Mulgimaal Karksi kandis pandi perekonnanimesid 1826. aastal. Minu perekonnanimi tuleneb talu nimest „Mäe-Univere”. Nimi pärineb palju varasemast ajast: juba 1624. aasta Rootsi revisjonis seisab kirjas „Hunniverhus”.

Olen välja uurinud, et „hunni” võib tähendada tumedat metsa ja „veer” on „äär”. Mu perekonnanimi võiks siis tähendada „tumeda metsa ääres”. Isa Peeter sündis Abja mõisa Mulgi talus 1893. aastal. Ema Anna oli venelanna, Mikitamäe vallast Pihkva järve Kulje saarelt. Tema juured ulatuvad tõenäoliselt Poolamaale, kust pärast ülestõusu 19. sajandi teisel poolel inimesi välja rändas.

Isa lõpetas Pihkva vaimuliku seminari enne Esimest maailmasõda ja asus tööle kooliõpetajana. See amet püsis siis lugupidamise sees, kooliõpetajad olid kultuurikandjad. Vanemad abiellusid Kuljes. 1937. aastal sündis minu vanem õde. Univere perre on sisse kodeeritud soov hariduse järele. Kõik viis suureks sirgunud last on omandanud kõrgema hariduse.
Isal oli ka Mulgimaal Pöögle mõisast lõigatud talu, mida ta õpetajaametis olles välja rentis. Talu sai Peeter Univer (VR II/3) osavõtu eest Vabadussõjast. Ta teenis kuulipildujakomandos, kapteni aukraadis, ja võttis ka osa Riidaja lahingust, kust vene armee enam sammugi edasi ei saanud.
Esimesse maailmasõtta oli isa läinud vene-soome sõnastik taskus, et lahinguvaheaegadel keelt õppida. Rahuajal toimetas ta mõned aastad ajakirja „Sõdur”. Peeter Univerelt on pärit eestikeelset sõjaväeterminoloogiat, näiteks sõna „mürsk” kahurikuuli tähenduses. Kui isaga koos saunas käisime, selgitas ta, et oli sõna „mürsk” peale tulnud just leili visates.

Viieaastane pookija
Pärast juunipööret pani isa õpetajaameti Petserimaal maha ja siirdus Mulgimaale oma Mõisamäe tallu tagasi. Minu esimesed mälestused ongi sõjaajast, mil meie talu juures asus sakslaste väliköök. Mäletan tursket kokka.
Mõisamäe oli osa Pöögle mõisa südamest, elasime valitsejamajas, hobune ja pudulojused olid laudas mõisa tõllakuuri kõrval. Talumaale jäi ka mõisa aed, kuhu oli 1903–1905. aastatel istutatud õunapuid ja marjapõõsaid. Seal saingi oma esimesed kogemused praktilises aianduses.
Olin viieaastasena turninud puude vahel lumehanges ja kui naabrinaine möödudes küsis: „Toivo, mida sina siin teed?”, olin vastanud: „Mina poogin puid!”
Isa ja eriti isa vend ehk onu Martin huvitusid tõsiselt aiandusest, puude paljundamisest ja õunte kasvatamisest. Toonase Mõisamäe talu õunaaias kasvasid talvekindlad sordid: ’Antonovka’, ’Sügisjoonik’, ’Seerinka’ jt.
Õunu kasvatati oma otstarbeks, nõukogude ajal kaotasime talumaa, aiamaa aga jäi. Siis viisime õunu ka müügiks Leningradi turule.
Oma esimesed suuremad ostud (kooliõpikud) tegin aga rahaga, mille teenisin, kui korjasin metsvaarikaid. Marju võeti vastu Nuias kokkuostupunktis.
Ema andis igale lapsele lillepeenra hooldada. Minul oli kolmnurgakujuline peenar, kus kasvasid siberi magunad, tiigerliiliad, nartsissid. Peenra rohimine oli nii-öelda vabatahtlik sunniviisiline töö, aga andis esimese aednikukogemuse.

