Asukoht
Kus asub ta, me Mulgimaa? Kindlasti saad sellest aimu, kui sõidad Tõrvast Karksisse, ühest künkast üles ja teisest alla (üks Eesti kenamaid maanteid üldse?!) või pikki metsadevahelisi teid Kärstnast Tuhalaande. Või jalutad hoopis varjulises Paistu kalmuaias, kus kõik kõneleb sinuga, ja sumpad Võrtsjärve roostunud rannas Mustla ja Väluste vahel. Ehk külastad hoopis renoveeritud Taagepera lossi?

Ametlikuma kirjutuse levinum seisukoht on, et vana Mulgimaa koosneb viiest kihelkonnast: Helme, Karksi, Halliste, Paistu, Tarvastu. Teine, avaramamastaabiline vaade arvab Mulgimaa hulka ka Kõpu, Suure-Jaani ja Viljandi kihelkonna.

Vaate avarusest oleneb ka Mulgimaa pealinna asukoht. Selle staatuse pärast võitlevad Abja-Paluoja (kõige edukamalt) ja Karksi-Nuia, Viljandi, miks mitte ka Tõrva … Hea küll, Tõrva võib jääda Lõuna-Mulgimaa pealinnaks.

Mulgi päritolu
Mulkide Almanak nr 16 (2006, toimetanud Ene Nobel) ütleb, et mulgid on need, kelle vanemad ja esivanemad pärinevad ülalnimetatud kihelkondadest. Üks konservatiivsem põhimõte ütleb, et tõelisi mulke tuleb otsida nende seast, kelle ema on ka mulk.
Kui mulke juhtub kokku rohkem kui kahest eri kandist, siis puhkeb jalamaid vaidlus: kummad mulgid on paremad. Räägitakse, et Karksis on kõige toredamad mulgid, Tarvastus kõige targemad, Helmes kõige rikkamad jne.
Raamat „Mulgi keelen ja meelen” (2004) loetleb: „Helmen – undrukumulgi, Hallisten – ubamulgi /---/ Kõpunmõtsamulgi, Pilistveren ubinemulgi jne.” Mulke ja mulkide seltse leidub igas ilmakaares.
Kõige suuremate (ikka üle poolesaja ja kolmveerandsaja hektari) ja rikkamate talude järeltulijaid kutsutakse mulgi aadliks.

Kuulsad mulgid
Mulkidel on kombeks end tähtsusest õhku täis tõmmata ja kiidelda oma suurkujudega (nad ei karda, et nendega kordub õnnetu seik loost, kus Viisk, Põis ja Õlekõrs Viljandisse minnes Emajõge ületasid).
Tõesti. Kes Mulgimaal autoga ringi sõitnud, on tee ääres näinud iseäranis palju viitasid meie riigi vabaduse autorite, väepealikute ja kindralite sünnikohtadele. Ajage selg sirgu ja andke neile au!
Kindralid Johannes Laidoner, Paul Lill, Jaan Soots, Gustav Jonson, Johan Unt jt. Kolonelide kokkulugemiseks ühe käe sõrmedest ei jätku. Ja ainult kaks Eesti naist said Vabadusristi, mõlemad mulgid: Salme Bergmann-Ilmet ja Anna Vares.
Kuulsate mulkide loetlemiseks ei jätku selle artikli mahust, seepärast ei hakka me mitte proovimagi.
Muidugi on mulk meie president Toomas Hendrik Ilves, vähem teada on aga näiteks Eesti Panga nõukogu esimehe Jaan Männiku mulgi päritolu. Tema vanaisa (ka) Jaan Männik pidas Abja vallas Rühke talu, küüditati perega 1949. Rühke ätt vahetas teel vangistusse ühes vahejaamas läbi rongivaguni trellitatud akna oma mulgi kasuka ämbritäie kartulite vastu, aidates nõnda korraks näljast üle oma kuus lapselast, kes olid samas rongis.

Mulgi apokalüpsis
Olen istunud Halliste kihelkonna Naistevalla külas kapsaid keetes koos ühe suure talu peretütrega, kes pisarate voolates kõneles, kuidas teda, toona 14aastast tüdrukut sunniti enne teeleasumist küüditajatele mune praadima ja klaverit mängima. Pange tähele – mulgi häärberites olid klaverid.
Küüdirongide rattad pöörasid aga Mulgimaa pahupidi. Suurte talude peremehed kadusid, pered pillutati maailma mööda laiali. Lehmakarjad viidi ühismajanditesse, loomad tulid ise koju tagasi, aga nad viidi uuesti.
Uhked lilleaiad keerati pea peale, võimsad kahe korstnaga häärberid jagati kolhoosikorteriteks, heinamaad on kasvanud võssa. See uhke mulgi peremees, kelle vanaisa linakasvatusega rikkaks sai ja mõisniku käest 19. sajandi keskel esimesena talu välja ostis, puhkab kuskil Siberis hauas, nagu läks ka Rühke ätiga.
Õnnelikumad pöördusid tagasi. Minu vanaisa, 137 hektari suuruse Pääbo-Rassi talu peremees Johannes jõudis Vorkutast tagasi alles 1965. aastal, kuid see ei olnud enam mulgi idüll, mille ta eest leidis. Seitsmeliikmeline pere elas endise suurtalu saunas.

Mulgi murre ja luule
Kirjas seisab: „Om maid maailman tuhandit ja rahvit mitmit miljonit – üitsainus Mulgimaa … Ää kuri kui las olla ta – ku Pikässillast üle sa, suud anna mullal ma.” Nõnda on 1919. aastal kirjutanud Helme kalmistul puhkav Hendrik Adamson. Ju mulkide seas püsib tänase päevani komme, et kui Rõngu poolt tulles Pikassillale jõutakse, peetakse auto pärast Väikese-Emajõe silda kinni ja antakse maale suud, sest Mulgimaa on tõesti kõige ilusam maa maailmas. Kuskil maailmas ei sineta rukkipõllud nii ilusti kui Karksi kandis.
Võid Mulgimaal uidata, kuid on suur õnn, kui kuuled pärlikeena helisevat, pehmet ja hella mulgi murret. Ta on kahjuks sama haruldane kui kassikaku hüüd. Mulgi keel kuulub hääbuvate keelte hulka.
Tarvastu kihelkonnas elav kirjanik Nikolai Baturin on öelnud, et keel on asi, mida ei saa reanimeerida, isegi raha eest on raske sellele hinge sisse puhuda. Õnneks korraldab Tarvastu vald veel murdeluule võistlusi Hendrik Adamsoni auhinnale ja seal osaleb alati ka mulgi luuletajaid.
Kuskil Vana-Kariste teeotsal võib sulle ikka veel vastu jalutada memmeke, kes kõneleb: „Kulla miis, mis sia tiit?“
Kujutage ette, kuidas seda ütleks kadunud Vanemuise näitleja, Holdrest pärit Lembit Eelmäe. Ta kõneleks veel: „Oh sa mu kakenu kanake, emäemäke allike, vanake, tibutibu jo lännu sul munele, sina säet ennast pikale unele.” Mulgi murre hääbub, kuid see lahkumise hetk pole praegu veel käes. Meie vana Mulgimaa kaob, kuid ta pole veel päris kadunud.