4/2011



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artklid
Lõhekaan ilmus teist korda sajandi jooksul päev

Vee-elustiku uurija Kairi Käiro seadis laboris binokulaari töökorda ning asus mõni kuu varem kogutud proovi sisu määrama. Mitu liiki ja mitu isendit siis seekord sõelale jäi? Suurselgrootute mõõt algab poolest millimeetrist, need on ka palja silmaga nähtavad, aga täpseks määramiseks peab kasutama binokulaarmikroskoopi.

Kairi Käiro pesi proovipurgi sisu piiritusest puhtaks, laotas valgele alusele, haaras kätte pintseti, ning … Käi künast välja solk ja risu! Oksasodi, rohtsed jäänused, kivikesed – need rändasid prügi hulka. Surusääsklaste vastsed (Chironomidae) ja harilik oksavana (Anabolia nervosa) …, kokku 20 harilikku suurselgrootu liiki. Sellise saagi järgi võis halva veekvlaliteediga Tiskre oja seisundit hinnata suhteliselt heaks.

Kuid siis …, „Ohoo, milline saak!” ei uskunud Kairi Käiro oma silmi ja asus leidu kirjeldama. „Kere koosneb rõngastest – rõnguss. 2,5 sentimeetrit pikk hallikas kere, sale, peenema kaela tipus lai iminapp, jalusel teine, poole laiem. Kaan, see on kindel!”
Binokulaari suurendusega paistis piirituses kangeks tõmbunud tegelase neli silma. Kere külgedel turritasid kublataolised põiekesed – selliseid ei olnud Kairi varem näinud.
Noor teadur haaras riiulilt Tarmo Timmi Eesti rõngusside määraja. Erutusest higisekstõmbunud näpuotstega pööras ta lehekülje nr 189.
Lõhekaan! Haruldane lõhekaan (Cystobranchus respirans) oli lõpuks päevavalgele ilmunud!
Kairi Käiro haaras telefoni, valis Võrtsjärve limnoloogiakeskuse numbri, et doktoritöö juhendajale Henn Timmile uudist teatada. „Püüdsime kevadel Tiskre ojast lõhekaani! Külgedel on pulseerivate põiekeste rida – see peab olema lõhekaan.”
„Ðimpansid elavat ka eesti metsades,” vastas Henn Timm. Mõnusa huumorimeelega juhendaja skeptiline vastus põhines tõigal, et käbliku asemel on pakutud me metsadesse elama ðimpansi. Nende kahe olevuse ladinakeelsed nimed on nimelt sarnased, vastavalt Pan troglodytes ja Troglodytes troglodytes.
Kindluse mõttes tuli hankida kolmas arvamus. Ei leidu paremat kaanideeksperti Eestis kui rõngusside määraja koostaja, hüdrobioloog Tarmo Timm. Kairi Käiro valis uuesti numbreid ja talle vastanud Tarmo Timm ei rääkinud enam ðimpansitest.
Maikuus, 2009. aastal oli Kairi Käiro Eesti maaülikooli limnoloogiakeskuse välitöödel Tallinna lähedal Tiskre ojal. Kalavinskiga oli ta seganud ojapõhja, et põhjaelustikku rohkem oma varjupaikadest kahva satuks.
Ojakaldal seisis tookord ka maaülikooli limnoloogiakeskuse vanemteadur Henn Timm, kes kallas kahva sisu piirituse sisse.
Nii käis töö – paarkümmend kahvatõmmet päevas – seda kogust ei jõua muidugi keegi veekogu kaldapealsel määrata.
Lõhekaan ei ole Tarmo Timmi sõnul meie teadlaste silme alla sattunud oma lühikese elutsükli tõttu. Ega teda ole ka otseselt otsitud, ka kalamehed ei ole oma tähelepanekutest teada andnud. Teadlasel ei ole seni õnnestunud oma silmaga ka elusat lutsukaani näha. Too elutseb lutsu lõpustel.

