Ehkki viimaseil kümnendeil on Eestis moodi läinud kurtmine, et pole meil enam ei õiget suve ega talve, tikkus tänavu hoopis sügis kaotsi minema - juba oktoobris saabus tõeline talvepakane lumega.

Suvine ilm püsis peaaegu septembri keskpaigani, siis tuli kiire jahenemine, mis põhjustas nii mõnelgi kuumas haudunud inimesel nohu ja hullemaidki tervisehädasid. Ja viinakuul läks asi päris karmiks. Põhja-Eestit tabas esimene tõsine lumesadu 5. oktoobril, kolm päeva hiljem tulid tormituuled ja tarisid lumepilved Lõuna-Eesti kohale. Enamasti haihtus märjapoolne valge kord juba järgmistel päevadel. Aga näiteks Suurel Munamäel kattis veel 13. oktoobril maad ja puid paks lumekord, kusjuures puud olid valdavalt veel täies lehes, mõned vähemalt sügiseselt kirjud, mõned aga lausa suverohelised.
20. oktoobri vägev lumesadu tõi umbes samasuguse pildi kogu Ida-Eestisse. Kuna mõnel pool ulatus lumekihi paksus 25 sentimeetrini, jõudsid agaramad inimesed ka esimese suusamõnu kätte saada. Aiapidajad pidid aga käima täies lehes viljapuudelt lund raputamas, et valge koorem oksi ära ei murraks.

Puud polnud talveks valmis. Puude pärast muretsemiseks oli ja on põhjust küllaga. Kui lehed alles rohelised, on see ilmne märk, et puu pole talveks veel valmis: “fotosünteesi labor” lehtedes üritab veel töötada ning varuainete voog okstesse, tüvesse ja juurtesse on täies hoos.
Kuiva suve tõttu oli puude ainevahetus ja kasv tänavu pidurdunud, varane külm on seetõttu veelgi ohtlikum. Kõige hullem on, kui pungadki pole talveks veel valmis, ning nii võib varane talv võtta järgmise aasta saagi lootuse ja ehk puu elugi.
22. oktoobri alla miinus kümne kraadi langenud pakasega hommikul kattis paljudel Tartu pärnaalleedel lund paks lehekiht, aga sugugi mitte kõik niinepuud polnud veel raagus. Veel suuremgi mitmekesisus valitses kaskede seas: mõned juba lehitud, mõned kuldses, mõned aga veel üsna suverohelises rüüs. Ja tööle kõnnil tuli mul läbi astuda külmunud vilju ja haljaid lehti täis õunapuude ning vaid veidi rulli tõmbunud lehtedega sirelite alt.

Punased lehed kaitsevad puud. Taimefüsioloog Evi Padu Tartu ülikoolist kinnitab, et lehtedesse tumedamaid punaseid toone toovad värvained antotsüanidiinid on puule omamoodi kaitsekilbiks. Sinist ja rohelist valgust neelates kaitsevad nad sügiseste ümberkorralduste tõttu haavatavaks muutuvat ainevahetust liigse valguse ning viimasega seotud hapniku aktiivühendite moodustumise eest. Antotsüanidiinide teket soodustab rohke valgus, jahedus ja mõõdukas põud. Septembris tuli pika palava põua järel järsk jahenemine, pilvisus ja vihm, niimoodi pole lehe “pigmendivabrik” õieti töötada saanudki. Areneda ei jõudnud ka lehe alusel paiknev eralduskiht, mis tagab lõpuks vananenud lehtede langemise sügisel. Just seepärast lehed lume tulles veel puus olidki; alles suur külm ja lumi tõi osa neist n-ö vägivaldselt alla.
Kuivõrd see kõik puudele kurja tegi, eks see selgu tulevikus.