4/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Reisikiri
Kiviaja puudutus

Lne-Paapua dunglis asuv korowai rahvas kasutab
tnaseni igapevases elus kivikirvest ning peab jahti vibuga. Kuidas srane elulaad eesti loodusemehele maitseb?

Poisiplve unistust teostama

Poisiplves neelasin hinal raamatuid, mis knelesid maadeavastajate reisidest kaugetel maadel. Samavrra ktkestavad tundusid ulmelood, kus rhm uurijaid sattus mingil arusaamatul kombel kadunud aega. Niteks Vladimir Obrutevi Plutoonias seiklesid rndurid hiidsisalike ajastus, Arthur Conan Doylei Kadunud maailmas puututi kokku ka rginimestega.

Oma varasemate aastakmnete maailmarnnakutel olen erinevatel kontinentidel mitmel korral sattunud ka loodusrahvaste juurde. Olen saanud nuusutada, millist elu elavad hantid Phja-Siberis, sanid (endise nimega bumanid) Aafrikas vi indiaanihimud Amazonasel. Kuigi need rahvad elatuvad ndki suurelt osalt kttimisest, kalastamisest ning korilusest, on nende eluviisid tihedal kokkupuutel n. tsiviliseeritud maailmaga siiski tielikult teisenenud.
Kas meie pevil saab ldse kusagil maailmas sattuda metsarahva juurde, kes elab vaid metsa armust? Niisugusele ksimusele kaua vastust otsides hakkas mulle aina selgemini terendama, et kui ldse kusagil, siis ehk Uus-Guinea saarel, tpsemini saare lneosas ehk Lne-Paapual. Ettevalmistusteks kulus viis aastat, et ktkestavast uitmttest saaks tpne reisiplaan. 2010. aasta kooljakuul asusime sbraga teele Lne-Paapua kaguossa, korowai rahva juurde. Reisieelne elevus oli suur. Tundus, et viimaks ometi, igati kpses eas mehena, olen judmas kige lhemale poisiplve hele fantaasiale astuda ajamasinasse ja kulgeda otse kiviaega.

Lennuki ja paadiga vihmametsa sgavusse
Uus-Guinea on Grnimaa jrel maailma suuruselt teine saar. Saare keskosa on rmiselt hredalt asustatud ja raskesti ligipsetav. Meie tegelik retk korowaide juurde algab Dekai vsalennuvljalt, prast kolme Lne-Paapua siselendu. Ees ootab sadade kilomeetrite ulatuses madaliku vihmametsi. Maismaateed siin praktiliselt puuduvad, liigeldakse peamiselt mda jgesid. Kliima on valgele inimesele peaaegu talumatu. hk on aastaringi leitsakuline ja niiskusest kllastunud. Piirkond on tuntud kui malaaria ja paljude teiste salalike troopikahaiguste pesa. Dekai on meie reisi viimane punkt, kus on olemas nii elekter kui poed. Siit hangime oma eelseisva ligi kahendalase retke jaoks toidumoona ja seejuures on meile abiks kogenud Lne-Paapua loodusgiid Faustinus. Koos tema ja kokaga laadime kogu matkavarustuse hepuu paati ning liigume allavoolu. Jessit kestab pika peva.
htkki, kui pike juba madalal, neme kaldajrsakul pooleldi viltuvajunud osmikuid. See on Mabul, ainus mbruskonna kla, kus elavad n- tsiviliseeritud korowaid. Indoneesia valitsus oli klasse ehitanud kliiniku, kiriku ja kooli. Igale korowai perele, kes vahetanud siinse elu metsaelu vastu, makstakse pisukest abiraha. Sel kombel pab Indoneesia valitsus mujalgi Lne-Paapua kolgastes metsahime enda kontrolli alla saada ja neid n. metslusest vrutada.

Retk teadmatusse
Meile on Mabul oluline selleprast, et siit hangime korowaidest teejuhid, tlgid ja pakikandjad. Vaid nemad teavad metsas elavate himlaste asukohti ja suudavad meile vahendada nende keelt. Saame teada, et siin on tehtud tsiseid ettevalmistusi meie retke eesmrgi nnestumiseks. Kuna snum meie tulekust judis siia juba mne ndala eest, on ks Mabuli saadikuist kndinud kolme pevateekonna kaugusel asuva metsapere juurde,51kes pole kunagi kokku puutunud valgete inimestega. Ta elnud neile: Kas tahate nha valgeid inimesi? Nad on sna imelikud ja kituvad kummaliselt. Aga nad on ohutud. Mis seal ikka, too nad siia, oli vastanud pereisa. Srane eelkokkulepe on korowaide puhul hdavajalik. Kui nende ksildase metsaonni juurde sattub juhuslik vras, pagevad nad tavaliselt metsa ja redutavad seal seni, kuni vras kadunud.
Kui jrgmisel hommikul oma Mabulist lisandunud kaaskonnaga teele asume, prin Faustinuselt ettevaatlikult, kas tal on aimu, kuhu meie rohkem kui ndalapikkune jalgsiretk viib. Ei ole, vastab ta otsekoheselt. Olen viisteist aastat valgeid rnnuhuvilisi korowaide juurde viinud, igal aastal keskmiselt paar retke. Kuid need kigud on ulatunud vaid lhimate metsakorowaideni. Nii kaugele ja nii pikalt pole me Mabulist kunagi linud. Ootan samasuguse pnevusega nagu teie, mis meid ees ootab.

Traditsiooniline metsakorowai ei kanna kristlikku nime ega riideid
Juba esimesel kndimise peval saab meile selgeks, et rnnak tuleb rsiv. Kujutlege vesist soometsa, kus nha ksnes loomade rajad. Millegiprast valivad meie teejuhid endastmistetavalt nende seast he, mis olevat inimrada. Mlkaid lbitakse pikki vsast ligatud latte ja jgesid letatakse palki mda, mis langetatud risti le je. Tunni prast on me riided niiskusest ja higist lbimrjad. Lonksame aeg-ajalt vikeste smudega pudelivett, mis maitseb paremini kui Eestis spradega rbatud viskilonks. Algul tundub, et varem vi hiljem libastun kindla peale mnel palgil, kui jrjekordset jge letan. Kuid arusaam, et sellega oleks mu reis ka arvatavasti lppenud, sunnib end rmiselt kokku vtma. Reisi lpuks on kll parem jalg vljavnamisest paistes ja sred rgas ragistamisest vorbilised, kuid jgede letamisel ei libastu ma kordagi.
Esimese peva htuks juame metsapere juurde, kus pereisaks Markus. Eesnimi osutab selgelt, et mees on ristitud ja seega ilmselt ka loobunud metsakorowaide traditsioonilisest usust ja kommetest. Ka see, et tal on jalas lhikesed pksid, ehkki kohutavalt rbaldunud ja rpased, reedab, et tegemist on pooltsiviliseeritud korowaiga. Teise peva htul oleme judnud Ati pere juurde. Pereisa nimi thendab korowai keeles noolt. Ati ainsaks kehakatteks on mber peenise keeratud leheke. Pole kahtlust, et see pere harrastab juba korowaidele traditsioonilisi eluviise. Ati tleb, et on kll valgeid inimesi varem kohanud, kuid mitte kunagi pole keegi neist tema juures binud. Ta suhtub meisse silmanhtava heatahtlikkusega.