Külmaveeline vereimeja
Lõhekaan on külmaveeline liik, elutseb tavaliselt jaheda veega kiirevoolulistes jõgedes ja ojades. Arvatavasti on liik välja kujunenud Maa arengu jahedal ajajärgul, sest tema arengutsükli aktiivne järk langeb ka praegusel ajal külma veega kevadkuudele, märtsist juuni keskpaigani, ütleb raamatutarkus. Üheksa kuud oma aastasest eluringist valmistub kaanihakatis veekogu põhjas kookonis lühikeseks aktiivseks eluetapiks, mida sisustab üks toidukord ja uuele põlvkonnale elu andmine.
Kesk-Euroopas leidub lõhekaani rohkesti ning nad kimbutavad lõhilasi üsna kõvasti. Enamasti on kaani peremeheks lõhilased, iseäranis forell, aga ka teib, turb, harjus ning säga.
Inimene laseb kaaniravi ajal endast ühel kirjukaanil imeda umbes 15 milliliitrit verd. Kuidas tunneb end forell, kelle uimede küljes nugib korraga 47 lõhekaani? 1936. aastal Reini jõest püütud forellil just nii palju neid kokku loeti. Belgia kalamehed kõnelevat isegi sadat kaani kandnud forellist. „Paar kaani tekitab kalale ilmselt vaid ebamugavust, kuid kümned vereimejad kurnavad peremehe organismi päris kõvasti,” kõneleb Kairi Käiro. Lõhekaani levikualadel kannab kala oma selja- ja sabauime küljes kümneid nugilisi ning selline rohkus põhjustab forellide massilist hukkumist, võib lugeda kirjandusest.
Kuus nädalat peremehe elumahladest toitudes kasvab kaan jõudsalt, kirjanduse põhjal kuni kuue-seitsme sentimeetri pikkuseks. Vajadusel vaksab ta end uuele imemispaigale. Vaksamisel kinnitab kaan kord eesmise, kord tagumise iminapa ohvri pinnal uuele kohale.
Mai keskel, kui ojakaldail puhkevad konnakapsad, saabub lõhekaanide elu tipphetk. Ühel iminapal, sel tagumisel ja laiemal hõljudes keerdub kaanipaar eeskehadega teineteise ümber ning vahetab omavahel seemnerakke. Kaanid on kahesoolised, nende kehas valmivad nii munarakud kui seemnerakud.
Jätkub lühike, lõhest sõltumatu täiskasvanuelu. Verd täis kaaninud ja viljastatud nugiline otsib veekogu põhjas hapnikurikka paiga ning asetab kividele kuni kakskümmend viljastatud munarakke sisaldavat kookonit. Üks eluring sai otsa, peagi vajub lõhekaan ojapõhja, ta kooleb.
Tiskre ojast leitud lõhekaan oli oma peremehe juba hüljanud ning loodetavasti jõudnud ka oma kookonid kividele paigutada. Kookonites valmib järgmiseks kevadeks uus põlvkond nugilisi.

Jõed toovad üllatusi
Esmakordselt leiti lõhekaan Eestis 1907. aastal Saadjärvest. Poole sajandi möödudes, aastal 1956 mainis teda oma diplomitöös Tartu ülikool tudeng Helgi Virkhausen. Sealgi oli allikaks Boris Sukatðevi 1911. aastal ilmunud artikkel sajandialguse leiust. 1976. aastal välja antud teos Nõukogude Liidu faunast aga kahtleb üldse, kas ammune Eesti määrang õige oli.
Kairi Käiro selgitab Saadjärve kaani kahtluse alla seadmise põhjuseks, et lõhekaan armastab jaheda veega vooluveekogusid ning ta sarnaneb lutsukaanile. Viimasel puuduvad aga silmad.
Kairi Käiro ei pea lõhekaani leidmist eriliseks avastuseks, sest liik oli ju teada, Eestiski olemas, lihtsalt sada aastat varjus püsinud. Hea meel on aga sellest, et Eesti elurikkus sai ühe tõendi lisaks. Uurimisväärset rikkust leidub Henn Timmi sõnul meil veel küll ja küll, vooluveekogudes kohe kindlasti. „Eesti on kõva järvede uurimise maa. Aastakümneid on uuritud järvi ja siis jälle järvi ning veel kord järvi. Voolu veekogudeni jõudis seire alles viimastel aastatel – eurodirektiiv sunnib tagant,” kõneleb vanemteadur Henn Timm.
Välitöödel käidi varem vaid suvekuudel, kui suurtaimed ja vetikad on täies elujõus. Kuid leidmata jäid paljud putukad, kes selleks ajaks olid juba lennus. Näiteks parmud. Samuti ei olnud oma kudepaikadesse saabunud sügisel kudema asuvad kalad.
Praegu käivad zooloogid uurimisretkedel võimalusel kaks korda aastas, parasjagu siis, kui liigirikkus on kõige suurem. Kogutakse põhjaelustikku, suve keskel loetakse kokku vetikad ja suurtaimestik ning suve lõpul minnakse kalaretkele.
Just uuringute õige ajastamisega on lõhekaani viimastel aastatel rohkemgi leitud. Õhne jões Taagepera paisu all jäi veel samal, 2009. aastal Henn Timmi kahva sisse mitu isendit ning viimati ilmutas lõhekaan end Armi ojas Hiiumaal.

Apteegikaani otsides
Vähesed teavad, et enamik Eesti kahekümnest kaaniliigist, ka vaevalt sentimeetripikkune pisikaan vajab toitumiseks verd. Kirjukaani ehk apteegikaani kohtab vaid üksikutes Lääne- ja Kagu- Eesti veekogudes. Tema nimi on paljudele tuttav, ta võib end inimese külge imeda, verest toituda.
Seepärast kardetakse kõiki kaane, ka kiskja kalduvustega hobukaani, kuigi verd ta ei ime ja vihmaussist suuremat looma ka õgida ei suuda. Ükski kaan ei ime verd verejanust, teiste liikide elumahlad võimaldavad nugilistel oma sugu jätkata, paljuneda. Ning toidu allikas, vereandja elab edasi, võib-olla tänu ootamatule aadrilaskmisele isegi parema tervisega.
Kairi Käiro loodab suvel kirjukaani leida. Kuidas? Kairi sõnul on nood nugilised nii aplad, et piisab toikaga vee solgerdamisest. Kirjukaanid, kui neid tiigis leidub, vonklevad vee liikumise peale arvatava saagi kallale. Sama solgerdamise meetodit võib kasutada ka kaanihirmus supleja ohutu suplusvõimaluse kindlakstegemiseks.
Kairi Käiro jätkab oma teadlaserada. Magistriöö põhines vooluvete seisundi hindamisel suurselgrootute (näiteks sääsevastsed) järgi ning sama teema jätkub ka doktoritöös.

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?