Ajakirja käesoleva aasta põimukuu numbrist võis lugeda huvitavat uudislugu julgetest valgepõsk-lagledest, jalutamas Papisaare küla vahel Saaremaal. Kuna valgepõsk-lagle ei ole inimkaasleja liik, sadamas aga paterdasid linnud otse maja hoovides ja tolmustel külatänavatel, on see laiemale ringile tõesti põnev uudis. Linnumehed on aga asjal teraselt silma peal hoidnud mõnda aega, sest need veelinnud toimetavad seal juba paar viimast suve

Miks need lagled Papisaares nii käituvad? Mil moel on Papisaares nähtud pilt eriline ja kuidas see inimese ja tema tegevusega on seotud?
Meenutame alustuseks veelkord, et valgepõsk- lagle ei ole inimkaasleja liik ehk tema pesitsus- ja muud elupaigad ei ole enamasti inimtekkelised, nagu seda on nüüdisajal näiteks koduvarblasel ja kodutuvil. Laglede algkodu asub tundravööndis, looduslikud populatsioonid Gröönimaa idarannikul, Teravmägedel ja Barentsi mere rannikualadel ning saartel. Sealt on pärit ka liigi aastatuhandete vanused arheoloogilised leiud. Talvitumisalad jäävad neil populatsioonidel aga Lääne-Euroopasse – Hollandisse, Saksamaale, Suurbritanniasse ja Iirimaale.

Miks lagled on aja jooksul asunud pesitsema tundravööndist märksa lõunapoole, ka Eestisse, ei ole teada. Võimalik, et mingi roll on selles ka Skanseni poollooduslikel lindudel Rootsis ning Lääne-Euroopas kohati farmilinnuna peetavatel ja vabadusse pääsenud lagledel, kes on looduslikud populatsioonid „ära rikkunud” ehk algatanud pesitsusareaali muutused. Valgepõsk-lagle, nii nagu paljud teisedki hanelised, on plastiline liik, kes suudab muutuva keskkonnaga hästi kohaneda ja vajadusel nii oma elupaiku kui rändestrateegiat ja dünaamikat muuta, nagu on näidanud hiljutised uuringud.

Otse silme all: pelglik lind muutub inimkaaslejaks
Meenutame, et koduhanigi on aretatud looduslikust liigist hallhanest. Metsikud haned on üldjuhul väga pelglikud ja ettevaatlikud linnud, kes inimest kardavad ja väldivad. Siiski ei ole harvad juhud, kus nad pesitsevad lausa linnades asuvatel veekogudel. Sel juhul peavad üksnes pesad olema hästi varjatud, et poegade väljahaudumine õnnestuks. Poegade koorudes võivad pesakonnad juba avalikult toituda pesitsusveekogu naabruse parkides ja haljasaladel inimest kartmata. Meil on sellist käitumist täheldatud Haapsalus Väikesel Viigil pesitsevate hallhanede juures. Analoogiline sellele tundub olevat ka valgepõsk- laglede käitumine Papisaares.
Nagu Arvo Kullapere märgib, on sealsed linnud inimestega üha rohkem ära harjunud ja julgemaks muutunud. See on lindudele kasulik, sest nad ei pea pidevalt põgenema ning lendamisele ja toitumispaika naasmisele lisaenergiat kulutama. Samas on siin ka omad ohud. Mida julgemad linnud on, seda kergemaks saagiks saavad nad rebastele ja teistele vaenlastele. Ilmselt on siin kasud siiski suuremad olnud kui kahjud, sest linnud ei ole vaatamata rebaste hävitustööle Papisaarde kogunemist jätnud ning sel aastal on poegade ellujäämise osakaal olnud üllatavalt kõrge. Kas lagled Papisaarele ka edaspidi truud on, sõltub ennekõike nende pesitsus edukusest loodusesõberlähikonna saartel ning sellest, kas ja kui ulatuslikult sealset randa pügatakse. Kui kõik läheb hästi, võib isendeid edaspidi veelgi rohkem tulla ning nad võivad muutuda veelgi julgemaks. Kindlasti ei tohiks linde aga kunstlikult seal kinni hoida, näiteks lisasöödaks vilja andes, sest tegemist on metsikute lindudega ning nende ülemäärane „kodustamine” ei ole tark tegu.

Kust on pärit meie pesitsejad?
Tänavu oli laglesid Papisaares senisest rohkem ja linnud eriti julged. Kuna laglede seas on nähtud nii poegi kui vanalinde, siis on üsna kindel, et tegemist on Vilsandi saarterühmas pesitsevate kohalike lindudega. Lähimad pesapaigad asuvad Papisaarest vähem kui kilomeetri kaugusel asuvatel väikestel merelaidudel. Tõsi on, et seal pesitsevate lindude päritolu ei ole täpselt teada, ehkki lagled tulevad sinna juba alates 1980ndate keskpaigast. Rõngaleidude ja muude, kaudsemate andmete põhjal arvame, et linnud pärinevad valdavalt looduslikust Barentsi mere (Venemaa) asurkonnast. Samale järeldusele on tuldud ka Gotlandi asurkonna osas, mis tekkis 1970ndate alguses Gotlandi idarannikul asuvatel Laus Holmari laidudel. Samas arvatakse, et laglede Soome asurkond sai alguse Rootsis Stockholmi loomaaia juures asuvast Skanseni poollooduslikust populatsioonist, millele lisandusid hiljem linnud Gotlandilt, Eestist ja Barentsi mere asurkonnast. Seal pesitsesid esimesed lagled Helsingi külje all väikestel saartel ja toimetasid sageli ka linnas. Paljud neist olid rõngastatud Skansenis ning olid meie lindudele sarnaselt üsna julged.
Laias laastus kuuluvad aga nii meie kui ka kõik teised Läänemere laglepopulatsioonid suurima loodusliku, Barentsi mere ehk Venemaa populatsiooni koosseisu. Selle asurkonna lagled pesitsesid algselt Barentsi mere rannikualadel ja saartel Koola poolsaarest kuni Novaja Zemlja saarte ja Jamali poolsaareni välja. Praegu pesitsevad lagled juba ka Hollandi sisemerede ja delta-alade ning Taani ja Saksa väikesaartel, merelaidudel ning Gotlandi laidudel. Meil jäid lagled esmakordselt pesi looma 1981. aasta suvel Papilaiul ning praegu on neid erinevatel laidudel kokku kuni 150 paari.