2009. Üks pisike unistus, mis pärit seitsme aasta tagusest kormoranisõjast, on kohe teoks saamas. Ees ootab killuke põnevat elu otse kormoranide keskel.

Samal ajal kui ornitoloogid linnupoegi
rõngastavad, panen koloonia servalt algavale rannaniidule püsti varitsustelgi ja kaon sinna
koos fotovarustusega peitu.

Laiule tekkinud uusehitis võetakse kiiresti omaks (foto 1 - fotod leiate ajakirja trükiväljaandest!). Tunnen heameelt, kui kohe pärast mootorpaadi lahkumist täitub õhk telgi kohal võimsa tiivavihinaga! Sajad ja sajad kormoranid laskuvad parajasti pesadele ...
Neil ongi eluliselt kiire, sest koloonia servas passivad hõbe- ja merikajakad pööravad iga viivitatud sekundi endi kasuks, napsates järelvalveta pesadest ahnelt kormoranipoegi, et neid veidi eemal pintslisse pista (foto 3).
Kui lõpuks saare tavapärane elurütm taastub, pääseb valla kormoranide kuristav ja vilistav jutuvada. Aeg-ajalt kannab tuulepuhang telki mõne sõõmu ammoniaagilõhna, ent imestan isegi, kuis paari tunni möödudes see kibedavõitu aroom enam ei häirigi.
Kormoranid lendavad muudkui merele ja merelt tagasi. Kui paariline pesale saabub, leiab aset lühike tervitustseremoonia (foto 6), mille järel vahetatakse rollid: pesal istuja lendab merele ja merelt tulija jääb pesale valvama. Kodu ei jäeta hetkekski järelevalveta.
Toidu vastuvõtmiseks ajab kormoranipoeg oma pea sügavale vanalinnu kurku (foto 4). Toit liigub ühest kõhust teise täieliku saladuskatte all: vaatamata sadade linnupesade hoolikale jälgimisele ei õnnestu mul kordagi tabada hetke, mil kormoranide nokast mõni kala pesa kõrvale oleks pudenenud.
Nagu suleliste puhul ikka, kulub ka kormoranidel palju aega oma sulgede sättimisele. Seda tegevust lähedalt jälgides võib selgelt näha, et nende sulekuub pole üldsegi mitte must: kormoranide tiivad on enamasti pruuni-musta-kirjalised, nokatüvik tibukollane ja silmad smaragdrohelised!
Kui pesal istumine kipub minema igavaks, läheb naaberpesade vahel pulgamänguks (foto 5), mis seisneb pesamaterjali sikutamises naabri eluasemest enda omasse. Skoori näitab siin pesa kõrgus: mängu liidriks on kõrgeima pesakuhila omanik.
Kajakate lähenedes hoitakse pisikesi poegi hoolega tiibade all ning aetakse konksjas nokk pärani sissetungija poole. Ent valged röövlid saavutavad edu omavahelise koostööga – samal ajal kui üks kajakas tõmbab endale tähelepanu, hiilib selja tagant ligi teine, kes näppab pesast kormoranipoja (foto 3).
Kui kajakatel on saak käes, siis maapinnal kohmakalt paterdavad kormoranid neid enam ei jälita, eelistades kaitsta pessa alles jäänud poegi ...
Öö kormoranikoloonias on tontlikult müstiline. Tuhandeist linnunokkadest vallandub nüüd soiguv öökontsert, kus segunevad vanalindude kaagutavad ja pesapoegade kiljuvad hääled. Pole paremat nime siinsele pisikesele laiukesele kui seda on Tondirahu.
Varahommikul on ka nemad platsis – kaheksa merikotkast, kes siit eile meie paadi randudes põgenesid. Nad istuvad nüüd saare merepoolse külje kõrgematel kividel, kust korraldavad aeg-ajalt jahti kormoranipoegadele (foto 3). Vahetult enne kotkaste rünnakut vallandub koloonias rahulolematu ümin. See on eriline helimärk, mis on seotud vaid kotkaohuga. Ründavate kajakate puhul on kasutusel teistsugune helikeel.
Ühel hetkel kuulen taas laiule lähenevat mootorpaati. Ööpäev rohkem kui kaheksa tuhande kormorani seltsis on möödunud kui viiv! Oma kodinaid paati kolides mõtlen, et millalgi tulevikus pole siinsest kormoranide kuningriigist võib-olla jälgegi ...
Seekord ei õnnestunud mul siin kohata mitte ühtegi hahka, kuigi ainult mõnekümne aasta eest oleksin Tondirahul öö veetnud just hahkade meeldivas seltskonnas ...