Viljandi on valge roosi linn ja 2003. aastal suvel oli raekoja pargis 720 valget roosi, mis pandi mulda, tähistamaks 720 aasta möödumist vanimast säilinud teatest linna kohta. Roose kasvatatakse linnas jätkuvalt ning suvel peetakse Viljandis Valge roosi päeva.

Praegune vapikujundus on Riigikantseleis kinnitatud 20. mail 1992, selle eeskujuks on aga vanem, 1929. aastal linnavolikogu otsusega vastu võetud vapp, mida kirjeldati järgmiselt: „…Viljandi linna vapp kujutab sinist kilpi valge heraldilise roosiga. Roos on lihtne viieleheline roos, kullavärvilise õiekarikaga ja viie samavärvilise karikalehega.” Need otsused toetuvad omakorda väga palju vanemale tavale.
Viljandi on Eesti vanimaid linnu, rajatud XIII sajandil. Varaseim säilinud teade linnaõigustest on pärit aastast 1283, mil kinnitati linnasarase piirid. Maahärra oli Saksa ordu ja selle Liivimaa haru. Viljandis oli ka üks suuremaid ordu omandis olevaid linnuseid, selle juures asuv linn kuulus aga Hansa liitu. Et keskaegne kants ka oma vappi kasutas, seda ei saa tõendite puudusel praegu öelda, küll aga pitsatit, sest pitsereid on säilinud.
Pitsati kujutisi on koguni kaks. XV sajandist on pärit suure pitsati (sigillum maius) kujutis, millel on Neitsi Maarja Jeesuslapsega vasakul käel ja samast ajast ka väike pitser (sigillum secretum) roosiga, millel on viis kroonlehte. Arvatakse, et mõlemad kujutised viitavad linna seotusele oma maahärraga. Neitsi Maarja oli ordu ja tema võimukandjate sümboolikas levinud, samuti ka roos, mis on üks Jumalaema sümbolitest. Mõnikord on roosi pitseril seostatud ka Lääne-Saksamaal Vestfaalis asuva Lippstadti linnaga, mille rajaja Lippe osales Viljandi piiramisel muistse vabadusvõitluse ajal. Tolle linna ja aadlimehe perevapil on punane roos. Möödunud sajandi esimesel poolel, kui mitmed romantilised legendid sõnastati, on linna vappi seostatud ka Valge Roosi nunnakloostriga (millest küll teateid ei ole) või siis linnaelanike puhta südame ja meelega. Mõlema kujutisega pitsateid on kasutatud ka poola ja rootsi ajal ning ilmselt ka pärast Põhjasõda. Vahepeal oli linn küll sõdades kannatada saanud ja tema tähtsus vähenenud ning isegi oma linnaõigused kaotanud. Siiski hakkasid linnaelanikud 1772. aastal taotlema võimudelt kinnitatud linnavappi, kuid tookord jäi asi veel soiku. Vapi kinnitamine sai uue hoo, kui Katariina II reformidega 1783. aastal moodustati Viljandi maakond ja taastati linnaõigused. 1788 kinnitati Liivimaa ja Eestimaa linnade vapid. Viljandi vapil ühendati mõlemad kasutusel olnud kujutised. Kilbi paremal väljal oli väiksema kilbi sees valge roos, kusjuures väiksema kilbi parempoolses ülanurgas oli rist (nii nagu vanadel pitseritel) ning vasakul poolel Neitsi Maarja. Heraldika asjatundjatelt pälvis vapp kriitikat, sest Maarja sinine mantel oli punast värvi väljal. Vapinduses on kombeks, et metallivärviga pilte metalliväljale ja värvilisi pilte värvilisele väljale ei panda.
XIX sajandi lõpul Riia Toomkiriku muuseumisse pandud vanimate vappide seas piirduti roosvapiga.
Eesti vabariigis võeti kasutusele uued, eestikeelsete kirjadega pitsatid. Riigivappi võis kasutada ainult riigiasutus, nii olid paljud omavalitsuste pitserid alguses tühja sõõriga. Alanud vappide korrastamine viis Viljandi Linnavolikogu 1929. aasta otsuseni.
Roosiõie kujutis on paljudes kultuurides tuntud sümbol. Kristluses seostus roos, eriti punane, Kristuse kannatustega. Viis kroonlehte sümboliseerivad viit haava. Hiljem muutus roos ka Neitsi Maarja sümboliks. Valge roos märgib puhtust, süütust ja ausameelsust. Roos tähendab ka vaikimist ja saladust. Keskajal nõupidamiste ruumi riputatud roos tuletas meelde, et kuuldu ja nähtu tuleb saladuses pidada. Ladina keeles öeldi sub rosa dictum.

Roosi võib leida veel mõnel vapil. Viiratsi valla vapi hõbedasel
kilbi ülapoolel on sinine roos, seega on vahetatud värvid
võrreldes Viljandi linna vapiga. See osutab valla seotusele
naabrist linnaga. Ka Roosna-Alliku valla vapil on hõbedane
viie kroonlehega roos. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kasutab
nn luterroosi (valge roosi südamikuks on punane süda,
millel on must ladina rist).
Roos ei ole ainuke lilleõis, mida vappidel kujutatakse. Maailmas
on väga sageli selleks liilia, mis on nii süütuse, Kolmainu
kui ka Neitsi Maarja sümbol. Eestis on Jõelähtme valla
vapil hõbedane liilia (tähistab kihelkonna keskmeks olevat
Neitsi Maarja kirikut), Hiiumaa vapil on neli punast liiliat
(neli valda ja mõjutatud Unger-Sternbergi vapist) ja hõbedane
liilia on Pühalepa valla vapil.
Eesti rahvuslilleks olev rukkilill on kujutatud Keila linna,
Rakke valla, Veriora valla, Tartu valla ja Lasva valla vapil.
Vara valla vapil kujutatud kolm kuldset nartsissiõit osutavad
seal olevale ainsale Eesti kasvukohale, kus on naturaliseerunud
kollane nartsiss.
Vesiroosi on kujutatud Räpina valla ja hundinuia Puhja
ning Karksi valla vapil.
Ilu- ja looduses kasvavate taimede õite kõrval on Eesti
vappidel ka toidu- või tehniliste kultuuride õisi. Jõgeva valla
vapil on valge kartuliõis ja Laheda, Mooste, Põdrala, Abja ja
Saarepeedi valla ning Põlva linna vapil on linaõied. Ka Põlva
valla vapil on kolm viie kroonlehega sinist õit. Lina ei ole
mitte ainult õiena kujutatud – Sõmerpalu valla vanal vapil
oli kolm kuldset linakupart.
Jõhvi valla vanal vapil on baroksed sinised tulbiõied, mis lähtuvad
sealse rahvariide tikandist ja mida kutsutakse karukellaks.
Kuldne õis, mida ei ole täpsustatud, on Kohila valla vapi
mustal vapitüvel.