Loodust näeme me kõik väga erinevalt. Mida mõtlete näiteks kohtudes oravaga – kõige tavalisema metsaloomaga? Et võtaks ta koju kaasa ja pistaks puuri – ta on nii nummi? Või on heameel vilka looma tegutsemisest vabana, tunda rõõmu metsalooma olemasolust looduses? Või jätab kohtumine hoopis ükskõikseks, savi, mida loomad teevad? Vastused neile pealtnäha ebaolulistele küsimustele määravad meie suhtumise loodusesse: sama inimene, kes orava koju kaasa võtaks lastele mängida, annaks ehk ka meeraha õnnetule karule või banaaniraha huulepulgaga kokkumökerdatud ahvipärdikule Moskvas. Ehk laseks koos viimasega kogunisti endast pilti teha, arvates ise, et ta on suur loomaarmastaja, kui piinatud ahvipärdiku korra sülle tõstab. Looma käest ei küsi muidugi keegi – kas ta eelistaks tossudes ja seelikus ennast lasta fotografeerida või joosta vabana mööda metsi. Inimene näikse ainult endale mõtlevat: loomi võib pidada, kasutada, hellitada oma suva järgi.
Ajakirja Loodus veergudel tunneme rõõmu oravatest ja ahvidest ja karudest, kes elavad vabaduses. Ja muidugi veidi muret nende inimeste üle, kes vastupidi mõtlevad. Üheksakümneaastane kirikuõpetaja Evald Saag ütleb, et kui midagi muuta ei saa, siis ei maksa nuriseda. Aga kui saab? Siis maksab vähemalt häält teha. Küsimus on selles, kuidas suhtume loodusesse ühiskonnana ja igaüks eraldi: kas oleme kroonid looduses, kes laastavad maa (ja maa-aluse) paljaks, nagu rändtirtsud, või oleme vaid osa suurest. Aga mis on siis ikkagi meie koht, meie ülesanne? Sellele võib väikekodanlikult tugitoolis piparkooke lutsides ehk mõelda.