4/2011



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artklid
Kivisõpradele – matk Pakri neemele

Pakri poolsaare rannik on imeline. See on põnev alati, igal aastaajal on midagi uut varuks, aga on veel mitu asjaolu, mis teevad selle ranniku geoloogi jaoks tõeliselt atraktiivseks. Nimelt on Eesti aluspõhja kivimid kõik lõuna suunas kaldu, aga sellesuunalisi pankranniku lõike leidub üksikuid. Esinduslikem neist on just kõnealune klint Pakri poolsaare loodeserval.

Paldiski raudteejaam – 19. sajandi pärl
Pargin oma auto Paldiski raudteejaama juurde. Jaamahoone on üks Eesti vanemaid, valminud ligi poolteist sajandit tagasi, 1870. aastal. See päevinäinud hoone on nüüdseks läbi teinud korraliku uuenduskuuri ja näeb oma puitpitsis tõeliselt kena välja. Nagu teisteski elektriraudteejaamades, on siingi piletikassad likvideeritud. Selle asemel aga on võimalik rongi oodates jalgu puhata ning kohvi ja kohvikõrvast maitsta.

Lõunasadam – muistne maabumiskoht
Edasise tee mere äärde on sulgenud ligi poole kilomeetri pikkune tsisternvagunitega rong. Kõnnin mõned sajad meetrid rongi alguseni ja olen lausa Lõunasadama külje all. Muinasajal oli siinkandis maabumiskoht, rootsi ajal aga juba sadam. Nõuka ajal toimis siin üks kahest Paldiski sadamast –allveelaevade sadam. Praegune Lõunasadam on oma haaret ja territooriumi veelgi laiendanud, tegutsedes nüüd juba nii kauba- kui reisisadamana. Siit sadama külje alt saab alguse Pakri poolsaart ääristav rannaastang.

Küünrapikkune Paldiski pank
Esialgu on Paldiski panka küll raske pangaks nimetada, sest üksnes mõnikümmend sentimeetrikest seal seda kõrgust ongi. Panga pikkus on ligi kaks kilomeetrit ja peamiselt paljanduvad siin Lasnamäe lademe paekihid. Vaid ühel lühikesel lõigul võime kohata ka Aseri ja Kunda lademe lubjakive. Ja klindi ees on paepõrand, mille jää on kohati üleni väikesteks plaadikesteks lõhkunud ja mille astangu jalamile trobikonna väikesi rändrahne lükanud. Põhja poole minnes hakkab pank aegamisi kerkima ja mõnesaja meetri järel ongi kõrgust juba 2,5 meetrit. Siit pangaservalt leiame kohalikele hästi tuntud suure rändrahnu – Musukivi. Selle siiruviirulise gneissirahnu kõrgus on 2,2 meetrit, ümbermõõt aga 19 meetrit. Ranna ääres jalutamas ja kivil istumas käia olla armastanud ka meie kuulus skulptor Amandus Adamson. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et möödunud aastast alates on külastajatele avatud siin värskelt renoveeritud Adamsoni ateljee-muuseum, mida kindlasti tasub külastada.

Peetri kindluse ilme taas korrastatum
Veidi alla kilomeetri saab mereäärsel rannikul vabalt jalutada, siis on juba vastas Põhjasadama piirdeaed. Selle juures on loodetavasti mitte ajutine läbipääs, kust jõuab välja Paldiski õigeusu Püha Georgi kiriku juurde. Ka see esialgu kaunist barokk-kiivrit kandnud kirik on nüüdseks vähemasti väljastpoolt kenasti korda tehtud.
Kuna rannaäär, kaasa arvatud Peetri loodusesõberkindluse esine ala, on nüüdseks Põhjasadama päralt, marsime siis meiegi läbi linna, et teispool sadamaala jälle rannikule pöörata. Ei saa salata, et ka linna ilme on mitmeski suhtes märgatavalt paranenud. Siiski leidub siin veel kummituslikult mõjuvaid räämas militaarobjekte. Ja vaata imet, konstaablipunkti ukse juurest leiame veel ka ühe viimastest pingviiniprügikastidest! Lõunapoolkera linnukeste kujulised prügikastid olid kunagi omapärased Paldiski linna sümbolid, nüüdseks on need kastid enamasti laiali tassitud.
Lõpuks seisame Peetri kindluse juures, mida kohalik rahvas ka Muula mägedeks kutsub. Muulasid pole siin muidugi kunagi olnud, nimi tuleneb õnnetust muulist, mis Peetri käsul pidi kunagi poolsaart ja Väike-Pakri saari ühendama, aga jäi ehitamata. Selle kohta ütleks vanarahvas, et suur tükk ajab suu lõhki. Pidi siinsest paigast saama ju Vene impeeriumi suurim sõjasadam. Kindluse ehitamine või õigemini murdmine paeplatoosse edenes alul küll edukalt. Üle 30 meetri sügavuse tammi rajamine käis aga Peetrile, ammugi siis tema järglastele üle jõu. Nii ongi siis sellest muulist järel üksnes nimi ja rannaga risti kulgev triip merepõhjas, mis seal teatud ilmaga vastu kumab.
Pikki aastaid oli mul matkajana siin ringi kõndides nukker tunne, et uhke ja võimas rajatis nii hooletusse on jäetud. Nüüd on seda suurem rõõm kogeda, et asjad on liikvele läinud – vallikraav on põõsastest ja padrikust puhastatud ja selle välimiselt küljelt rusukalle eemaldatud ning niiviisi kogu ulatuses huvilistele kergesti kättesaadav. Siinne paelasund on tekkinud üheaegselt Lasnamäe ehituspae omaga ning on sarnaselt eelnevaga väga heade omadustega ehituskivi. Paljandi lamamis näeme ära ka siinse Aseri lademe oma pruunitäpilise raudoiid-lubjakiviga.

Nautiloidid nähtavad vanas paemurrus
Vallikraavi rajamisel murti siit välja sadu tuhandeid kuupmeetreid paasi. Lisaks jääb kindlusest vahetult põhja poole suur endine paemurd, kust küll valdavalt juba hilisemal ajal pea sama suures koguses paasi on murtud. Mereäärne on siin palistatud madalate paeklibust rannavallidega. Meie aga astume piki vana paemurru laudtasast põhja. Siin hakkavad silma sagedased ristuvad püstlõhed, mis moodustavad küllaltki väljapeetud suundadega lõhede võrgustiku. Kui tähelepanelikult jalge ette vaadata, siis trehvab silm ka mitmeid-mitmeid poole meetri pikkusi nautiloidide kivistisi.

Uuga pangal näeb glaukoniitlubjakivi
Uuga panga esine on mere piirist kümnekonna meetri kaugusel. Panga jalam koosneb siin juba mõne meetri paksusest rohelisest glaukoniitliivakivist. See on savikas ja määrib korralikult, nii tasub olla ettevaatlik. Sellest kõrgemal on tegemist juba paekihtidega. Kõige pealt näeme pooleteisemeetri kõrgust rohekatäpilist Toila kihistu glaukoniiti sisaldavat lubjakivikihti. Seejärel veidi õhemat Pakri kihistu pruunikashalli põlevkivi sisaldavat lubiliivakivi kihindit rohkete püriitsete vonklevate katkestuspindadega. Aastaid tagasi märgistati siinses läbilõikes kihistute piirid metalltähistega. Paraku nüüd neid kohti uurides ei hakanud need mulle silma. Kas olid varingud oma töö teinud või olin ise tähelepanematu. Mine võta kinni.

Varingutükke tasub uurida
Uuga panga esisel kohtab juba rohkesti alla varisenud paerünkaid. Alla langenud paeplaatide hulgas leiame üles kõik panga läbilõikes esinevad kivimi erimid. Nautiloidide kivistisi on mõtet otsida just valkjashalli ehituspae kihtidest. Glaukoniiti sisaldavatest paekihtidest leiab visa otsija tingimata mõne trilobiidi sabakilbi. Siin leidub muidugi ka brahhiopoodide ehk käsijalgsete, sammalloomade kivistisi, aga nende leidmiseks on vast kogenumat silma vaja. Samuti tuleb siin väga selgelt esile panga siksakiline serv. Kevadel on kivimipraod veest tulvil ja igal pool pritsib neist pragudest ka vett, suvel vohab aga roheline samblavaip pragude ümbruses. Talviti kohtame siin tõelist muinasjuttu, kui kogu paerinnatis on kaetud üksteise kõrvale oreliviledena rivistunud jääpurikatega.
Panga läbilõige algab siin, nagu eelpool mainitud, glaukoniitlubjakiviga. Aga pangaesisel rannaribal märkab silm paeklibu vahel peeni tumepruune liistakuid ja sellest voolitud klibu. See on diktüoneemakilt ehk graptoliitargilliit ehk orgaanikarikas kiltsavi. Heal lapsel mitu nime.
Uuga pangas me seda läbilõikes veel ei näe, selle avamus jääb siin veel merre, kust lained seda rannale on uhtunud. Uuga pank on ümmarguselt kahe kilomeetri ringis pikk. Kogu ulatuses on panga ehitus praktiliselt ühesugune. Vaid glaukoniitliivakivi paksus suureneb põhja suunas kahelt meetrilt neljale.