Korowai kodu on puu otsas
Mlema pere juures teeme tutvust korowai elamuga. See on ehitatud puu otsa, mille tvi on maha saetud. Ligi 7 meetri krgusel asuvasse onni pseb vaid hel viisil, piki pstloodis latti, millel sees slgud. seks tmmatakse latt tihtipeale onni sisse. Ristin ehitise mttes ladvamajaks. Miks on korowaid lbi aegade eelistanud ladvamaju? Esiteks sstavad need tulvavete eest, mis siinsetel aladel tavalised. Teiseks kaitsevad vaenlase vastu. levalt on mbruskonnale avar vaade ja vajadusel juab aegsasti vibu vinna tmmata. Ronin ladvaonni. See tundub lausa kaelamurdev. Ronida tuleb paljajalu ja slgu sisse, kuhu jalga saab toetada, mahuvad hdavaevu vaid kaks varvast. Peenike latt paindub mu ligi 90 kilose keha all kahtlaselt looka ja kahekorruselise maja krgusel klumine vtab sdame alt nsaks. Kuid onnis sees on lahe olla. Palmilehtedest katus kaitseb krvetava pikese eest ja hreda pranda ja seinte vahelt puhub lbi vrskendav tuul. Kui siia vaid mneks minutiks pikali viskan, tunnen, kuidas magus uni kohe laud kinni vajutab.

Pere juures, kes pole iial kokku puutunud valge inimesega
Kolmanda peva htuks juame sihtpunkti, Baii pere juurde. Juba poole kilomeetri kaugusele on meile rajale vastu tulnud ks tema poegadest, sihvakas nooruk, nimega Biee. Tal on hea tahte mrgiks kes ligi poole meetri pikkune orani vrvi dunglipuu vili, mis maitseb llatavalt hrk. Siia jme mitmeks pevaks. Esimesel htul saame tuttavaks Baii perega, mis on he korowai perekonna kohta llatavalt rohkearvuline. Siin elab kokku ligi 20 inimest. Tpiliselt on metsas omaette elava korowai perekond vhem kui kmneliikmeline. Selle tuumiku moodustab abielupaar, kellel ks-kaks last. Lapsi snnib kll rohkem, kuid vhemalt pooled surevad juba beebieas. Tihti asuvad perekonna juures ka vanavanemad, kelle vanus kige rohkem 50 aastat. Korowai peab olema heas fsilises vormis kuni elu lpuni. Prast seda, kui ta haigusest vi vanadusest ndraks jnud, ei pea ta enam vastu kuigi kaua.
Baii on meie teejuhi hinnangul ligi 40aastane. Oma vanust aastates ei tea 53korowaid kunagi, sest numbreid nad enamasti ei tunne ja kui natuke tunnevadki, pole numbritel nende elus sellist olulist thtsust nagu meil. Tema pere tuumiku moodustavad viis venda, kellest igahel omakorda pere. Ksimuse peale, kas nad testi mitte kunagi pole elus ninud valget inimest, vastab Baii tpsustuseks, et ks tema pere meestest on siiski kord metsas eemalt hte valget meest ninud. Pere suhtumine kahte eesti rnnumehesse on lapselikult usaldav ja aval. Samas ei tunne nad seal oldud pevade jooksul kordagi huvi selle vastu, milline on maa, kust me prit oleme, ega lepea meie elu, kitumise ja kommete vastu. Vib-olla puudub huvi seetttu, et kogu nende maailm on kogu eluaja alati piirdunud vaid mbruskonna metsadega. Aga vib-olla ei tihka nad meiega uudishimutseda lihtsalt seetttu, et mjume neile niisama vrastavalt nagu tulnukad teiselt planeedilt.

