Teisel pool pidalitõbe/
On the other Side of Leprosy
Reþissöörid Vahur Laiapea, Peeter Simm
2006, 52 minutit
http://www.cultureunplugged.com

The House is Black /
Khaneh Siyah Ast / Maja on must
Reþissöör Forough Farrokhzad
1962, 22 minutit, mustvalge, 35mm
http://www.ubu.com/film/
farrokhzad_house.html

Aadu Hint, „Pidalitõbi“
K.Ü. „Loodus“, Tartu 1934

Peidetud loodusesse
Aastal 2004 sattusin suvel Lätimaal liivlastest fi lmi tehes ühte küllap vist Euroopa viimastest leprosooriumidest – Talsi leprosooriumisse. Asukaid oli seal vähe, ainuke inimene, kellega kohtusin, oli tollal 78aastane Saaremaalt pärit Ülo Kirs.
Ülo oli nelja-aastane, kui tema ema Saaremaal Audaku leprosooriumisse viidi. 20aastaselt tegi ta Saksa mundris kaasa sõja lõpu ja elas üle Tðehhi põrgu. 20aastase Ülo päästis nõukogude sõjavangist leepra – ta suleti Märjamaa külje alla Kuuda leprosooriumisse, kus ta kohtus taas oma emaga, kes oli pärast Audaku leprosooriumi sulgemist Kuudale üle toodud.
1963. aastal viis konfl ikt Kuuda leprosooriumi tollase peaarstiga Ülo Lätimaale Talsi leprosooriumisse. Tegime koos kolleegi Peeter Simmiga Ülost aastatel 2005–2006 dokumentaalfi lmi „Teisel pool pidalitõbe”. Ülo suri paar aastat tagasi ja on maetud Märjamaa surnuaiale oma ema kõrvale. Filmi tehes süüvisin teeneka leeprahaigete ravitseja Anne Sarve abiga jõudu mööda leepra ja leprosooriumide ajaloo teemasse. Selle ränga, stigmatiseeriva tõve põdejaid on läbi aegade isoleeritud ja nad on end ise isoleerinud – põgenemisega sinna, kus tõenäosus teiste inimestega kohtuda oleks välistatud või minimaalne. Leprosooriumidki rajati enamasti n-ö loodusesse, suurematest inimasulatest eemale.
Eestis olid need 20. sajandi alguses olemas Saaremaal (Audaku), Kuudal, Tarvastus, Ninal, Tartu lähikonnas praeguse Maarjamõisa haiglakompleksi piirkonnas. Leepra, mida lõplikult välja ravima õpiti alles 20. sajandi 70. aastatel, tähendas avaramast sootsiumist isoleerimist ja sisenemist endasuguste kogukonda leprosooriumis. Saaremaal liigub pärimus, mille kohaselt vanadel aegadel saadeti leeprasse jäänuid ka paadiga merele – aerude ja purjedeta. Oli neid, kes valisid vabasurma. Audaku leprosooriumi maa-alal tegutseb juba aastakümneid Viidumäe looduskaitseala keskus. Sealt mitte kaugel on vana leeprahaigete surnuaed, millest hoolsa otsimise korral annavad märku paar mädanenud, maas vedelevat puuristi.
Leeprahaigete hauad jäid enamasti hoolitsuseta, küllap mälestasid omaksed neid mujal või püüti nende olemasolu lihtsalt unustada.
Tagasi Ülo juurde. See erakordselt vapper ja tugeva õiglustundega mees, kes veetis leprosooriumides kokku üle kuuekümne aasta, eraldus sealgi, kus juba niigi oldi eraldatud – loodusesse. Filmisime 2005.aasta jaanipäeva paiku Talsi leprosooriumi taga asuvas metsas mitmeid onne ja osmikuid, mida patsiendid sinna aastakümnete jooksul olid ehitanud.
Ülo näitas uhkusega enda onne – ühes neist oli ta pärast Talsi leprosooriumi juhtkonnaga tülli minemist elanud terve aasta. Selliseid onne ehitasid leeprahaiged paljudes leprosooriumides – et oleks olemas see täiesti oma nurk, kus segamatult olla.
Filmi tegemise ajal lugesin uuesti läbi ka Aadu Hindi raamatud „Pidalitõbi” ja „Vatku tõbilas”. Nende sündmustikus on teadaolevalt palju autobiograafi list – olevat ju Saaremaal kasvanud ja seal leeprahaigetega kontaktis olnud Aadu Hint veel vanuigi hirmu tundnud võimaliku haigestumise ees.
Tema „Tuulises rannas” leiduvat sellised read: „Pidalitõbi polnud sama mis surm. Võibolla, et pidalitõbi oli hullem kui surm.”
1962. aasta l, samal ajal, kui Ülo Kirs Kuuda leprosooriumis oma õiguste ja vabaduse eest võitles, tegi leeprahaigete kolooniast Iraanis fi lmi iraani naispoeet Forough Farrokhzad. Filmi nimi on „Maja on must”. Seda lühikest dokumentaali on peetud üheks kõigi aegade võimsamaks Iraani filmiks. Seda filmi ei taha kirjeldada, ümber jutustada, sest selle ausust ja ehedust peab vahetult vastu võtma. Film ilust, mis sünnib siia ilma läbi valu.
Iraani leprosooriumi koolis palub õpetaja nimetada lastel ilusaid ja inetuid asju. Ilusateks peavad nad maad, kuud, päikest ja lilli – väljaspool neid, looduses leiduvaid asju. Inetutena nimetavad nad käsi, jalgu ja pead – kehaosi, mida leepra esimesena ründab ja moondab. Kummaline, kuid selles vanas mustvalges fi lmis mõjuvad leeprast räsitud inimesed mulle väga ilusatena. Vaadake ja otsustage ise, ilu olevat vaataja silmades.