Kui Kihnu lapsed 22. sügiskuu ööl kenasti voodis tudusid, näitas linnuradar, et öövaikuses tuhises üle saare tuhandeid linde. „Endale oli ka üllatus, kas tõesti see nii on,” imestas kogenud ornitoloog Mati Kose. Tänavu oli linnuteadlastel Kihnus esmakordselt võimalus kasutada tipptehnoloogilisi radareid, mis 10 kilomeetri raadiuses ja kuni 3,5 kilomeetri kõrgusel üle lendavate suleliste jäljed talletavad. Taolisi radareid kasutatakse maailmas praegu teadaolevalt üksnes Eestis ja Norras.

Kui sul on binokkel ja vaatetoru – rändeuurijate tavalised töövahendid –, suudad linde päevasel ajal tublisti loendada. Mõnikord on tööd nõnda palju, et kukal jääb taevasse vahtimisest kangeks. „22. oktoobril oli hetk, mil 10 minutiga lendas üle 17 000 hane,” meenutab Tarvo Valker, „alles poole tunni pärast oli mahti täpne arv üles kirjutada. Tol päeval töötasime 12 tundi jutti, süüa ka ei jõudnud.” Tipprändepäevade ajal tehakse vaatlusi kolme mehega: kaks loendavad binokliga, kolmas paneb kirja ning püüab tuvastada lindude lennujälgede omanikud radarist.

Pisikeste värvuliste puhul pole ka
kolmest mehest abi, sest keegi ei näe
neid niikuinii kõrgel taevalaotusel.
Kujutage ette, et vahite teletorni tippu,
kus peaks istuma üks rohevint. Kas
usute, et märkate teda? „Värvulisi,
kes liiguvad üle meie peade enam kui
kolmesaja meetri kõrgusel, ei leia ka
binokliga. Sa kuuled neid teinekord
küll, aga ei näe midagi,” teab linnuuurija
Tarvo Valker. Laululinnud
suudavad aga ornitoloogide sõnul
kihutada soodsate tuulte abil kuni
tuhande meetri kõrguselgi.
Ja mis toimub öösel?
Rändurid pimeduses
„Enne uut radarit polnud võimalik
täpsemalt aru saada meie öörände
hämmastavast ulatusest,” tunnistab
Mati Kose. Öiseid Kihnu radari pildid
veenavad selles, et ränne on vägev.
„Peamiselt on öine ränne putuktoiduliste
värvuliste päralt,” kirjeldab Tarvo.
„Hooaja alguses lendavad väiksemad linnud, putuktoidulised, lõpu poole
suuremad linnud, nagu rästad. Varem
teadsime ka, et linnud öösel millalgi
lähevad, aga kui suur on liiklus ja kui
pika aja jooksul, selle kohta enne ülevaadet
polnud.”
Öösel on rännet jälgitud küll ka
varem, aga uue radari abil on võimalik
kohati liigi täpsusega määrata, kes üle
lendasid.
„Näiteks sookure saab uue radari abil
ära tunda,” toob Tarvo näite, „sookure
suuruse, lennu kiiruse ja massiga teisi
liike meil lihtsalt üle ei lenda.” Enamikel
juhtudel suudab radari abil hinnata
siiski kuni linnurühma täpsusega ülelendavaid
sulelisi, kuid enamasti liikide
rändeteede väljaselgitamiseks sellest
juba meile piisabki. See on teadlastele
tohutu edasiminek endiste võimalustega
võrreldes. Vanasti pidi vaatleja
kogu aeg reaalajas käsitsi lindude
lennuteekondi vildikaga ketastele märkima,
sest radar ei salvestanud midagi.
Sellist tüüpi seadelist kasutasid linnumehed
näiteks Saaremaa püsiühenduse
keskkonnamõjude hindamise uuringus.