Kivikirvest proovimas
Baii pere igapevased esemed on valmistatud peamiselt puust, vahel ka luust vi kivist. Noana kasutatakse bambuse tvest ligatud paarikmne sentimeetri pikkust puupindu, mis on nii terav, et sellega saab vabalt tkeldada saaklooma liha ja isegi kluseid lbi ligata. Kui ks bambusenuga nri, lhestatakse kiiresti valmis uus. Meeste kirved on kivist peaga, mis niinega mhitud puust varre otsa. Korra nen he mehe kes ka raudkirvest. Igatahes igapevases ts on kivikirves kindlalt eelistatud. Olin kunagi lugenud ht antropoloogilist uurimust, kus teadlased katsetasid oma kega puu langetamist kiviaegse kirvega. Nd kibelen katse jrele, kus korowai nitaks, kui kiiresti tema puud langetada suudab. Valin ligi 40 sentimeetrise mbermduga puutve. Baii asub tpsete hoopidega t kallale ning kella jrgi kontrollides on tvi nelja minutiga lbi raiutud! Soovin oma kega katset korrata. Raiumine lheb algul llatavalt libedalt, kuid lpus aina kohmakamalt, sest kitsast puuslku oli aina raskem tabada. Minu sgavaks meelehrmiks tuleb just enne puu lbiraiumist kivist kirvepea varre kljest lahti ja lendab mitme meetri kaugusele.
helgi korral siinoldud pevade jooksul ei ne ma Baiid nii sdamest naermas kui nd. Ta on naerust lausa kveras ja laksab pihkudega vastu plvi. Vist lbustab teda avastus, et maailmas vib leiduda mees, kes ei mista siiamaani kivikirvega raiuda, ehkki on juba ige vana.

Saagopirukas maitseb vrtsikalt
hel peval vtame ksile toimingu, mis on korowaide jaoks peaaegu rituaalse thendusega. Meid kutsutakse kaasa saagopalmi langetamisele. Kaks meest vibutavad kordamda hoogsalt kivikirveid ja ergutavad ksteist meloodilise vilega. Tse tvi variseb maha vhem kui poole tunni jooksul. T lheb suhteliselt kiiresti seeprast, et lbi tuleb raiuda ksnes palmi koor. Tve sisemus koosneb tielikult pehmest ja mahlakast ssist. Kui puu maas, asuvad tegutsema naised. Mitmekesi veidraid pikavarrelisi kivist peaga hakkimisriistu kasutades purustavad nad ssi peeneks pudiks. Td saadab naiste rtmiline hislaul. Seejrel kantakse hake lhedalasuva oja juurde, asetatakse palmilehest renni ning uhutakse lbi rohke veega. Renni phja koguneb ollus, mis neb vlja nagu roosakas trklis. Kui seda nppudega mudin, krudiseb see samamoodi kui meie kartulijahu. Korowaide jaoks ongi tal ligikaudu kartulijahu thendus. Kuivatatult valmistatakse sellest kikvimalikke kpsetisi ja muid toite. Saagojahu on korowaide kige olulisem toidus ja peamine kalorite andja. Kuigi metsast otsitakse ka jahiloomi ja sdavaid putukaid ning jest ptakse kalu ja teisi vikseid veeloomi, on saagojahu see, millest saab n. igapevast leiba.
Sama peva htul maitseme korowaide traditsioonilist pirukat. Saagotaigna sisse on keeratud ritsikaid ja muid priskemaid putukaid, tainas mhitud banaanilehe sisse ja lastud lkketuhas valmis kpseda. Huvitaval kombel maitseb pirukas pris meeldivalt. Kuigi kpsetise maitsestamiseks pole kasutatud loodusesberhtegi maitseainet, tundub maik huvitavalt vrtsikas. Erilise meki annavad ilmselt taignas muhenenud putukad.
Uurin Baiilt, kui kauaks ta perele tna valmistatud jahust jtkub. Baii arvab, et kaheks ndalaks. Arvutan omaette, et sellise koguse saagojahu valmistamiseks ttati pool peva ja kasutati tvest ra umbes kahemeetrine osa. Kui jahu lppemas, tullakse ja vetakse jrgmine kahemeetrine jupp. Ja kui kogu tvi ra kasutatud, langetatakse salus jrgmine saagopalm. Pole just vga kurnav leivajahu hankimise viis.

