Esmakohtumised jäävad alati meelde, sest on ju esimesed ning annavad ergutavalt suure adrenaliiniannuse. Koolipoisina Pärnus
elades ning üksnes koolivaheaegadel vanaema ja vanaisa juures Perekülas kostil olles, püüdsin iga vaba ajahetke looduses viibida.

Händkaku esmavaatlus
Linnuvaatlejale,kes Eestimaal näinud 279 linnuliiki pluss vööthane (viimane kuulub nn puuripõgenike seltskonda ja „linnupunkti” lindurite omavahelises võisturebimises ei anna), on kõige omapärasem händkaku esmavaatlus, nagu vana vaatluspäevik tõendab.

29. mai 1969. Pereküla Põhja-Pärnumaal.
Soe hiliskevadine õhtu. Olime just
lõpetanud emakodus kartulipaneku ja
kuna tol ajal aeti asju (vagude sisseajamine
ja kinniajamine ning hiljem ka muldamine)
hobusega, läksin naabertalusse hobust
ära viima. Nagu noorele mehehakatisele
kohane, tegin seda läbiloetud
seiklusromaanide mõjul hobuse seljas ehk
ratsa. Hobu oli selline raudjas ja tasase
iseloomuga. Istusin hobuse seljas, vaatasin
põlde ja vasemal laiuvat Kõima raba.
Raba poolt lähenes algul musta täpina
paistev, hiljem juba selgete piirjoontega
väljajoonistuv linnusiluett. Röövlind.
Kas kanakull? Ei, temal teistmoodi lend
ja jõuliste tiivalöökide vahel liuglemine.
Too tegelane lendas aga kuidagi
pehmelt. Kui kohakuti jõudsime ja suurt
ümarat pead ja pikka saba nägin, oli asi
selge – uraalikakk. Kaku jaoks küll veidi
vara, Päikegi polnud veel Pereküla metsa
taha looja läinud, kuid ilm kiskus pilve ja
pilved varjutasid Päikese. Mille sunnil kakk
sellise retke üle raba ette võttis, jääb tema
enda teada. Minul aga elamus esimesest
händkaku, kes tol ajal linnuraamatutes
uraalikaku nime kandis, vaatlusest.
Pole enne ega pärast ühtki linnuliigi
esmavaatlust hobuse seljas teinud.
Kassikakk lepiku servas
27. oktoober 1972. Pereküla. Viimased
päevad enne kohustuslikku sundteenistusse minekut „punaarmeesse”.
Külastad vanu tuttavaid ja sõpru, käid läbi
tuttavad ja armsakssaanud paigad. Läksin
naabertalu metsa Maima raba äärsesse
vaevalt poolesaja meetri laiusesse lepikusse
ja siis ta sealt põlluserva kiviaialt lepiku
varjust tõusis – suur ja võimas kassikakk.
Õhtupimeduses aga kuuldus põlluveerelt
halljänese hädakisa.
Sooräts heinamaa kohal
Veel kolmandagi kakuliigi esmavaatluse
tegin Põhja-Pärnumaal, seekord
Vakalepa küla lähedal Laanesoos. Laanesoo on mitme ruutkilomeetri
suuruse madalsoost ülesharitud
heinamaa kohalik nimetus. Piirkond
on nüüd saanud laulu-, väikeluikede,
raba-, suur-laukhanede ja valgepõsklaglede
peatuskohaks nii kevad- kui ka
sügisrände ajal.
21. juuni 1970. Laanesoo põhjaserv.
Madalate kaskedega niiske ja kõrge rohuga
ülesharimata madalsoo lapike ülesharitud
heinamaa servas. Äkitselt oli peakohal
laugjaid ringe tegemas kaks kollakat valge
kõhualusega ja kollaste silmadega öökulli –
soorätsu. Veidi suurem ja julgem emaslind
lasi kuuldavale kähisevaid „väk-väk“
häälitsusi. Väiksem isaslind aga püüdis
varjuda.
Lindude käitumine viitas läheduses
olevale pesale, mida ma muidugi
tookord ei leidnud ja milleni ma oma
linnuvaatleja aastate jooksul pole siiani
jõudnud. Üksikut saagijahil olevat
lindu nägin samas kandis suve jooksul
veel paaril korral.
Vöötkakk heinamaa kohal
Möödunud aastasaja kuuekümnendate
lõpul oli Pärnu lähedal laiuv Pikanõmme-