Kolmas Pakri rannaastangu pank – Pakri pank
Pakri pank vahetab Uuga panga välja väikesel neemikul, kust algab ulatuslik kõrge, ülemiste paekihtideni ulatuv rusukalle. Laugel veerul on endale koha leidnud pisuke puudesalu. Siia on ehitatud puittrepp, mis on ka ainukeseks üles-alla käimise kohaks Muula mägede ja Pakri neeme tipu vahelisel alal. All rannikul on jää kokku lükanud suure hulga väiksemat sorti rändrahne.
On tore, kui satute siia väljaspool lindude pesitsusaega. Vastasel korral peaksite korralike loodussõpradena võtma oma seitse asja ja treppi mööda üles ronima. Sest Pakri panga õnneks või õnnetuseks on siia endale pesapaigad teinud krüüslid. Need musta sulestiku ja valgete tiivanukkidega punajalgsed linnud on pingviinide kauged sugulased. Ja nende üks maailma kõige lõunapoolsemaid pesitsuspaiku asub just siin.
Rusukaldele on siin oma pitseri vajutanud ka 2005. aasta jaanuaritorm, mis kohati on laugjast jalamiosast endale suuri suutäisi hauganud. Pisut maad edasi on selle ligi kilomeetri pikkuse rusulõigu keskel sajakonna meetri pikkune vahe, kus astangu allosa on täienenud juba nelja meetri paksuse Türisalu kihistusse kuuluva diktüoneemakilda lasundiga. Siin on parim paik selle orgaanikarikka kivimiga tutvust teha. Maa sees on see kivim küllaltki monoliitne, paljandunud olekus aga porsub kiiresti – laguneb õhukesteks liistakuteks ja kattub väävliühendite mõjul kollaka koorikuga.
Pisut astunud, peame ronima üle alles sel kevadel alla varisenud kivilasu. Veel pool kilomeetrit rusukallet ja uue paljandi jalamis on juba nelja meetri jagu Kallavere kihistu liivakivi. Enamasti sisaldavad need kihid ka käsijalgse Obolus’e fosfaatseid fragmente, pannes aluse meie olulisele maavarale – fosforiidile. Siin on Obolus’te sisaldus aga tühine. Kihindi alumine osa sisaldab siin sagedasi õhukesi, vonklevaid kilda vahekihikesi, alumisel piiril on aga jälgitav nn basaalkonglomeriidi kiht.

Teekonna sulgeb suveks meri
Kohe-kohe on nüüd meri vastas ja edasi enam ei pääse. Paraku just siit algavadki kõige uhkemad vaated pangale. Et neid siit mere poolt imetleda, tuleb siia tagasi tulla talvel. Siis lisandub kivisele veel ka jäämaailma ilu. Siis saab siin näha jääkardinate taha varjunud koopaid ja orvandeid ning ka pea kohal rippuvaid enam kui 10 meetri kõrguseid hiidpurikaid.
Suvel pöördume tagasi trepi juurde ning jätkame oma matka piki panga ülaserva. Ka siit leiab imepäraseid vaateid. Tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, sest etteulatuvad panganukid on alt tühjad, klibuvallide kohal lisandub ka libastumise oht. Pangaservalt näeme ka mitmete suurte varingute kivilasusid. Kõigepealt see, millest alles äsja sai üle ronitud. Jõudnud tuletorni lähedale, näeme all rannal aga hiigelvaringu kivilasu. See mõned aastad tagasi urbekuus toimunud varing rebis panga servast enam kui saja meetri pikkuse ja kuni 15 meetrit laia riba. Imekombel on seal siiani seisma jäänud üks juba lahti kistud pangas. Selle varisemine võib toimuda juba tühise surve tagajärjel. Nii et veelkord – ettevaatust. Küllaltki suure varingu jälgi kohtame ka neeme tipus, piirivalvekordoni vastas asuva vaateplatvormi kohal. Nüüd veel pool kilomeetrit astumist ning jõuamegi oma matka lõpp-punkti – Pakri joani. Väikese oja vesi kukub siin püstloodis 6 meetrit ja tormab siis 10 meetri jagu piki järsaku rusukallet mere poole.
Jõudnud tagasi kordoni juurde, tuleb meil mõnda aega oodata, et pöidlaküüdiga Paldiskisse tagasi saada. Aga kui see ka ei peaks õnnestuma, siis mis need viis kilomeetrit ikka mööda teed viluga visata peaks olema.

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?