Räpinasse aednikuks õppima
Noore inimeste valikud sõltuvad õpetajatest ja minul on vedanud pühendunud õpetajatega. Nuia 7klassilises koolis pani Ilme Kamar-Ranna mind kooliaias pookima kartulit ja tomatit. Kõigil olid seal omad ülesanded, minul just selline: pookisin tomativõrse kasvama kartulivarrele, sidusin villase lõngaga kinni ja panin purgi niiskuse hoidmiseks peale. Katse ei õnnestunud, kuigi oleks võinud õnnestuda. Õppekatseaiad olid siis suureks abiks koolidele, seal õppisid lapsed tööd tegema ja aiasaadused kulusid koolile marjaks ära toitlustamisel.
Seesama sale, blond ja alati naerunäoga õpetaja Ilme andis mulle ka ülesande teha bioloogiatunnis referaat viljakoristusest stepivööndis. Aasta oli 1954. Kõnelesin siis, kuidas stepis ei osata põhuga muud peale hakata kui põletada. Samal ajal olid meil lehmad lautades näljast nii nõrgad, et neid tuli nööridega jalule tõsta ja toiduks anti männiokkaid. Põhust oleks abi olnud. 1953. aasta sügis oli olnud vihmane ja vilja ei suudetud ära koristada.
Pärast Nuia seitsmeklassilise kooli lõpetamist valisime kodusel konsiiliumil minu tulevaseks erialaks aianduse. Oli kaalul ka Tallinna kehakultuuritehnikum, aga õde pani mind mõtlema, kui ta küsis, kas kujutan ette, kuidas 50aastasena poistele kõrgushüpet õpetan. Arutasime ka kalandustehnikumi minekut, aga ema hoiatas, et merel on uppumisoht. Kolmandana oli kaalukeelel aiandus ja läksingi seda õppima Räpina aiandustehnikumi.
Isa viis hobusega Halliste raudteejaama, sealt sõitsin kitsarööpmelisel raudteel Tapale (elu esimene rongisõit!) ja istusin ümber teisele rongile, mis peatus Verioral. Sealt polnud Räpina enam mägede taga. Sisseastumiseksamitel oli konkurss neli inimest kohale. Vene keele eksam ebaõnnestus, aga oli ka vestlus, kus rääkisin oma töökogemusest (küsiti näiteks, palju ma päevas jõuan kõblata) ja see ilmselt otsustas.

Meelespäid mõõtes
Just Räpina pedagoogid voolisid minust tulevase teadlase.
Puuviljandust õpetas Otto Tigane, oli ise õppinud Saksamaal ja koos (hilisema Tartu Ülikooli taimefüsioloogiaprofessori) Heigo Miidlaga välja andnud puuvilja- ja marjakasvatusõpiku.
Teine silmapaistev suunaja oli Adolf Vaigla, sirelisortide aretaja. Tõelise fanaatikuna pani ta kõik õpilased katsetama. Esimesel kursusel tekitati meis huvi – töötas mitðuurinlaste ring. Peeti ettekandeid, kõik rääkisid oma katsetest, mida nad kooliaias tegid.
Minu esimene katse Räpinas oli meelespeade kasvatamine. Adolf Vaigla oli aretanud valiku teel kompaktse kujuga taime (muidu on meelespead kohevadharulised). Pidin tegema vaatlusi, paljundama, mõõtma.
Kolmandal kursusel tulin koos Raimo Kõlli (hiljem mullateaduse professor) ja Leo Trollaga (Kehra sovhoosi direktor ja Aruküla kolhoosi esimees) Polli praktikale, tegime kõiki töid saagikoristusel, aga ka õppisime. Polli näidissovhoosi juhataja Aleksander Siimon andis korralduse alati aiast minnes üks õun endale taskusse pista ja õhtul see sort endale selgeks teha. Panime ka silmad kinni ja püüdsime määrata maitse järgi. Tavaliselt teab inimene kümmekonda õunasorti: näiteks ’Liivi kuldrenett’, ’Valge klaarõun’, ’Suislepp’, ’Antonovka’, ’Paide taliõun’, ’Tellissaare’. Puuviljandusteadlane võib õuna järgi määrata sada sorti. Võimalik on määrata ka lehtede ja võra järgi. Mina tunnen nõnda ära paarkümmend sorti, edasi läheb juba raskemaks.
Kui taas Pollis praktikal olin, tekkis soov sinna tööle minna. See õnnestuski, kui palusin pärast tehnikumi lõpetamist end suunata Abja rajooni. Sain 1958. aastal Polli aedniku abiliseks. Sügisel müüs aiand istikuid, ostma tuli ka Halliste kooli direktor Vaike Jefimov, kes muuseas küsis, kas ei teata noort inimest, kes tuleks Halliste kooliaia juhatajaks. Lubati ka omaette korterit, mida mul Pollis ei olnud. Noor õpetaja Hallistes Läksingi Hallistesse bioloogiaõpetajaks ja kooliaia juhatajaks. Pedagoogiks koolitati mind nii, et pidin nädal aega käima teiste õpetajate tundides – vaatasin, kuulasin ja õppisingi. Olin peaaegu sama vana kui õpilased, sain kergesti nendega sideme.
Panime tööle noorte naturalistide ringi ja korraldasime referaadipäevi. Näiteks kõneles keegi teemal kartul – mida ta sellest köögiviljast teadis.
Halliste kooliaed jõudis oma väljapanekuga isegi Moskva põllumajandusnäitusele, kus saime esimese auhinna. See ei olnud muidugi nii, et taevas keegi märkas ja andis medali, vaid Orest Niinemäe, Viljandi Haridusosakonna pedagoogilise kabineti juhataja, ENSV suure looduskaitsemärgi omanik, oli meid kilbile tõstnud. Halliste kooli aia rajas Jaan Rannap (lastekirjanik Jaan Rannapi isa ja klaverikunstnik Rein Rannapi vanaisa). Aias oli igal klassil oma peenar, pidi hoolitsema ka peenardevaheliste teede eest. Olid ka kiviktaimla, õunapuud ja korvipaju istandus, mille istikud telliti Sangaste krahvi Friedrich von Bergi enda käest.
Hallistest siirdusin Tõrva sovhoosi aiandusagronoomiks. See töökoht kujutas endast minu jaoks siis ideaali tippu, selleks tööks oli mind Räpinas ette valmistatud. Kasvatasime Tõrvas köögiviljaseemet, kujundasime õuna- ja ploomiaedu. Kuningamäe talu maadele rajasime tolleaegse Eesti suurima, hektarisuuruse musta aroonia istanduse.

