1852
11. mahlakuul
Kui olengi liiga külm sõprussuheteks teiste inimestega, usun, et ei muutu niipea liialt kalgiks looduse mõjude tajumise jaoks. Paistab, et on lausa seaduseks, et samaaegselt ei ole võimalik tunda sügavat poolehoidu nii inimeste kui ka looduse vastu. Omadused, mis sind ühtedele lähemale toovad, võõrandavad sind teistest.

Sõpradelt on raske vastu võtta raha või ükskõik millist teenet. See näitab, et kõik inimesed peaksid omavahel sugulased olema.

15. mahlakuul
Mu nägu tulitab ikka veel eilsest päikesest.

16. mahlakuul
Kui palju on neid, kes soovitavad sul oma kirjutisi avaldada! Kui vähesed annavad nõu, et peaksid elama pigem sissepoole. Esimesel juhul annab sulle nõu terve maailm, teisel teed seda üksnes sina ise. Mitte keegi peale minu enda ei ole mul kunagi soovitanud oma kirjutisi mitte avaldada. Lugejaskond veenab autorit teoseid avaldama, nii nagu aas kutsub oja endast läbi voolama. Anded saab usaldada vaid selle kätte, kes suudab vaadata teiste inimeste ootustele rahulikult kui pronkskuju.
Kui ma Hubbardi metsatuka varjust välja jõudsin, nägin nurme keskel metsümisejat, selle hooaja esimest, metsa ääristavast tarast kolmekümne–kolmekümne viie meetri kaugusel ja minust sada meetrit eemal. Ruttasin mööda aiaäärt ja lõikasin tal tee ära või pigem jooksin talle ette, kuigi tema startis samal ajal. Kui olin temast üksnes seitsme ja poole meetri kaugusel, jäi loom seisma ning peatusin minagi. Seejärel pistis ta jälle jooksu ja mina tegin sama, kuni olin temast ühe meetri kaugusel, kui ta jälle peatus, nii et tara meie vahele jäi. Kükitasin maha ja uurisin teda rahulikult. [...] Tundus, et ta värises või lõdises ehk hoopis külmast. Kui ma liigutasin, krigistas ta üsna valjult hambaid, lõi vahel alumist lõualuud plaginaga ülemise vastu, siis jälle hõõrus lõugu vastamisi, kuid tundus, et ta tegi seda pigem instinktist kui vihast. Kus suunas ma ka pöörasin, sinna liikus ka tema. Võtsin kolmekümne sentimeetri pikkuse oksarao ja puudutasin tema koonu, mispeale loom ettepoole sööstis ja hambad oksa sisse lõi – nii, et vahemaa meie vahel vähenes vaid kuuekümnele sentimeetrile – kuid seisis ikka kindlalt paigal. Mängisin temaga mõnda aega hellalt, üritades ta krigisevaid lõugu oksaga avada. Nägin vaid ta pikki lõikehambaid, kahte üleval ja kahte all. Arvasin aga, et ta jääb magama, kui piisavalt kaua ootan. Ta ei tõusnud istuma, nagu need loomad mõnikord teevad, vaid seisis esikäppadel, pea maas, st pooleldi istudes, pooleldi seistes. Istusime ja silmitsesime teineteist umbes pool tundi, kuni jõudsime peaaegu hüpnoosi-laadsesse olekusse. Kui väsisin, nihkusin eemale ja lootsin, et ta jookseb ära, kuid ei suutnud teda põgenema panna. Niikaua, kui ma tema poole vaatasin või teda näha võisin, ei liikunud ta paigast. Jalutasin talle selja taha. Ta keeras ennast sama kiiresti ümber ja oli jälle näoga minu poole. Istusin tema kõrvale maha, umbes kolmekümne sentimeetri kaugusele. Rääkisin temaga mingis metsakeele-sarnases keeles, lalisedes, aga vähemalt rahustava häälega, ning mulle tundus, et avaldasin talle mõju. Ta krigistas vähem hambaid. Närisin lamava talihalja lehti ning kui neid talle nuusutada andsin, ei krigistanudki ta enam hambaid, kuid nägin, et need olid rohke hõõrumise tulemusel kiirelt kulunud ja kaetud peene valge puruga. Kui seda tema viha mõõdupuuna käsitleda, pidi tema raev hirmus olema. Teda ei häirinud ükski heli, mida tekitasin. Kergitasin väikese oksaraoga ühte tema käppa, et seda lähemalt uurida, ning võisin seda vabalt üleval hoida. Keerasin looma selili, et näha, mis värvi tema kõhualune on (tumedam või selgem pruun), kuigi ta pööras ennast jälle käppadele kiiremini, kui soovinud oleksin. Ka terve tema saba oli pruun, kuigi mitte eriti tume. See oli rotisaba moodi, igast küljest turritasid välja karvad, nagu pudeliharjal. Ta nägi üsna leplik välja. Rääkisin temaga sõbralikult. Pakkusin talle lamava talihalja lehti. Sirutasin käed tema kohale, kuid ta keeras silmad ülespoole ja krigistas pisut hambaid. Panin käe tema peale, kuid ei saanud instinktist täielikult võitu ja võtsin selle kohe jälle ära. Kui mul oleks olnud paar värsket oalehte, mille aeg veel käes ei olnud, oleksin ta kindlasti täielikult taltsutanud. Tema saba oli kaetud tihedate krässus karvadega. Tema värvus on tavaliselt silmapaistmatu ja maine, nagu põldpüü oma; seal, kus närbunud visa rohi tumepruunide või kastanikarva surnud lehtede kohal kõrgub, jääb ta märkamatuks – see on tagasihoidlik värvus. Kui mul oleks natuke süüa olnud, oleksin teda lõpuks vabalt paitada saanud. Oleksin võinud ta oma taskuräti sisse mässida. Ta ei olnud priske ega ka eriliselt kõhn. Pidin temast lõpuks lahkuma, ilma et ta paigast oleks liikunud. Suur, kohmakas urus elav oravlane. Austan teda kui põliselanikku. Maapinnal lamades mõjub ta oma värvi ja harjumuste tõttu kuivanud lehtede, närbunud rohu ja põõsaste keskel nii loomulikuna. Möödunud talvel nautis ta oma kodupõldudel sügavat uinakut. Arvan, et võin temalt uusi tarkusi õppida. Tema esivanemad on siin minu omadest kauem elanud. Ta on põhjalikumalt kohanenud ja kodunenud kui mina. Punanahksed mehed kasvatasid talle küll oalehti, kuid ta saab nendetagi hakkama.