1830ndad

13. põimukuu. Kui suletud silmil-kõrvul pean hetkeks nõu oma teadvusega, haihtuvad otsekohe kõik seinad ja piirded. Maapind rullub jalge alt ära ja ma hõljun ajendite toel, mis tulenevad maapinnast ja süsteemidest ümberringi – subjektiivne, küllastunud mõte keset tundmatut ja lõputut merd; või paisun ma ja lainetan nagu tohutu mõtteookean, kus ei ole ühtegi kaljurahnu ega maanina paistmas ning milles kõik mõistatused leiavad lahenduse, kõigi sirgjoonte kaks otsa kohtuvad. Igavik ja ilmaruum lainetavad mängeldes läbi mu sügavuste. Olen pärit algusest, mul ei ole lõppu ega eesmärki. Mind ei valgusta ükski päike, sest ma sunnin kõiki nõrgemaid valgusi iseenda tugevamas ja püsivamas helenduses lagunema. Olen rahulik viljatera universumi salves.

27. põimukuu
.
Olen tõepoolest asjaolude ori. Olen alla neelanud hädavajaliku hamba ning ei ole nüüd terviklik inimene, vaid lombakas ja kõhklev tükike meest. Ma pole küll teadlik ühestki mulgust oma hinges, kuid tundub, et nüüd, mil sissepääsuteed oraakli juurde on laiendatud, muutuvad sealt väljuvad vastused üha harvemaks ja tavapärasemaks. Olen tundnud end odavana ja ei ole julgenud teiste inimeste keskel oma peadki püsti hoida alates sellest, kui see õnnetus juhtus. Ma ei suuda midagi teha nii hästi ega vabalt kui varem; kõike, mille ette võtan, takistavad ja segavad need asjaolud. Kui pisuke tuli süütab suure metsa! Usun, et kui mind kutsutaks kõige tugevama tapluse esirinda, jääksin kõhklema, kuna mul puudub niivõrd tähtsusetu soomusrüü kui seda on hammas. Voorus ja Tõde jäävad kaitseta ning Valskus ja Teesklus visatakse mulle hambusse – kuigi olen hambatu. Ei olegi vaja, et maa väriseks vaid selle pärast, et oleks põnev, kui niivõrd tilluke mõra osutub ületamatuks vallikraaviks. Kuid las lombakas mees lisab kiirust ja saab võrdväärseks kõige nobedamate edasirühkijatega. Nii teeb ta seda, milleks tegelikult võimeline on. Kuid las tema, kes on kaotanud hamba, teeb oma suu pärani lahti ning vadistab, susistab ja sülitab kindlameelsemalt kui iial varem.

20. sügiskuu.

On tõeline luksus mõnel sügiskuisel pärastlõunal seina ääres päikesepaistes mõtteid mõlgutada – ennast halli kivi varjus kerra tõmmata ja kilkide sireenilaulu kuulata. Nüüdsest peale tundub, et öö ja päev on pelgalt õnnetused ning alati on käes vaikne õhtupoolik, mis on kui õnneliku päeva lõpp. Minu toiduks on kõrbenud põllud ja viltuselt langevate päikesekiirtega ülekullatud vägiheinad. Ma ei tea ühtegi sõnapaari, mis väljendaks seda Looduse meeleolu paremini kui alma natura.

23. sügiskuu.

Kui oleme vagusi ja selleks piisavalt valmistunud, pakub iga pettumus hüvitust. Kui vihmavaling sunnib meid varju otsima vahtrasalust või maani ulatuvate männiokste alt, avastame okste vahelt tähelepanelikul uurimisel mõne uue ime puukoorel, lehtedel või meie jalge ees kasvavatel seentel. Meis äratab huvi uus putukate elutegevuse aspekt või tundub mõni tihane meile tuttavam kui tavaliselt. Siis saame uurida Looduse nurgataguseid ja soppe.

