2 . pärnakuu,
kell 3.30.
Ärgates kuulen häilusidrikute1 vaikset kollektiivset sädistamist või siristamist, mis on kui lõhkev õhumull veel lahtikorkimata päeva pinnal. Kes ees, see mees. Kui tahad osa saada selle päeva vaimust, pead maitsema esimest klaasitäit nektarist, mida päev sulle pakub.

Kell 4.00.
Lähen jõe äärde udus, milles ei näe rohkem kui 60 meetri kaugusele. Udusein on kolme või nelja maja kõrgune.
Olen jõudnud künkatippu; kell on kolmveerand viis, on umbes päikesetõusu aeg ja kõikjal minu ümber laiub udumeri, tasane ja valge, kõrgumas peaaegu künka tipuni, ainult mõni kõrgem küngas ulatumas välja nagu kauge saar. Vaatepilt ei sarnane millegagi niivõrd kui ookeaniga. Siin saad kogeda muljeid, mida ookean tekitab, ilma et peaksid selleks kunagi rannikule reisima. Inimesed – vaesed ullikesed, nagu nad on – lähevad perekondade kaupa kaema vaatemängu „Palveränduri teekonnast”, kuid ei ole ise kunagi rännanud niigi kaugele kui sellise mäe tippu mõnel udusel hommikul päikesetõusu ajal. Ainus udu, mida nad tunnevad, hõljub nende ajudes. Merekaldal ei näe midagi muljetavaldavamat ega suurejoonelisemat. Vaade on piiritu nagu Cape Codi mägismaalt.
Mu käed on aga külmast kanged ja mu jalad valutavad. Nüüd, mil kell on 5.15 ja enne kui tuul pöördub edelasse, on udu selles suunas muutunud õrnaks kui ämblikuvõrk ning läbi hägu on näha metsi ja maju; päikesetõusu poole vaadates on udu kokku kogunemas, muutudes lõpuks nii tihedaks, et lühikese aja jooksul tundub, et see on kuhjunud tumedaks madalaks pilveks, millist võib muidu näha üksnes mägedes. Juba paistavad sellest läbi pikad tumedad metsaviirud. Juba tekitab jõelt vastu peegeldav päike udusse heleda kuma. Ja juba kell 5.30, näen puude vahelt niitude rohetavat pinda ja vett, mis vastu peegeldavast päikesevalgusest erksalt sätendab.

7. juuni, õhtu.
Walden
Käisin oma videvikusorril2 tema pesas külas. Ma suutsin vaevu oma silmi uskuda, kui seisin paari meetri kaugusel ja vaatasin, kuidas ta oma munade peal istub, pea minu poole pööratud. Ta nägi välja nii saturnilik, niivõrd kokku kasvanud maaga, nii sfinksilik, otsekui mälestus Saturnuse valitsusajast, mida Jupiter hävitanud ei ole; mõistatus, mille lahendamine võiks vabalt panna inimese peaga vastu seina jooksma. Ta ei olnud reaalne elav olend, veel vähem tiivuline õhuolend, vaid pigem kivist või pronksist kuju, fantastiline kunstiteos, nagu greif või fööniks. Ta tekitas aukartust. Kogu aja jälgis see näiliselt tukkuv pronksist sfinks, liikumatu kui maapind, mind silmalaugude vahelt läbi kitsaste pilude pingsa ärevusega. Veel üks samm ja ta kihutas maapinna lähedal lennates mäest alla, kõikudes küljelt küljele, justkui puudutades maapinda kõigepealt ühe ja siis teise tiivaga, lennates nii viiskümmend meetrit, jõudes lõpuks veeni, mille kohal ta peaaegu pinda riivates kümmekond meetrit liugles ja seejärel minu kohale õhku sööstis. Imeline olend, kes istub piitsutavas vihmas ja rahes liikumatult oma munade peal kõige ahtramal ja kaitsetumal mäetipul, justkui oleks ta kivirahn või osa maapinnast, osa planeeti katvast maakoorest, silmad kinni ja tiivad vastu keha surutud, ja kes pärast kahepäevast tormi – just siis, kui sa arvad, et temast on saanud paras reuma sümbol – tõuseb äkitselt õhku linnuna, ühe kõige kergema, liikuvama ja graatsilisema olendina, ilma et tema tiibades või liigestes oleks mingitki märki jäikusest! See oli sobiv sissejuhatus kohtumisele Kaukasusel kalju külge aheldatud Prometheusega.

9. pärnakuu, 8.00.
Orchise’ soo, Well Madow niit
Olen pikksilmaga punasaba-viusid vaatama tulnud. Nad on mind märganud ja karjuvad juba mu pea kohal, enam kui poole kilomeetri kaugusel oma pesast. Noore viu nägemine ei valmista raskusi (tundub, et poegi on vaid üks, ta seisab pesa ääre peal), toetan pikksilma noore tamme tüve peale. Näen igat silmapilgutust ja tema iirise värvi. Ta jälgib mind kindlamalt kui mina teda, vaadates kord mõlema silmaga ja välja sirutatud kaelaga otse minu poole alla, pöörates siis pead ja piieldes mind ühe silmaga. Kui hästi tema silm ja kogu pea viha väljendavad! Viha on pigem tema silmas kui nokas. Silma kohal ja lõua peal on näha loodusesõberudemeid. Samal ajal tiirutab emaslind lakkamatult oma hoolealuse ja minu ümber ja kohal, kord kaugemal, siis lähemal. Ta eemaldub vahel poole kilomeetri kaugusele, kuid laskub aeg-ajalt hetkeks peaaegu kiviviske kaugusele kõrge valge männi latva. Jõuan aga vaevalt pikksilma korralikult tema peale keerata ja näha läbi männiokaste korraks tema vihast silma, kui ta juba uuele ringile lendab. Ja nii terve tund, mil ma seal lamasin, korra minutis või sagedaminigi täiest kõrist karjudes. Aeg-ajalt ajab mõni tikatlane või musträstas teda taga; tundub, et nad pelgalt tüütavad teda, lennates talle selga. Samal ajal liugleb isaslind, keda ei paista miski häirivat, kõrgel meie peade kohal ringi. Tundub, et ta ei pea jahti, vaid lõbustab või värskendab ennast hõredamas ja jahedamas õhus – nagu valmistaksid tema enda tehtud ringid talle suurt rahuldust, otsekui geomeetriahuvilisele – ning naudib suursugust vaadet. Kahtlustan, et ta ei pea silmas ühtegi saaklooma ega maapindagi. Jahipidamiseks laskub ta ilmselt allapoole.
Käbiheinad on tärganud. Niidud kollendavad nüüd kuldkollasest ristirohust – pisut oranþikam kollane, mis on segunenud tulikate läikiva helekollase värvusega. Nüüd Comptonia peregrina rohekad viljad. Paistab, et kadaka perekonda kuuluv roomav kadakas – ehkki nüüd kuiv ja jõuetu – on hiljuti õitsenud. Kõrge valge õnnehein Erigeron annuus (?) – sest see on ainus, mida kirjeldatakse lilla varjundiga valgeõielise taimena – on just tärganud.

13. juuni, 9.00.
Orchise’ soo
Avastan, et viupoegi on kaks; üks on pesast lahkunud ja istub kolmekümne viie või neljakümne meetri kaugusel madala vahtra otsas. Ta näib olevat palju väiksem kui esimene poeg. Mind hämmastavad tema hiiglaslik kiilas pea, nii sarnane raisakotka omaga, ja suured silmad, otsekui oleks raisakotkas madalam arenguetapp, mille viu selja taha on jätnud. Ka tema jalad on suured, märkimisväärselt hästi välja arenenud, ning ta hoiab nendega oma õrrest kinni sama kindlalt kui täiskasvanud lind, enne kui tema tiivad korralikult tööle hakkavad. Tema rinnaesine on kollakaspruun, peal tumepruunid triibud. Kui ma sellest pesast Prattile rääkisin, teatas ta, et tahaks sinna minnes püssi kaasa võtta. Ütlesin talle aga, et mul oleks kahju, kui linnud surma saaksid. Päästaksin pigem ühe neist viudest kui sada kana või tibupoega. Nende õhulendude nägemine on palju rohkem väärt, eriti nüüd, kui nad on siinses maastikus nii haruldased. Mune on lihtne osta, viusid aga mitte. Minu naabrid laseksid meeleldi maha linna viimase viupaari, et paari kana päästa! Selline kokkuhoid on aga kitsarinnaline ja lömitav. Suurema väärtuse ohverdamine väiksema nimel on mõttetu. Ma pigem ei söö kunagi kanaliha ega -mune, kui loobun sellest, et võin vaadata, kuidas mõni viu kõrgel õhus ringi liugleb. See pilt on väärt võrreldamatult rohkem kui kanasupp või keedetud muna. Nii hävitame hirved ja asendame nad metssigadega. Oli naljakas jälgida, kuidas noore viu pea vastavalt oksa kergele kiikumisele tuules ette- ja tahapoole liikus.

