3/2011



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Mis abi võiks olla potikaanest järve uurimisel?

Mõnel varasuvisel hommikul tuleb ette, et tuult üldse ei ole. Siis saab paadisillalt või purdelt end järvepeeglist vaadata. Paadisillale kõhuli heita ja vaadata. Järvepeeglist paistab inimene alati väga ilus.
Kui enda peegeldusest oled isu täis vaadanud, võiks vaadata ka järve. Kuidas seda palja silmaga teha?

Valge potikaas võiks olla esimene abivahend juhtimaks õpilasi järveelustiku uurimise juurde. Kaane külge peaks kindlasti siduma nööri, et kaas ära ei upuks. Järveuurijate analoogne riistapuu kannab Secchi ketta nimetust, nimetatud 19. sajandi itaalia astronoomi Angelo Secchi järgi. Mõõteriista kvaliteedivahe potikaanega võrreldes sisuliselt puudub.

Secchi ketta või potikaane abil saab hinnata vee värvust, läbipaistvust ja kaane taustal võib nähtavale ilmuda mõnigi järveolevus. Kaane uputamine kuni nähtavuse piirini annab nööri pikkuse mõõtmisel vee läbipaistvuse ning saadud poole mõõdu pealt hinnatakse silma järgi vee värvust. Mõlemad on üpris informatiivsed näitajad.
Mõnes pruuniveelises rabajärves ei pruugi läbipaistvus olla üle poole meetri, aga pole hullu midagi, seepärast ei pea rabajärve rikutuks pidama. Vähest läbipaistvust ja pruuni värvust põhjustavad vees sisalduvad humiinained.
Kevadel võib mõne heledaveelise järve vesi paista kollane, ka siis võib oletada lumesulamisveega järve kandunud humiinaineid. Kui suvel paistab selles järves vesi roheline, on kindlasti tegu vetikatega.
Läbipaistvusest sõltub hapniku vertikaalne levik. Mida väikesem läbipaistvus, seda tõenäosemalt võib kahtlustada hapnikuvaegust. Kui valgus ei pääse läbi, pole ka fotosünteesi.
Just sedasorti ülesande, kirjeldada üht kodukandi veekogu, järve või tiiki potikaane abil, saavad hüdrobioloogidelt Reet Laugastelt ja Kristel Panksepalt igal kevadel maaülikooli loodusteaduste kooli õpilased.
Ei piisa ainult kirjandusallikate läbilappamisest ja internetis surfamisest. Kõik peavad oma jalaga veekogu kaldal ära käima, enda asukoha paika panema ja mõõtmisvõimaluse leidma.
Ülesanne tundub esmapilgul lihtne, kuid kõige pingelisemal õpiajal aprillis-mais võib ka kilomeetri kaugusel asuva järve äärde jõudmine olla keerukas. Kord veab ilm alt, teinekord kimbutab homne kontrolltöö. Võib ka juhtuda, et juba järve ääres olles, unustatakse, miks sinna mindi ja hakatakse hoopis unistama või kala püüdma.
Enamik õpilasi teeb järveuurimist aga lustiga. On ju järv põnev ja konkreetne objekt, kui vaid leiaks purde või paadi, kust potikaas vette lasta.
Mõned õpilased aga ei ole mallanud jää sulamist oodata.

Katse läbi järvejää
5. märtsil aastal 2009 siirdusid Elva gümnasistid Kristo Ilves ja Edvin Põlgast kodulinna piiril asuvale Jaani järvele hüdrobioloogilisi vaatlusi tegema. 30sentimeetri paksusesse jäässe augu tegemiseks oli ühes võetud üksnes kirves. Võib ette kujutada, kuidas käib kirvega jäälõhkumine, kuid auk saadi sisse. Potikaanetest näitas kergelt kollaka vee läbipaistvuseks 1,6 meetrit.
Vahel on keerukaks osutunud enda asukohagi määramine. Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane Linda Rusalepp otsustas samal aastal uurimuse koostada Neeruti maastikukaitsealal paiknevast Orajärvest.
Töö aruandesse said kirja järgmised read. „Käisin ümber Kaksikjärve ning siirdusin Orajärve otsima. Olin varemgi korduvalt proovinud seda leida, aga alati kusagil kohutavas võpsikus lõpetanud. Teoorias ma teadsin, kuhu lähen. Tuli välja, et olin alati õiges suunas liikunud, kuid lihtsalt liiga vara alla andnud. Hulk kondimurdmisvõimalusi ja turnimist ning olingi tõotatud järve ääres. Järv oli jääs.
Järgmine tagasilöök saabus tõdemusega, et emme kõige suurema poti kaas ei mahu kalamehe tehtud 15sentimeetrise läbimõõduga august ei lapiti ega serviti läbi. Tuli mõte veidi mäkaiverdada (tegusõna on tuletatud filmitegelase MacGyveri järgi, kes peetidest pesumasina tegi). Järvekaldalt puuoksa otsast leidsin valge 59põhjaga konservikarbi, mis august läbi mahtus. Kohas, kus vee läbipaistvust mõõtsin, oli ta põhjani selge, sügavus oli ainult kaks meetrit. Ühe meetri sügavusel oli vesi roheka värvusega erkkollane.”

Lisaks elustiku-uuringud
Tallinna Reaalkooli õpilased võtsid järvedevaeses linnas uurida Saku vallas asuva karjääritekkelise Männiku järve ja sattusid kriminaalsetele legendidele. Uurimistöö pajatas Männiku järvest: „koht, kuhu laipu visata, kuna sealt on lisaks uppujatele välja toodud mitmeid surnukehi. Veel on karjääripõhjas erinevaid ohtlikke materjale, 2010. aasta suvel toodi seire käigus karjääri järvedest välja 176 lõhkekeha, tänavu märtsis veel 42.” Potikaanekatse näitas järve leebet värvust. „Väga õrna tooniga, kergelt pruunikas. Kalda äärest kõige kiiremini sügavaks mineva kohal katsetades oli Secchi ketast näha kuni põhja minekuni 1,75 meetril.”
Kui juba potikaanekatse tehtud saab, võib uudishimulikke silmi jätkuda ka muuks. Roostes mürsukestast või vanast saapast ihaldatum vaatlusobjekt on kindlasti järveloomastik.
Mari-Liis Viljur ja Klaarika Kikas Mart Reiniku gümnaasiumist otsustasid 2009. aastal tutvuda Tartumaal Mäksa külje all asuva Agali järve elustikuga. Noored uurijad varustasid end kahe kahva, luubi, Petri tasside ja määramistabelitega. „Kahva lohistasime põhjasetetes ja tühjendasime veevanni. Esialgu ei paistnud ühtegi pisemat ega suuremat elukat, kuid peagi hakkas silm eristama valge anuma põhjas toimuvat siblimist. Mõne püütud elukaist suutsime ligikaudselt ka ära määrata.”
Treffnerist Jenni Karti Pedor leidis põnevat oma kodutiigis Tartumaal Laeva külas. „Tiik on koduks kaanidele, triitonitele, ujuritele, vesikirpudele, rohe- ja kärnkonnadele. Vahetevahel käib tiigis kalastamas hallhaigur ning harvadel juhtudel laseb oma kõledust tekitavad häälel kajada. Tiigi kallastel elutsevad ka kiilid, kelle vastsed sirguvad hiljem hundipurika vartel.
Taimedest on vohama hakanud penikeel, mille levikut on raske piirata. Kunagi tõime sisse ka ahtalehise hundinuia, mis nüüd vallutab endale rõõmuga uusi alasid. Tiiki kaunistavad kollase võhumõõga õied, konnarohi ning kaks väikest hõbepaju. Aiapoolsel kaldal võtab võimust katkujuur, mille mesimagus lõhn on kevadele nii omane.”
„Taimerohkus hoiab vee selge, sest suurtaimed konkureerivad planktoniga valguse ja toitesoolade pärast,” lisas kommentaari töö hindaja järveuurija Reet Laugaste ning hoiatas, et ei tuleks pähe kaldale liivaranda teha, see paneb sageli sinivetikad vohama.
Kes nüüd selle jutu peale võtab ette järveuurimise potikaane abil, võiks tulemustest kirjutada ka Reet Laugastele: reet.laugaste@emu.ee



Eha Järv
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?