“Armas on jälgida, kuidas nood suured kalad sätivad end väikese puhastaja ette, et see saaks nad üle vaadata. Nagu väike sanitar!” näitab Helsingi Sea Life keskuse giid Markku läbi akvaariumi pisikest puhastaja-huulkalakest. Akvaariumist paistavad võõramaise olekuga kalad, mõni on lapik kui pann, teine kitsas nagu nõel, huuled pruntis. Kõik on huulkalakesest pirakamad, viimane sebib edasi-tagasi nende vahel. “Aeg-ajalt otsivad suured kalad lausa ise puhastaja üles, et see neid segavatest parasiitidest vabastaks,” lisab giid.
Eesti bioloogiaõpetajad, kes on parasjagu Sea Life keskuses ehk Meremaailmas ekskursioonil, sosistavad omavahel – et kas meenub õpingute ajast see põnev kalake või mitte. Mõnele vist tuleb meelde – peanoogutusega kiidetakse giidi jutule kaasa.
“Suured ei söö sellepärast seda kala ära,” jätkab giid, “et ta on neile vajalik. Päris meres pole meil aga nii ohutu seda puhastamisteenust kasutada, kuna on olemas ka üks teine, puhastajahuulkalakesega hästi sarnane, aga paha kala. See kopeerib tema välimust – ujub ligi, teeseldes puhastamiskala käitumist –, siis aga hakkab hoopis elusaid kalu sööma, rebima nende kudesid,” jutustab Markku kurjast kihvlimakalast. Prr, kui jube! Loomulikult Helsingi meremaailmas võivad kalad rahus ringi ujuda, siin seda hirmsat röövkala pole.

Miks troopiliste merede kalad on nii värvilised? Eesti õpetajate seltskond liigub uudishimulikult edasi mööda suurt merekeskust. Tuleb ju välja selgitada, kas oma tibukestega – õpilastega – maksab siia ekskursioonile tulla. Mööduva kooligrupi laste silmad on igal juhul imetlusest pärani, jälgides tohutuid akvaariume, mis ääristavad liikumisradu. Ja värvid tahavad põhjamaalastel päid segi ajada: alates lillast sametist kuni erkoranzhini vibab igas mõõtmes uimekandjaid silma kõrgusel ja pea kohal tunnelites.
“Seda ei oska uurijad täpselt paika panna, miks troopilised kalad on nii värvilised,” tunnistab hüdrobioloog Markus Dernjati. “Ühest küljest peaksid värvilised väiksed kalad ju röövkaladele palju nähtavamad olema – värviline kuub teeks nagu nende elu ohtlikuks. Teisalt tundub, et selges ja läbipaistvas vees on värvidel tähtis roll täita kaladevahelisel suhtlemisel. Võrdluseks, Eesti ja Soome vete kalad, kes elavad hägusas rohekas vees, on üsna ühte värvi hallid.
Osa kalu, kes korallide piirkonnas elavad, kasutavad värve teiste hoiatamiseks: “Oleme ohtlikud.” Mõned kalad püüavad aga väga sarnaneda oma kodukohaga – värviliste korallidega, et olla vajaduse korral märkamatud, peites end sama värvi koralli taustale.
Üks põhilisi teooriaid, mis püüab põhjendada kalade värviküllust, väidab, et kuna nii väikses piirkonnas elab koos tohutult palju eri liike, siis lihtsalt on vajalik end värvidega üksteisest eraldada, et mitte paarituda võõra liigi isendiga,” teab Markus.

Haid akvaariumis teisi kalu ei söö. Suures veetunnelis sebivad väiksed tigedad härghailased palju pisemate ja kaitsetumate kalade vahel. Üldse näeb Merekeskuses seitset liiki haisid. Kas nad väiksemaid ära ei söö? Ei, giidi jutu järgi pidavat nad siin olema “rahumeelsed” – ei ründa kedagi. “Sellepärast, et hail võtab rünnak väga palju jõudu ära. Ta säästab end pigem, kui tal kõht on täis,” räägib Markku, “rünnak tähendab haile endale ohtu: ta võib kiiruga saagipüüdmise käigus mõne asja vastu ujuda ning end vigastada.” Ühesõnaga, haid on väga tormakad. Ka täiskõhuga sooritavad nad aeg-ajalt äkilisi manöövreid. Näppu üle akvaariumi serva vette pista ei tahaks – vaatamata giidi jutule, et haidel on kõht täis.

Hai peab hoopis inimest kartma. Giid Markku õngitseb veest umbes poole käsivarre pikkuse spiraalikeerdunud pruuni asjanduse ja väidab, et see on hai muna. “Haidest 60 protsenti ju muneb,” lisab ta. Tema sõnul võib leida troopiliste jõgede suudmetes kasvavate puujuurte vahelt just selliseid spiraalikujulisi mune, mis kuuluvad härghailistele. Eesti õpetajate seas tekib elevus.
“Kas see spiraal ongi muna?” uurib üks. “Ei, sinna spiraali sisse ta muneb,” vaidleb teine õpetaja vastu. Õigus on vist kolmandal, kes väidab, et spiraal on lihtsalt muna kest. “Ei, see ikka ongi muna!” väidab taas esimene. Õpetajad tõstavad häält – läheb põnevaks. Kui lapsed seda praegu näeks! Igal juhul ei pea õpetajad sugugi end väga vaikselt ja eeskujulikult ülal.
Tegelikult on haidega hoopis tõsisemad lood: sellest annab aimu üks Merekeskuse ruume, mis on pühendatud haidele. Nimelt tuleb välja, et inimese käe läbi saab surma aastas üle 100 miljoni hai, samas aga haide rünnaku tagajärjel sureb või saab vigastada alla kümne inimese aastas! Nii et mitte inimene ei peaks haid kartma, vaid vastupidi.
“Suur osa haisid sureb ju ainult sellepärast, et inimene neist haiuime suppi tahab teha. Neid tapetakse õige julmal viisil: uimed lõigatakse ära ja kala visatakse merre surema,” jääb Markus nukraks. Sellest Merekeskuse toast tahaks kohe kiiresti välja hiilida – nii piinlik hakkab inimkonna pärast. Õpetajate seltskond jääb vaikseks ja liigub edasi Soome sisevete kalu uurima.

Kas akvaariume on vaja? Kuigi loomaaedade ja akvaariumidega oleme kõik harjunud – need näivad nii enesestmõistetavad – seisab võib-olla inimkonnal kunagi ees otsustamine, et kas loomi ikka peaks puuri-akvaariumi panema pelgalt sellepärast, et meil oleks huvitav vaadata. Enne Helsingi Sea Life keskuse avamist olid ka Soome loomakaitsjad ärevil ega tahtnud akvaariumikeskuse loomisest kuulda: nende jaoks on haidest maitsva supi nimel uimede ära lõikamine ning haide toomine akvaariumi tehistingimustesse elama sama suhtumise eri tahud. Vahet ei ole – inimene demonstreerib sellega ikkagi vaid oma kõikvõimsust ja otsustamisõigust kõige muu elava üle. Aga see jäägu tulevaste põlvkondade otsustada, mida nad teevad loomaaedade ja akvaariumidega. Kuniks ei ole tutvumistele loomadega muud alternatiivi võib soovitada Helsingi troopilise veemaailma ilu kaema sõita.