Tammiste metsamassiiv koos
Rääma rabaga omamoodi looduslik
reservaat suvituslinna külje all. Seal
sai siis algaja linnuhuviline paljud oma
esimesed vaatlused ja tähelepanekud
kirja panna. Vanu vaatlusmärkmikke
lehitsedes leidsin aastaid hiljem, et olin
väga täpselt kirjeldanud ja mälupilti
jätnud vöötkaku vaatluse.
13. november 1966. Rääma põllud Rääma
raba servas. Huvitav raudkulli sarnane lind
teeb rappelendu heinapõllu kohal ja kui
ta üle lendab, näen ta ümmargust pead ja
keset nägu olevaid kollaseid silmi.
Parim linnuvaatlus – lumekakk
Siiani pean oma parimaks linnuvaatluseks
Eestimaal lumekakuga kohtumist.
Vaatamata sellele, et olen näinud
esmakordselt Eestimaale sattunud
ruugerüdi ja kõrbetülli nende siiasattumise
esimesel päeval ja teise päeva
„esietendusel” vaadelnud stepilõokest,
suur-turteltuvi ja stepikiivitajat.
1. detsember 1968. Pikanõmme heinamaa
Pärnu lähedal. Punane päikeseketas on
vajumas Pikanõmme mändide taha. Ilm
on tuulevaikne, mõned kraadid külma,
siin-seal mahasadanud lumelaike. Vana
Lavassaare-Sindi turbaveo raudtee
ääres rõuguredelil istub suur valge
kollaste silmadega kakk. Lind lubab
mind paarikümne meetri kaugusele ja
laseb kaelas rippunud fotoaparaadiga
Zenit 3M ka paar pilti teha, siis lendab
veidi kajakalikult Rääma raba suunas. Ei
teadnud ma siis veel, et juba mõne aasta
pärast on mul ees kümneid ja kümneid
kohtumisi lumekakkudega Kanini
poolsaare tundras.
Möödunud sajandi kuuekümnendatel
lumekakku kohata polnud eriti
haruldane, kuigi ka mitte igapäevane.
Nüüd, ligi pool sajandit hiljem on
selle linnu nägemine meie mail
peaaegu sensatsioonimaiguline ja
linnuvaatlejale verd keema ajav
sündmus.
Kodukakk Rääma raba põldudel
Rääma raba äärsed põllud on pakkunud
veel teisegi kakulise esmavaatluse.
20. veebruar 1969. Rääma raba
äärsed põllud. Lund on talvemõnude
nautimiseks – suusatamiseks – küllaldaselt.
Päike on ammu loojunud, kuid ehavalgust
on küllaldaselt, et jälgida põldude
kohal aeglaselt liuglevat varesesuurust,
laiatiivalist, suure pea ja lühikese sabaga
öökulli. Kodukakk on oma „päeva”
alustanud. Järgmisel aastal leiab ka Urmas
tema pesa vanas haavatüükas.
Karvasjalg-kaku esmane kuulmine
Senised kakkude esmavaatlused on
mul sõna otseses mõttes olnudki
vaatlused – lind lendas üle, tõusis
kiviaialt õhku, istus rõuguredelil või
liugles saagijahil. Öökullid on häälekad
linnud ja lõviosa nende lindude registreerimisest, kui ei ole just kakuliste
uurija, kes otsib pesi ja rõngastab
poegi, tehaksegi neid kuulates.
19. aprill 1969. Pikanõmme heinamaa,
Pikanõmme-Tammiste metsamassiivis.
Päike on loojunud juba pool tundi tagasi.
Nepp krooksub. Tuul on selle kellaaja
kohta veel küllaltki tugev. Äkitselt kostab
Pikanõmme sihvakate mändide poolt
pehme ja kõlav „ugugugug”, „ugugugug”.
Karvasjalg-kakk laulab. Tenno, kellega
seda lindu koos kuulsime, kuuleb kevadel
teda veel mitmel korral ja arvas, et lind tol
aastal seal isegi pesitses.
Kõrvukräts metsa servas
27. märts 1971 Pikanõmme metsa servas.
Kiisaküla talude juurest kuuldub kume,
järjepanu korratav „huuk(h), huuk(h),
huuk(h)”. Kõrvukräts teatab, et ta on oma
pesitsusterritooriumi välja valinud.
Värbkakk linnujaamas
Esimest värbkakku oma elus nägin
1972. aasta novembris Venemaal
Leningradi oblastis. Eluratas oli jõudnud
sinnamaale, kus konstitutsiooni
järgi pidi iga vaimselt ja füüsiliselt
terve meeskodanik andma oma elust
2–3 aastat suure kodumaa kaitsevõime
tugevdamisse. Minulgi polnud sellest
pääsu. Võeti kroonu teenistusse ja et
sõjaväelase elust õigesti aru saada, tuli
teha rividrilli. Hommiku varavalgest
õhtuhämarikuni välja. Just ühel õhtul,
hämariku ajal tuligi ta sõjaväeosa
territooriumile. Lendas pehmelt ja lainjalt nagu rähn üle marssijate peade
ja jäi väljaku äärde kasele uudistama
kursantide rivis sammumist. See „inspektor”
oli värbkakk.
Eestimaal kohtusin värbkakuga
hoopis teistel asjaoludel.
18. september 1983. Varahommik
Kabli linnujaamas. Jõudsin linnujaama
varavalges. Agu, kes oli tol ööl ja
hommikupoolikul „valverõngastaja”,
võttis mind vastu sooja tervituse ja
värbkakuga, kes oma rõngastusjärge
ootas. Linnu rõngastamise ja lähemalt
uudistamise ning samuti vabastamise
usaldas Agu mulle. Lind ei lennanudki
kaugele, vaid jäi sinna lähedale ümbrust
uudistama.
Aastaid hiljem on minu kohtumised
värbkakkudega Eestimaal üha
sagenenud.
Suurim ja salapäraseim – habekakk
Kohtumises meie ühe suurema ja ka
salapärasema kaku, habekakuga on
jätnud teatud koguse lahtisi otsi ja
vastamata küsimusi. Habekakk on
meie regulaarselt kohatavate kakkude
hulgas ainus, kelle vaatluse õigsust
kinnitab Eesti Ornitoloogiaühingu
juurde loodud harulduste komisjon.
Oli 8. jaanuar 1983. Kõndisime koos
tolleaegse Halinga metskonna metsaülema
Heino Mühlbergiga tema valdustes
Suurejärve vahtkonnas. Olin sooäärses
tihedas noores männikus, kui äkitselt minu
eest tõusis lendu väga suur öökull. Lendas
mõnikümmend meetrit eemale ja laskus
metsa, hiilisin lähemale ja jälle õnnestus
lindu vaadelda üksnes selja tagant. Nüüd
lendas kakk juba nii kaugele, et ma teda
enam ei leidnud. Algul arvasin, et peletasin
lendu kassikaku, kuid miski, mis ütleb, et
see polnud kassikakk, istub mul hinges.
Linnul puudus kassikakule nii iseloomulik
ruugjas värvus tiibade ülaosas (tiivalabal).
Kakk oli ühtlaselt pruunikashall just
samamoodi kui paljudel-paljudel habekaku
piltidel Põhjamaade linnuajakirjades,
ja mälupildis on veel ka tumedam
vööt saba tipuosas … Kahjuks ei
näinud linnu „nägu”. Habekakuga
kohtusin Eestimaal siiski ja seda tänu
sõprade-kotkameeste abile.
31. mai 2009. Alutaguse. On möödunud
rohkem kui sada aastat, kui taas leiti
Eestimaal habekaku asustatud pesa.
Olin välja teeninud usalduse seda näha.
Vanalind pesal (vana hiireviu risupesa),
tema jalgade ees vaatab minuga tõtt üks
poegadest. Pesas istuv emaslind väga suur,
pruunikashalli sulestikuga ja hiigelsuure
peaga /miks küll kodukakk on ristitud
suurispeakulliks?/. Peas pisikesed kollased
silmad. Näos peened puu aastaringe
meenutavad kitsad ringid, kollase noka
ümber mustjas laik, mis jätkub noka all.
Silmadest noka poole valged vertikaalsed
väljapoole kaardus „kulmud”.
Tegelikult oli sellel kakupaaril
siiski kolm poega, kes kõik ilusasti
lennuvõimestusid ja ka rõngad jalga
said. Tol momendil olid ülejäänud kaks
kakuhakatist ilmselt kusagil emakaku
sulgede varjus peidus.
Ornitoloogid arvavad, et talviti
võib Eestimaal „puhkust veeta” kuni
kümmekond habekakku. Miks mitte ka
rohkem?

Talv kakuriigis
Händkakk Linnusõpradel on Eestimaal võimalus händkakkudega kohtuda aastaringselt. Neid varesest suuremaid tumedasilmseid linde pesitseb meil 1500–2500 haudepaari ning talvekuudel võib nende arvukus ulatuda 4000 kuni 6000 linnuni.

Kassikakk
Kassikakkudel pole praegu Eestimaal kõige paremad ajad. Ornitoloogid hindavad pesitsevate paaride arvuks 60–120 haudepaari ja talve võib meil mööda saata 150–300 lindu. Sooräts Soorätsud on Eestimaal väga kõikuva arvukusega haudelinnud, kelle arvukus võib kõikuda 10 kuni 300 (!) haudepaarini. Talvituma jäävad vaid üksikud linnud.

Vöötkakk
Vöötkakku on hakatud viimastel hilissügis-talv-varakevad perioodidel üha sagedamini Eestimaal kohtama. Ilmselt on selle põhjuseks liigi arvukuse aeglane pesitsusaegne tõus Soomemaal. Loode-Venemaast ja sealsetest linnupopulatsioonide arvukusest ei tea me kahjuks suurt midagi. Eestimaal hinnatakse meil talve möödasaatvate lindude arvukuseks 0–20 lindu. Talveperioodiks loetakse jaanuari- ja veebruarikuud, kuigi meie linnustiku „täppisteadlased” – bongarid ehk lindurid arvestavad talveks ka jõulukuud. Lumekakk Linnu nägemine meie mail on peaaegu et sensatsioonimaiguline, väga harva kohatav.

Kodukakk
Kodukaku olukord mõnedes Eestimaa piirkondades pole enam kiita – linde enam neile sobivais parkides ja kalmistutel lihtsalt pole, kuid samas on kodukakk Saaremaal, Matsalu ümbruses ja Tartumaal veel küllaltki tavaline ja sageli kohatav. Neid linde pesitseb meil 1000–2000 paari ja talvitub 3000–6000 lindu. Karvasjalg-kakk Käesoleval ajal arvatakse meil pesitsevat 200–400 paari karvasjalge ja talve võib meil mööda saata 100–1000 lindu.

Kõrvukräts
Kõrvukrätse jääb meile vähesel määral talvituma, kusjuures nende arv võib olla 100–400 lindu. Kõrvukrätsude arv pesitsejana on meil väga kõikuv, 500–4000 haudepaarini. Värbkakk Arvatakse, et neid väikeseid, veidi tigeda näoilmega kakke pesitseb meil 600–1200 paari ja talveks lendab siiamaile kuni 3000 lindu. Habekakk Ornitoloogide hinnangul võib talviti Eestimaal „puhkust veeta” kuni kümmekond habekakku.