Henry David Thoreau Aasta oli 1853, kui ameeriklane Henry David Thoreau (1817–1862) Uus-Inglismaa maastike loodusvaatlused oma päevikusse kandis. „Blogis”, võiks isegi öelda, sest tema kirjutamise stiil meenutab eelkõige tänapäevaseid veebipäevikuid: käsitledes üldhuvitavaid teemasid, suunas ta oma tekstid suurele laiale ilmale, jäädes ise samal ajal täiesti isiklikuks ja intiimseks oma stiilis.
Suur „blogija” pidas päevikuid 24 aasta vältel väga usinalt, tähendades üles kõik oma loodusvaatlused ja mõtted. Sellest sündis nii suur materjal, et tänapäeva ameerika kirjastustele pakuvad Thoreau päevikusissekanded endiselt ammendamatut tööd – seda materjali võib toimetada kümneks erinevaks raamatuks, mis kõik võivad kanda ühte pealkirja „Thoreau päevik”.
Kes oli Thoreau? Kui lugeda läbi tema eesti keeles ilmunud „Walden ehk Elu metsas”, saate aru, miks Wikipedia annab Henry David Thoreau tegevuse kohta pika märksõnade loetelu: ameerika kirjanik, poeet, abolitsionist, naturalist, maksudevaidlustaja, arengukriitik, ellujääja, ajaloolane, filosoof ja juhtiv transtsendentalist. Ent eelkõige oli ta inimeseparandaja, hingeparandaja, kes pühendas väsimatult aega, et tõestada inimväärse elu võimalusi tsivilisatsiooni küsitavate valikute keskel. Nimelt Thoreau enda arvates oli ta sündinud väga hullul ajajärgul – 19. sajandi keskpaiga Ameerikas. Ameerika Ühendriigid toimisid 19. sajandi keskel sisetülidest pulbitseva katlana. Pidamata oli veel Kodusõda, Lõunas peeti endiselt orje ja Põhi pelgas rikka Lõunaga tülli minna. Põlisameeriklased sõdisid kolonistidega maavaradelt rikaste piirkondade pärast. Puutumatut loodust peeti inimese vaenlaseks ja majanduse piduriks ning röövlinnud ja kiskjad kuulusid halastamatule hävitamisele. Vaatamata sellele kirjeldas Thoreau meelt heitmata väsimatu visadusega oma rõõme lihtsast elust järve ääres. Protesti märgiks tsivilisatsiooni lolluste suhtes kolis ta elama Waldeni järve äärde oma kätega ehitatud lihtsasse majja, kus linnud tohtisid lae alla teha pesad ning herilased jagada temaga voodit. Waldeni järve äärsest elust ja mõtetest sündis raamat „Walden ehk Elu metsas” (ilmunud meie Hortus Litterarum sarjas 1994. aastal). Ja veel Thoreaust: tema Kodanikuallumatuse kontseptsioon (ilmunud eestikeelse „Waldeni” osana) öeldakse olevat nõnda revolutsiooniline, et nii Mahatma Gandhi kui ka Martin Luther King kasutasid tema taktikat võimude vastupanu murdmiseks.
Et peale „Waldeni” raamatu pole eesti loodusesõpradele Thoreau teoseid tõlgitud (v.a esseistlik mõtisklus „Jalutuskäik” ajakirja Akadeemia 2006. aastakäigu 8. numbris), tahame siinkohal ühe aastaringi jagu pakkuda Loodusesõbra lugejale noppeid Thoreau päevikust. Käesolevate tõlgete aluseks on Damion Searlsi toimetatud „The Journal of Henry David Thoreau” kirjastuselt NYRB, 2009. Helen Arusoo