2/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Thoreau pevik, 6. osa

1852
11. mahlakuul
Kui olengi liiga klm sprussuheteks teiste inimestega, usun, et ei muutu niipea liialt kalgiks looduse mjude tajumise jaoks. Paistab, et on lausa seaduseks, et samaaegselt ei ole vimalik tunda sgavat poolehoidu nii inimeste kui ka looduse vastu. Omadused, mis sind htedele lhemale toovad, vrandavad sind teistest.

Spradelt on raske vastu vtta raha vi kskik millist teenet. See nitab, et kik inimesed peaksid omavahel sugulased olema.

15. mahlakuul
Mu ngu tulitab ikka veel eilsest pikesest.

16. mahlakuul
Kui palju on neid, kes soovitavad sul oma kirjutisi avaldada! Kui vhesed annavad nu, et peaksid elama pigem sissepoole. Esimesel juhul annab sulle nu terve maailm, teisel teed seda ksnes sina ise. Mitte keegi peale minu enda ei ole mul kunagi soovitanud oma kirjutisi mitte avaldada. Lugejaskond veenab autorit teoseid avaldama, nii nagu aas kutsub oja endast lbi voolama. Anded saab usaldada vaid selle ktte, kes suudab vaadata teiste inimeste ootustele rahulikult kui pronkskuju.
Kui ma Hubbardi metsatuka varjust vlja judsin, ngin nurme keskel metsmisejat, selle hooaja esimest, metsa ristavast tarast kolmekmnekolmekmne viie meetri kaugusel ja minust sada meetrit eemal. Ruttasin mda aiart ja likasin tal tee ra vi pigem jooksin talle ette, kuigi tema startis samal ajal. Kui olin temast ksnes seitsme ja poole meetri kaugusel, ji loom seisma ning peatusin minagi. Seejrel pistis ta jlle jooksu ja mina tegin sama, kuni olin temast he meetri kaugusel, kui ta jlle peatus, nii et tara meie vahele ji. Kkitasin maha ja uurisin teda rahulikult. [...] Tundus, et ta vrises vi ldises ehk hoopis klmast. Kui ma liigutasin, krigistas ta sna valjult hambaid, li vahel alumist lualuud plaginaga lemise vastu, siis jlle hrus lugu vastamisi, kuid tundus, et ta tegi seda pigem instinktist kui vihast. Kus suunas ma ka prasin, sinna liikus ka tema. Vtsin kolmekmne sentimeetri pikkuse oksarao ja puudutasin tema koonu, mispeale loom ettepoole sstis ja hambad oksa sisse li nii, et vahemaa meie vahel vhenes vaid kuuekmnele sentimeetrile kuid seisis ikka kindlalt paigal. Mngisin temaga mnda aega hellalt, ritades ta krigisevaid lugu oksaga avada. Ngin vaid ta pikki likehambaid, kahte leval ja kahte all. Arvasin aga, et ta jb magama, kui piisavalt kaua ootan. Ta ei tusnud istuma, nagu need loomad mnikord teevad, vaid seisis esikppadel, pea maas, st pooleldi istudes, pooleldi seistes. Istusime ja silmitsesime teineteist umbes pool tundi, kuni judsime peaaegu hpnoosi-laadsesse olekusse. Kui vsisin, nihkusin eemale ja lootsin, et ta jookseb ra, kuid ei suutnud teda pgenema panna. Niikaua, kui ma tema poole vaatasin vi teda nha visin, ei liikunud ta paigast. Jalutasin talle selja taha. Ta keeras ennast sama kiiresti mber ja oli jlle noga minu poole. Istusin tema krvale maha, umbes kolmekmne sentimeetri kaugusele. Rkisin temaga mingis metsakeele-sarnases keeles, lalisedes, aga vhemalt rahustava hlega, ning mulle tundus, et avaldasin talle mju. Ta krigistas vhem hambaid. Nrisin lamava talihalja lehti ning kui neid talle nuusutada andsin, ei krigistanudki ta enam hambaid, kuid ngin, et need olid rohke hrumise tulemusel kiirelt kulunud ja kaetud peene valge puruga. Kui seda tema viha mdupuuna ksitleda, pidi tema raev hirmus olema. Teda ei hirinud kski heli, mida tekitasin. Kergitasin vikese oksaraoga hte tema kppa, et seda lhemalt uurida, ning visin seda vabalt leval hoida. Keerasin looma selili, et nha, mis vrvi tema khualune on (tumedam vi selgem pruun), kuigi ta pras ennast jlle kppadele kiiremini, kui soovinud oleksin. Ka terve tema saba oli pruun, kuigi mitte eriti tume. See oli rotisaba moodi, igast kljest turritasid vlja karvad, nagu pudeliharjal. Ta ngi sna leplik vlja. Rkisin temaga sbralikult. Pakkusin talle lamava talihalja lehti. Sirutasin ked tema kohale, kuid ta keeras silmad lespoole ja krigistas pisut hambaid. Panin ke tema peale, kuid ei saanud instinktist tielikult vitu ja vtsin selle kohe jlle ra. Kui mul oleks olnud paar vrsket oalehte, mille aeg veel kes ei olnud, oleksin ta kindlasti tielikult taltsutanud. Tema saba oli kaetud tihedate krssus karvadega. Tema vrvus on tavaliselt silmapaistmatu ja maine, nagu pldp oma; seal, kus nrbunud visa rohi tumepruunide vi kastanikarva surnud lehtede kohal krgub, jb ta mrkamatuks see on tagasihoidlik vrvus. Kui mul oleks natuke sa olnud, oleksin teda lpuks vabalt paitada saanud. Oleksin vinud ta oma taskurti sisse mssida. Ta ei olnud priske ega ka eriliselt khn. Pidin temast lpuks lahkuma, ilma et ta paigast oleks liikunud. Suur, kohmakas urus elav oravlane. Austan teda kui pliselanikku. Maapinnal lamades mjub ta oma vrvi ja harjumuste tttu kuivanud lehtede, nrbunud rohu ja psaste keskel nii loomulikuna. Mdunud talvel nautis ta oma kodupldudel sgavat uinakut. Arvan, et vin temalt uusi tarkusi ppida. Tema esivanemad on siin minu omadest kauem elanud. Ta on phjalikumalt kohanenud ja kodunenud kui mina. Punanahksed mehed kasvatasid talle kll oalehti, kuid ta saab nendetagi hakkama.





tlkinud Triin Jrimaa
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet