Viiendat korda toimuva kuvavõistluse „Maavalla hiied 10225” uues kategoorias ehk pildirühmas „Maailma pühapaigad” esitatud Vepsa pilgeni ande täis ohvrimänd näitas, et ka Peipsi piiri taga hoitakse vanadel kommetel elu sees. Samuti üllatas paljusid vaatajaid foto Iirimaalt, kus vägeva ohvripuu külge oli meile tuttaval kombel seotud paelu ja muid ande. Lisaks avardas uus pildirühm vaadet ka ookeani taha Mehhikoni, kust vaated pühadele mägedele ja pühadele randadele tõid kauged maad mõttes lähedale.
Meil Eestis eneseski näib hiiepaiga mõistmine aina avarduvat. Kuigi võidupildil näeme õrna tammeoksa värvilisi annipaelu kandmas, on pildi peategelane ohvrikivi. Tamm või tammesalu pole kuvavõistlusel osalejate seas ammu enam põhiline, mida üles võetakse. Näeme näiteks Hiie sõpra Martin Kivisood teksades mõnusasti liugukivil liugu laskmas (pildirühmas „Tavad”), Panga panga all üksikut sipelgasuurust inimest imetlemas muistse pühakoha vägevust (pildirühmas „Saare pühapaik”), Kämblal kaarnatiiva jälge puhtal lumikattel allika salapära ehtimas (pildirühmas „Veekogu”). Tammesid on küll endiselt kuvavõistluse tarvis pildistatud rohkesti, ent sel aastal said samavõrra tähelepanu üksikud männid üle Eesti. Ka Hiie sõbraks valitud ristipuude uurija ja teadvustaja Marju Kõivupuu töö on seotud enamasti mändidega, on ju suur osa meie ristipuid just männid.
Kuvavõistluse korraldasid Maavalla koda, Hiite Maja SA ja Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus. Kuvavõistluse hindamiskogu esimees oli loodusfotograaf Arne Ader. Kõiki võistlusel osalenud töid näeb võrguküljel www.maavald.ee, lingi kuvavõistlus alt.

Emakeel hiie väe sündmusel
Tänavusel hiie väe tunnustamissündmusel paluti mul sõna võtta kuvavõistluse hindamiskomisjoni esindajana. Ja see polnud päris see, mis olnuks kõnelda fotokonkursi þürii liikmena.
Vahva oli olla ühes ruumis inimestega, kes eelistavad eestimaist nii meeles kui ka keeles! Mitte üritus, vaid sündmus. Mitte fotokonkurss, vaid kuvavõistlus. Mitte þürii, vaid hindamiskomisjon ... Ja pange nüüd hästi tähele ‒ mitte loodusfotograaf, vaid loonakuvaja! Just see viimane hellitas kõrvu otsekui kaunis muusika.
Fotograaf ‒ valguse kirjapanija. Tegelane, kes valguse üles tähendab, jäädvustab. Keeleliselt kaasa mõeldes viitab see eelkõige dokumenteerimisele. Lähed fotograafi juurde ja saad õnnestunud passipildid ... Sedasorti lähenemisviis on ühtlasi heas kooskõlas inglise teadlase söör John F.W. Herscheli omaga, kes 1839. a fotograafia mõiste määratles. Kuvaja – nähtavaks tegija
Kuvaja looming on mõeldud avardama inimhinge. Kuvade vahendusel saab välisest valgusest sisemine – nii näeme üha selgemalt iseennast! Ja loonakuvajatel on täita veel üks eriline missioon: püüda looduse lugusid ja lumma nii, et sündiv looming aitaks inimestel hoida sidet looduse väega.
Kõneldes kuvajatest, kõneleks me justkui fotokunstnikest. Ent keelelisi juuri taga ajades tuleb ka siia lisada üks ääremärkus. Asi on selles, et sündmusel osalenud emandad ja isandad nimetasid kunstnikke taiduriteks. Arne Ader, loonakuvaja