rgne saagorahva kultuur
Etnoloogid kinnitavad, et Lne-Paapua metsarahvastele on saagojahu olnud peamiseks toiduaineks aastatuhandeid. Isegi saagojahu valmistamise viis oli aastatuhandete eest samasugune, nagu ngime meie nd Baii pere juures. Tpselt samamoodi ehitasid korowaid ka siis oma onne alati kusagile saagosalu lhistele. Kui ks saagosalu lpuni tarbitud, jeti sealne elamu maha ja ehitati uus kusagile jrgmise salu lhistele. Nii rnnati aina mda dunglit, he saagotuka juurest teise juurde. Muide umbes 15 aasta prast on seal, kus saagopalmid viimseni maha raiutud, sirgunud juba uued ligi kahekmne meetri krgused puud. Nd vis korowai pere endisesse paika tagasi prduda ja uut rnnuringi alustada.
Saagopalmi kasvab Lne-Paapua madaliku vihmametsades looduslikult ka praegu pris ohtralt. Seni kui silivad sellised metsad ning keegi vljastpoolt ei tule korowaidele uusi kombeid petama, saab jtkuda ka pline eluviis. Koos jrjepidevalt psinud eluviisiga on saanud suurelt jaolt muutumatuna silida 55korowaide vaimne kultuur koos eriliste uskumuste, kommete ja maailmaksitlusega. Selle vaimse kultuuri eriline vrtus seisneb teiste maailma rahvaste kultuuridega vrreldes selles, et ta on nii rgne, vhemalt kolme tuhande aasta vanune.

Kas olen nd targem?
Kui viimaks Lne-Paapua dunglist vlja oleme saanud, kuulen, et Mabuli mbruse korowaide alasid ootavad ees suured muutused. Juba on kusagil alustatud maanteetrassi rajamist, mis peaks kulgema risti lbi nende metsade. Pole raske arvata, et autotee rajamine toob kaasa siinsete korowaide iseolemise lpu. Jrsk ja vahetu kokkupuude kaasaegse maailmaga sunnib neid kas taanduma kaugematesse metsasgavustesse vi, mis mrksa tenolisem, loobuma senisest eluviisist. Koos sellega on mratud hbuma ka selle rahva ainulaadne kultuur.
Hiljem, olles juba ammu tagasi Eestis, olen tihti mtisklenud selle le, mida retk korowaide juurde mulle lepea andis. Kindlasti on mul nd realistlikum pilt sealsest metsarahvast ja sellest, mismoodi srane elulaad viks sobida minusugusele loodusesbrale. Fsiliselt pani rnnak kindlasti tsiselt proovile. Pidin ajuti pingutama end viimse piirini ja ohtlikult riskima oma tervisega. hest kljest sain teada, et elamine korowai moodi paistab lhedalt vaadates isegi pnevam kui eemalt. Teisest kljest judsin arusaamale, et ise sellist elu kuigi pikalt taluda ei jaksaks. Selleks, et niimoodi elada, pead olema korowaiks sndinud.
Kindlasti ei sattunud ma sinna judes pris kiviaega, nagu olin unistanud. Kuid see ei olegi kige thtsam. Samuti nagu ksimus, kas Baii pere oli kunagi kokku puutunud valgete inimestega vi ei. Isegi kui see pere oli silitanud erakordse erakluse, oldi ometi ht-teist pitud naaberperede kaudu ja sellevrra ka muututud.
Ometi on tagantjrele kosutav melda, et tnapevalgi saab maailmas alles olla loodusrahvaid, kes absoluutselt ei sltu tsiviliseeritud maailmast. Korowaid, nagu kllap mned muudki maakera rahvad, oskavad tnaseni kik eluks hdavajaliku hankida metsast, mis neid mbritseb. Nad on suutnud psida tasakaalus iseenda ja mbritseva loodusega aastatuhandeid ja suudaksid seda ka edaspidi, kui globaalne tsivilisatsiooni pealetung seda ei katkestaks.



Hendrik Relve
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet