XXIII Roheliste Rattaretke „Kuidas elad,
Mulgimaa 2012?” keskkonnaprogramm

Miks meie maal on läinud nii, et puuviljade ja marjapõõsaste pindala on viimase kümne aastaga ebameeldivalt suure kiirusega vähenenud? Kas põhjust tuleb otsida eestlase kasvavas huvipuuduses istutada maja ümber õunaaed või ei tasu tootjatel puuviljade kasvatamine enam ära suurenenud konkurentsi tingimustes? Või on asi hoopis selles, et linnaäärsete majade haljastuses on ettenähtud ainult ilutaimede istutamine? Tänavuse rattaretke peateema – Eesti puuviljakasvatus ja eesti toit laiemalt – paneb küsima, kes peaks Eestis vastutama selle eest, et suurem osa vajaminevast toidust kasvatatakse/ toode takse kodumaal? Antud hetkel ei näe Eesti tulevikku puudutavad riiklikud kavad ette, mil määral peaks eesti toit tulema kodumaalt. See oleks siiski vajalik, kuna riigikaitse seisukohalt on tegu strateegilise küsimusega.
Näiteks toome siinkohal koolipuuviljade päritolu. On tore, et eesti lapsed saavad tasuta koolipuuvilja Euroopa Liidu toetusel. Ent toetuseks eraldatud raha läheb suures osas tagasi välismaale, sealsetele köögi- ja puuviljakasvatajatele. Kui suurel määral, pole täpselt teada, sest praegusel hetkel põllumajandusministeerium päritolumaa andmeid ei kogu. Teatakse vaid, et 77 protsenti küsitletud koolipuuvilja vahendajatest piirdub ainult 23 protsendi kodumaa viljadega. Lapsed peaksid aga ainult eesti puuvilja sööma, eriti näiteks kohalikke õunu ja ploome.
Veel räägime rattaretkel meie riigi toidu kaitsestrateegilistest varudest. Kui sõjaväe strateegiliste (toidu)varudega tegeleb kaitseministeerium, siis kes tegeleb tavakodanike toiduvarudega?
Lahendusi küsimustele otsivad poliitikud, puuviljakasvatajad ja teadlased Roheliste Rattaretke teise päeva õhtul Heimtali laagri suurel laval. Õhtut juhib loodusajakirjanik Toomas Jüriado.