1858

9. põimukuu

On üllatav, millisel määral valitsevad maailma klikid. Need, kes üldsuse silmis Uus-Inglismaa ja New Yorgi ühiskonda kehastavad või vähemalt juhivad, ei ole midagi muud kui vaid klikk – käputäis „ajastu esindajaid” ja linnainimesi, kes toimivad kõige paremini neile pähe pandud rakmetes. Seega on peaaegu kõik institutsioonid oma olemuselt usulahu või partei sarnased. Ajalehed, ajakirjad, ülikoolid ning kõik valitsus- ja religioonivormid kajastavad üksnes väikese hulga inimeste pealiskaudset tegevust, üldsus kas kohandub sellega või hoiab kõrvale. Ajalehed on vaevu üle saanud sellest liigsöömisest või vesitõvest, mis käib igal aastal kaasas lõpukõnede ja sõnavõttudega kirjandusseltside ja korporatsioonide ees. Ei need, kes kõnesid peavad, ega need, kes neid kuulavad, ole kõige värskema ajastu esindajad. Nood poisikesed arvavad, et korduvad ettevõtmised on lahutamatu osa süsteemi iga-aastasest uuenduskuurist. Lisaks veel regatid ja ilutulestikud ja „üllatuspeod” ja võiduajamised. Mul on hea meel kohata kedagi või kuulda kellestki, kes ei ole sellistest asjadest teadlik ja kes neid mustersõdureid äragi ei tunne.

On üllatav, millise tühisuste ja labasuste võrgustiku moodustavad igapäevased uudised. Iga huvitava sündmuse kohta kirjutatakse üheksasaja üheksakümne üheksast tähtsusetust uudisest, kuid nii esimest kui ka viimast neist käsitletakse samasuguse põhjalikkusega. Sain just ajalehtedest teada, et Atlandi ookeani läbiv telegraafiliin pandi paika. See on oluline, kuid lisaks räägitakse mulle otsekohe, kuidas uudis sellest sündmusest igas suuremas Ameerika Ühendriikide linnas vastu võeti: mitu püssipauku selle auks tehti ja kui kõrgele hüppasid inimesed New Yorgis, Milwaukees ja Sheboyganis. Ning poisid ja tüdrukud, nii noored kui ka vanad, loevad loodusesõberseda kõike tänavanurkadel säravate silmadega, igat viimastki kübet; nad ei jäta vahele seda, mida tehti New Rochelle’is ja Evansville’is. Ja kõik sõnavõtud on ära trükitud ning osad mõtlevad neist eraldi väljaande koostada!!!

Sa ütled, et oled maailmas palju ringi rännanud. Mitut inimest oled sa kohanud, kes ei kuulunud ühtegi sekti, parteisse ega klikki? Süvenesid sa neisse rohkem, kui nende pealiskaudsed elulookirjeldused väljendanud oleksid?

11. põimukuu.

Käes on vihmahooaeg. Viimase kümne päeva jooksul on sadanud pooltel päevadel. Südasuviste pilvede ja udu asemel on meil nüüd vihmahooaeg. Jalutama minnes pead end relvastama vihmavarjuga. Kõige märjem on metsas, sest seal ei ole õhk põõsaid üldse kuivatada saanud.

12. põimukuu.

Kui ma täna hommikul alumisele korrusele jõudsin, kusjuures väljas sadas kõvasti ja lakkamatult, istus köögis iirlane, mantel käsivarrel, ja soovis minuga rääkida. Ta tahtis teada, milline ilm minu arvates täna tuleb! Küsin vahel sama oma tädi käest ja tema uurib omakorda maarahva kalendrit. Nii saame vastutusest kõrvale hiilida.

18. põimukuu.

Unustasin oma märkmiku koju ja kasutan nüüd paberi asemel tükikest kasetohtu. See hakkab kohe rulli tõmbuma, kollakas külg väljapoole, kuid hoian seda külge päikese käes ja kohe, kui toht ära on kuivanud, ei teki rohkem muret.
1840ndad.

Pärast 11. sügiskuud.

Omada õde või venda, kullakaevandust talus; leida oma ukse ees seisvatest kruusahunnikutest teemante – kui harukordsed on taolised asjad!

Milline vahe on selles, kas sul on maailmas vend või mitte; kas sa kohtad kõikidel oma rännakutel vaid võõraid või on ühes majas keegi, kes sind tunneb ja keda sina tunned.

Sõber ei aita meid kunagi kriitikaga, aga mitte keegi ei ole niivõrd karm ja põhjalik kui sõber, kes on meist võõrdunud. Keegi ei hinda meie voorusi nii nagu sõber. Ometi arvan ma, et sõbra käest ei kuule ma kriitikat, mis on kõige hinnalisem ja hädavajalikum, enne kui ta minust võõrdub. Need, kes meid kõige paremini tunnevad, teavad ka, kes me ei ole. Sõber ei räägi mulle kunagi saatuslikku tõtt, mida mul kõige rohkem teada on vaja, enne kui ta minust võõrdub – ja siis lastakse ka kõige süütum tõde välja kihvtise noolega, millel on mürgitatud kidad.

Kui oleme sellised sõbrad, kelle armastus pole erapoolik ning tõde ei lämmatata, lükata edasi ega panda ootele, on tulemuseks Sõprus.

Siis suhtutakse meisse alles kui tervikusse. Kui tõde oleks võimalik ilma selle mürgita, oleksime ikka veel ja jäädavalt sõbrad.

Erapoolikuse vili on vaen.

Mul oli sõber. Ma kirjutasin raamatu ja palusin oma sõbra arvamust ning ma ei kuulnud temalt midagi muud kui kiidusõnu raamatu heade külgede kohta. Sõber võõrdus minust ning siis süüdistas mind kõiges halvas – nii sain lõpukski kriitikat, mida tegelikult soovisin. Kuni mu sõber oli mu sõber, meelitas ta mind ning ma ei kuulnud tema suust iialgi tõde. Kui temast aga minu vaenlane sai, saatis ta tõe mulle mürginoolega.

Maailmas on sama palju vihkamist kui armastust. Viha on hea arvustaja.

Kui kaks inimest saavad teineteisesse suhtuda läbi tingimusteta tõe, ei ole maailmas mitte midagi peale nende kahe. Siis ei jagune inimesed enam leeridesse, vaid saavad üheks nagu Jumal.

Kui lähedane headusele on kõik, mis on metsik. Selles peitub looduse olemus, seal on tema jumalikud vägijoogid; see on vein, mida armastan. Nagu üks talu vajab koormate kaupa sõnnikut, nõuab inimese tervis aakrite kaupa nurmi. Nendeta ei saa elada ei inimesed ega ka vili. Need on ainsad tahked road. Me kiratseme ja nälgime ning jääme norgu lahja kördi peal, mida pakub ühiskond.

Ühte linna ei päästa mitte selles elavad õiged, vaid seda ümbritsevad metsad ja sood.

Henry David Thoreau

Aasta oli 1853, kui ameeriklane Henry David Thoreau (1817–1862) Uus-Inglismaa maastike loodusvaatlused oma päevikusse kandis. „Blogis”, võiks isegi öelda, sest tema kirjutamise stiil meenutab eelkõige tänapäevaseid veebipäevikuid: käsitledes üldhuvitavaid teemasid, suunas ta oma tekstid suurele laiale ilmale, jäädes ise samal ajal täiesti isiklikuks ja intiimseks oma stiilis.

Suur „blogija” pidas päevikuid 24 aasta vältel väga usinalt, tähendades üles kõik oma loodusvaatlused ja mõtted. Sellest sündis nii suur materjal, et tänapäeva ameerika kirjastustele pakuvad Thoreau päevikusissekanded endiselt ammendamatut tööd – seda materjali võib toimetada kümneks erinevaks raamatuks, mis kõik võivad kanda ühte pealkirja „Thoreau päevik”.

Kes oli Thoreau? Kui lugeda läbi tema eesti keeles ilmunud „Walden ehk Elu metsas”, saate aru, miks Wikipedia annab Henry David Thoreau tegevuse kohta pika märksõnade loetelu: ameerika kirjanik, poeet, abolitsionist, naturalist, maksudevaidlustaja, arengukriitik, ellujääja, ajaloolane, filosoof ja juhtiv transtsendentalist. Ent eelkõige oli ta inimeseparandaja, hingeparandaja, kes pühendas väsimatult aega, et tõestada inimväärse elu võimalusi tsivilisatsiooni küsitavate valikute keskel.

Protesti märgiks tsivilisatsiooni lolluste suhtes kolis ta elama Waldeni järve äärde oma kätega ehitatud lihtsasse majja, kus linnud tohtisid lae alla teha pesad ning herilased jagada temaga voodit. Waldeni järve äärsest elust ja mõtetest sündis raamat „Walden ehk Elu metsas” (ilmunud meie Hortus Litterarum sarjas 1994. aastal).
Et peale „Waldeni” raamatu pole eesti loodusesõpradele Thoreau teoseid tõlgitud (v.a esseistlik mõtisklus „Jalutuskäik” ajakirja Akadeemia 2006. aastakäigu 8. numbris), tahame siinkohal ühe aastaringi jagu pakkuda Loodusesõbra lugejale noppeid Thoreau päevikust. Käesolevate tõlgete aluseks on Damion Searlsi toimetatud „The Journal of Henry David Thoreau” kirjastuselt NYRB, 2009.
Helen Arusoo