Skeptitsism on ohtlik asi. Sest sellest saadakse tavaliselt valesti aru. Skeptikut kaldutakse pidama millegi vaenlaseks. Olenevalt kontekstist kas siis religiooni vaenlaseks või teaduse vaenlaseks või paranormaalsete nähtuste vaenlaseks. Skeptik kinnitab paljude meelest, et mingisugune teadmine pole võimalik – mis viib tegelikult välja juurteta relativismini.
Keskkonnafilosoofias on skeptitsism läinud moodi vastukaaluna rämerohelisele käitumisele, mis balansseerib hea ja kurja piiril. Kuid pärast seda, kui taanlane Bj¸rn Lomborg 2001. aastal oma raamatuga “The Skeptical Environmentalist” laineid lööma hakkas, on keskkonnaskeptikute read üha tihenemas.
Michigani Riigiülikooli teadus- ja tehnoloogiauuringute professor Robert Kirkman vaatleb oma raamatus “Skeptical Environmentalism”, kuidas skeptiline mõtteviis suhtub ja on suhtunud krestomaatilisse rohelisse meelelaadi. Ta tõstatab nüüdsete keskkonnaliikumiste suhtes rea kahtlusi. Keskkonnaeetika, süvaökoloogia, sotsiaalökoloogia, postmodernne ökoloogia, ökofeminism, keskkondlik pragmatism ja mis veel kõik – kokkuvõttes nimetab Kirkman neid spekulatiivseks keskkondluseks – lähtuvad teesist, et loodus on olemuslikult suhtestatud, et inimesel on moraalne kohustus kaitsta looduse korda, ning et arusaamises, milline on looduse ja inimkonna suhe, peitub keskkonnakriisi lahendamise võti.
Kirkman toetub David Hume’i skeptilistele printsiipidele, ent kasutab toetuspunktina ka Kanti, Hegeli, Descartes’i, Rousseau ja Heideggeri töid. Kuid ta püüdleb filosoofi kui tõeotsija privilegeeritud positsioonilt praktilise mõtlemise poole, mis peaks endaga kaasa tooma väärtuste tasakaalustamise.
Lomborg on sama sõjakas kui keskkonnaäärmuslased, nimetades nende juttu litaaniaks. Kirkman püüab olla tasakaalukas, kohati ehk liigagi, nõnda et selle tasakaalukuse tagant ei leia autori arvamust enam üles – nii nagu see filosoofide puhul alatasa olema kipub.
Jah, inimene pole kunagi täiesti looduslik ega täiesti vaba. Inimene on nende kahe äärmuse vahel lõksus. Teisalt on inimene elusolend ja seega sõltuv ümbritsevast keskkonnast. Arusaamine maailmast on alati mingil määral väär, ning sellega pole kunagi kindel, et meie valikud ja toimingud osutuvad õigeks.
Mida siis teha? Inimaju püüdleb dogmatismi poole. Selle vastu pakkus Hume rohtu, et tulemustesse tuleb suhtuda kahtluse, tagasihoidlikkuse ja ettevaatusega. Teisalt püüdleb inimaju kõrgelennuliselt universumi piiride poole. Hume pakkus selle vastu oma teist printsiipi – korrektne otsustus piirdub tavaeluga ning igapäevase praktika ja kogemusega piirnevate aladega.
Kui inimene oleks Hume’i kuulda võtnud, poleks ta kunagi Kuule lennanud ega loomi geneetiliselt muundama hakanud. Nõnda tuleb ka skeptitsismi võtta skeptiliselt. Kirkman küll ei tee seda otseselt, kuid juhib mõtted ometi sellele teele.