Kihnu radarisüsteemi tööpõhimõte
on põhimõtteliselt sama mis radaritel
üldiselt: masin saadab välja elektromagnetlaineid
ja püüab kinni objektilt
tagasipeegelduva kaja. Seda kaja
töötlev riist- ja tarkvara loeb välja aga
oluliselt rohkem linnuinfot. Peegeldudes
linnu kehavedelikelt, tuvastab see
tiivalöökide sageduse, keha suuruse ja
kiiruse – ning vastavaid võrdlusandmeid
kasutades on ornitoloogidel hiljem
võimalik üle lennanud linnurühma täpsemalt määrata. Lisaks aitab kaasa
audioseire seadeldis, mille abil korjatud
öiste rändehäälte jäädvustamine
võimaldab hinnata rändajate liigilist
koostist. „See on tugev täiendus,” kinnitab
Mati Kose.
Kust selline imeradar on Eestisse
jõudnud? Sõjalennunduse linnuturbe
seireradarite arendamisest tuule
tiibadesse saanud radarisüsteemi lõi
Hollandi päritolu ettevõte Robin Radar
Systems, kes on varasema kaitsetööstuse
uurimiskeskusest kogemused
kasutusele võtnud ja toodab linnuseire
radareid tavakasutuseks. Enim kasutatakse
neid lennuväljade linnuohutuse
tagamiseks ning tuuleenergeetika
uuringutes.
„Need on väga võimekad ja ülikallid
seadmed,” kinnitab Mati Kose.
Ornitoloogi töö endiselt tähtis
Uue radari omadused ei võimalda siiski
ornitoloogidel käed rüpes istuda ja
lasta tarkadel masinatel töötada. „Ei
saa viia masinaid rände alguses saarele
ja sügisel minna, et masin taas auto
peale korjata, ning sõidutada kuhugi andmeid töötlema,” muigab Mati.
Näiteks öiseid lennujälgi peab keegi
kokku viima audioseire ööhäältega –
paljas lennujälg radaril ei pruugi veel
öelda, kellega oli tegu. Ja ainult radari
andmete põhjal suudetakse kõigest
üldist lendajate massi haarata. Mati
sõnul algab linnu-uurijate tööpäev
päikesetõusuga. „Loeme kokku kõik
linnud, keda näeme, olgu ilm ükskõik
kui hull,” ütleb Mati. „Aga kui näeme,
et on massiline rändepäev, pole aega
süüa ka.”
Hooaja jooksul radari välibaasis
Kihnu lõunatipus käinud seitsmele
ornitoloogile on sügis tähendanud
pikki tööpäevi, sest linde lendab
Pärnu lahe linnuala piirilt üle väga
palju. „Kihnu on nagu magnet,”
kommenteerib Mati Kose. „Siinsed
maasääred on lindudele viimased
tugipunktid enne laia veeala
ületust.” Tänavu sügisel, seisuga 4.
kooljakuust, korjati radarite abil 47
624 760 lennuteekonna jälge. See on
suurim hulk rändeandmeid, mis Eestis
kogutud. „Vaikset päeva pole Kihnus
praktiliselt olnud,” nendib Mati Kose.
Kihnu sobib rändavatele
röövlindudele
Esimese uurimisaasta järel võib öelda,
et Kihnu saare ümbrus on seniarvatust
olulisemgi maalindude rändepaik.
Kihnu on tähtis ala röövlindudele, eriti
raudkullile. „Teisel oktoobril lendas
siit üle umbes 1000 raudkulli päevas,”
ütleb Mati. „Et siin nii tihe kulliliste
ja röövlindude rändekoht on, poleks paigutada merre tuulegeneraatorid ja
nende asukoha planeering koostöös
linnuteadlastega näib olevat õnnestunud.
Sobilikud paigad on leitud läände
ja kagusse. „Esialgsetel andmetel on
tuulegeneraatorite tulevane paigutus
hea, sest lõunasse ja edelasse kulgevad
rändeteed paistavad tõepoolest läänes
ja kagus kavandatavatest tuulikualadest
mööda minevat.”
Tuleval kevadel ja sügisel proovivad
ornitoloogid radari abil salvestada ka
võimalikult pikki lennuteid. „Hoiame
tähelepanu riskigruppidel, nagu kured,
röövlinnud, haned – suured, aeglaselt
lendavad linnud. Just nemad võivad
reaalselt kõige suurema tõenäosusega
tuulegeneraatoriga põrkuda,” selgitab
tööplaane Tarvo. „Järgmisel aastal
püüame vertikaalradari tööreþiimiga
enam uurida just kullilisi,” lisab Mati.