VALGUS, SOOJUS, MULD JA VESI. Räägiksime soojast, vihmast ja tuulest, mis meie seemneid laiali lennutab. Meid huvitaksid meie lähinaabrid: samblikud ja samblad; seened ja torikud ning kõik karvased-sulelised- vaksikud-röövikud koos putukate- mutukatega. Oo! See oleks pikk ja põhjalik jutt maailma loomisest praeguse hetkeni välja. Meie mälu on sama pikk kui ajalugu ise ja kogu looduse CV. Jah! Meid ei huvita nii väga autod, arvutid, reklaam, mood ja see, mis ruulib! Suhteliselt külmaks jätab ka krooni kurss euro ja dollari suhtes. Üldiselt kõik, millele teie nii palju tähelepanu pöörate. Võib-olla huvitavad meid teie UNENÄOD?
Meile on iseenesestmõistetav, et elamiseks ja kasvamiseks pole vaja ei maju, mööblit, uuni ega mullivanni – piisab, kui PÄIKE paistab, TUUL on lennutanud seemned mullapinnale ja soe VIHM on neid jootnud. Selleks, et suurteks ja võimsateks põlispuudeks saada, polegi muud tarvis. Ei mingit plaani, ehitusluba, töögraafikut ega pangalaenu. Ka igat sorti masinaid, kütust ja K-Raua kaupluste odavaid väljamüüke.
See, mis hakkab toimuma peale küpsete seemnete mullale langemist, tundub ju MÜSTIKANA! Siinsamas teie akende taga, jalgade ja rataste all; igal hetkel – vaikselt, pidevalt ja aukartustäratava järjekindlusega. Kui vähegi selle üle mõtiskleda.
Uudishimulikud ja targemad inimesed on alati püüdnud kõike looduses toimuvat lahti seletada. Mismoodi ja kuidas on see võimalik? Vastused uudishimulikele on tulnud ja tulevad aga vastavalt sellele, milliste vahenditega ja riistadega inimene on uurinud. LOODUS vastab küsijale samas keeles, milles küsimus esitati. Aga, oi! Uskuge, need teadurite väljamõeldud ja valmistatud masinad on tõesti super! Nende aparaatidega võrreldes on tavaline koolimikroskoop kui üks jalgratas kosmoselaeva kõrval.
Siiski näib, et mida keerulisemaks teie aparaadid ja masinad lähevad, seda arusaamatumana tundub loodus olevat. Nii näib meile – puudele. Ega muidu ei tehtaks inimeste maailmas nii palju rumalusi ja kurja. Aga tundub, et keeruliseks läheb ka jutt sellel teemal. Saate nüüd isegi aru, miks meie eelistame kasvada vaikides.
Üks mood LOODUSES toimuvaid asju nimetada, on öelda, et ENERGIA muutub ühest olekust teise. Jah! Arvan, et nii võib öelda küll. Samas toimub see kuidagi ühtepidi. Ehk näiteks, kui inimene saeb maha elusa puu, siis hakkab see kiire muutumine pihta.
Puu kuivab – muutub PUITMATERJALIKS. Mullale jäänud puu muutub aga kohe toiduks teistele. Tõsiasi muidugi on see, et ka puitmaterjal, mis vahepeal majade, sildade, aialipikute või mis iganes kujul inimesega suhtles, ajapikku kaob. Läbi MULLA!
Vastupidine muutumine ilma mullas kasvamiseta on aga kõiki teadlasi hullupööra juba ammu huvitanud.
No ütleme, mingi väiksemat sorti linna suurune teaduskeskus võib oma masinatega kohutaval hulgal tööd teha, et siis oma arust surnud asjadest saada nööpnõelapeast väiksem killuke ollust, mille nad arvavad olevat ELUSA, mida omakorda üritatakse kasvatada ja aretada. See võib ju neil tunduda õnnestuvatki, kuid puudele-inimestele ei paista sellest küll esialgu mingi tulu tõusvat. Pigem vastupidi!
Ometigi on see lihtsamast lihtsam. Küpsed SEEMNED mulda, päikest ja vett. Ja kannatlikkust oodata.
Seemneid valmib igal sügisel lõpmatult palju! Neid jätkub uute puude tekitamiseks, toiduks ja kasulikuks materjaliks loomadele. Muidugi kasutab ka inimene puude seemneid, kuidas oskab ja jõuab. Ja lapsed MÄNGIMISEKS.
Tundub, et puude seemneid on kõik kohad täis. Kaseseemned – need pisikesed ebemed – katavad hommikuks veepinna ämbris kaevu kõrval kivil. Vahtraseemned – need rohelised propellerid – teevad tuules vigurlennutrikke. Õunaseemned kui pruunikaspunakad pärlid vaatavad magusast õunast sööjale vastu. Sarapuuseemned? Nii on imelik öeldagi. Hoopis pähklid on ju need, mis kõikidele tervete hammastega olenditele nii väga maitsevad. Tammetõrud, kastanimunad... heal lapsel mitu nime!
Oleme tulemuste üle uhked! Kas ei tundu hämmastavana, et kogu tarkus puu kasvamisest mahub imetillukese seemne sisse. Kuidas teie selle kohta ütleksite?
KOOD INFORMATSIOONI lugemiseks on SALVESTATUD? Veelgi enam. Oma puujutu alguses me lubasime, et jutt võiks tulla pikk ja põhjalik, kui alustada päris algusest. Siin ta siis tegelikult ongi. Igas seemnes korralikult paljundatud info, mis oleks ka nagu tegevusjuhis. Võib ka öelda – PROGRAMM. Ja päikesekiired on kui laserlugeja sinu pleieris, mis muusikat maha loeb...
Nüüd sa võiksid neid seemneid natuke korjata, uurida ja mängida. Miks mitte ise tammetõru mulda pista? Aga sel juhul küll suuremasse lillepotti või kasti. Muidu lume all leiab äkki hiir ta üles, ja pakasega kõlbab kõik toiduks!
Jah! Panegi mõned tammetõrud potti mulda, kasta natuke. Kevadel rohkem. Hoia päikese käes, idaneb kiiremini, siiski, kui noor võrse on mullast tõusnud, tuleks pott varjulisse kohta panna. Päike kõrvetab ka. Ja nüüd sa vastutad oma puukese eest! Pea silmas, et sama palju kui puul on oksi ja lehematerjali mullapinna kohal, on ka juurematerjali mulla all. Mõne aastaga on pott kitsaks jäänud. Kui sa oled praegu ütleme 4. või 5. klassis, siis peale põhikooli lõputunnistuse saamist võid oma tamme pidulikult ümber istutada, nagu seda armastavad teha presidendid ja kuningad. Ning ka siis tuleb veel hoolitseda: kasta ja hoida, kuni puu jõudu on kogunud. Tugevaks saanud noor puu elab oma puuelu. Sina aga võid tema juures mõtiskleda, kes kõik võiksid selle puu juurest ükskord läbi käia. Kui mitu põlvkonda ka sinu lapselapselapse lapsi mingi viiesaja aasta jooksul siin tõrusid korjavad, puulehtede jutusosinat kuulavad ja krobelise koore paitamisest ENERGIAT saavad.
.