Elutööks õunapuud 1959. aastal olin asunud õppima agronoomiks Eesti Põllumajanduse Akadeemias, kaugõppes. Pärast teist kursust nõuti erialast tööd, seetõttu läksin tööle Luua metsakooli, kus aitasin legendaarsel metsamehel Alfred Ilvesel rajada dendraariumi.
Kolm aastat tuli vahepeal teenida sõjaväes Kaliningradi oblastis. Kaliningradi (endise Königsbergi) suures botaanikaaias oli palju huvitavaid puu- ja põõsaliike, nägin seal näiteks esimest korda magnooliapõõsast õitsemas ja lõhnamas.
1966. aastal kuulsin, et Pollis vajatakse brigadiri, läksin juhataja Aleksander Siimoni jutule ja ta oli kohe nõus mind tööle võtma.
Aleksander Siimon on Eesti esimene teaduste doktor puuviljanduse alal. Elukogenud inimesena asus ta pärast sõda Polli uurimisasutuse etteotsa. Hiljem loodi sellelt aluselt Teaduste Akadeemia taimekasvatusinstituudi filiaal. Vahepeal ta kõrvaldati ametist, süüdistatuna selles, et „takistas lõssenkismi õpetuse rakendamist aianduses”. Aleksander Siimon oli hingestatud teadlane, ta tundis hästi inimesi, tundis Polli hobuseid ja lehmi, kuid ka küla lapsi ja koeri nimepidi. Doktor Siimon ütles, et head aednikku iseloomustab lopsakas nina. Temal endal oli selline ja minul on ka.
Külmal talvel 1939/1940. aastal oli hukkunud Eestis kolm neljandikku õunapuudest. Need õunapuud, kes vastu pidasid, väärisid tähelepanu. Sordiaretajad Julius Eslon ja Aleksander Siimon otsustasid säilinud sordid ja aretised koondada Polli aeda. Nii sündiski aastatel 1947–1955 üle 700 sordiga rahvaselektsiooni aed.
Julius Eslon sõitis jalgrattaga Valga- ja Võrumaal, Aleksander Siimon veoautoga põhja pool. Pookoksad toodi Polli ja pandi kasvama. Üks vana ’Tellissaare’ puu, meie aedades kasvavate ’Tellissaarte’ esivanem, sirutab oma oksi praegugi Polli aianduskeskuse laborihoone nurga juures. Selle puu tõi Polli Siimoni õpilane Ellen Vilbaste Põltsamaalt.
Rahvaselektsiooni aiast sain endale teema väitekirjaks, mille kaitsesin 1981. aastal – õunapuu rahvaselektsioonisortidest.
Kui Mulgimaale juhtute, tulge Polli meie aedu vaatama!