Sirje Aabloo elutoanurka ehtivas akvaariumis elutsevatele kuldkaladele pakuvad tuppa astunud inimesed suurt huvi – kogunevad kohe klaasi taha uustulnukaid silmitsema. Perenaise lähenedes kalade erutus kasvab ning vähemalt mulle näib, et mõlemad elukad neelatavad ootusärevalt: ehk poetatakse tänagi akvaariumisse mõni priske vihmauss?

Tegelikult sattusid kuldkalad, kes on hõbekogre ehisvormina hea näide inimeste sajanditepikkusest püüdest aretada hallivärvilistest elukatest endale silmailuks üha kirkama rüüga isendeid, Aabloode majja tänu heale juhusele. Plaan akvaariumi ja kalade soetamiseks oli Sirje Aabloo peas küpsenud küll juba aastaid, kuid selle teostumine oli olude sunnil üha edasi lükkunud. „Majaehituse, laste kasvatamise ja igapäevaste askelduste kõrval jäi akvaariumi muretsemine tagaplaanile, kuni ühel päeval küsis kolleeg, kas ma tahaksin endale kokresid – need olid kuulunud tema lapsele, kes läks Tallinnasse õppima. Ütlesin, et loomulikult tahan, ja saingi endale kohe nii akvaariumi kui ka kaks kala,” meenutab kuldkalade perenaine kohtumist oma uute lemmikutega, kelle eest ta on hoolitsenud tänaseks juba üle poole aasta.

Miks just kalad?
Vaadeldes akvaariumis elegantselt
ringi ujuvaid kuldkalu, on lihtne
mõista, et lisaks kalaelu tundmaõppimisele
pakub koduse „veemaailma”
silmitsemine esteetilist naudingut.
Polegi siis ime, et kuldkalade perenaine
leiab iga päev veidi aega akvaariumis
toimuva imetlemiseks. „Kalad
on rahulikud ja ilusad. Olen seadnud
endale elutuppa sisse puhkenurga, kus
mul on nüüd, kui lapsed on juba veidi
suuremad, võimalus aeg-ajalt lugeda,
mõtiskleda ja kalade tegemisi jälgida,”
seletab ta, lisades, et kalade plussid
ei piirdu üksnes nende kauni välimusega.
„Nad ei aja karva ega pööra tuba
segamini,” muigab ta. Ainus „pahandus”,
mida kokredel on õnnestunud
seni korda saata, seostub nende piiritu
aplusega. „Lootsin, et saan kasvatada
akvaariumis ka veetaimi, aga seni on
kogred kõik taimed kohe nahka pistnud.
Peangi mõne spetsialistiga konsulteerima,
millised taimed kokredele
ei maitse,” räägib kalade omanik.
Kala tunneb perenaist
Kuldkalade reaktsioon puhkenurka
saabunud perenaise nägemisele annab
tunnistust, et neilgi on sarnased
refleksid, mida Pavlov kunagi oma
katsetega kinnitas. „Mina tegelen
kaladega kõige rohkem, mistõttu nad
tunnevad mu juba eemalt ära. Öeldakse,
et kaladel on lühike mälu, aga
neil küll ei paista olevat. Nad teavad
täpselt, et just minu käest saab süüa.
Nii kui ma jala nurga tagant välja pistan,
kogunevad nad kohe klaasi taha
ja hakkavad seal erutunult tiirutama.
Kellegi teise nägemise peale nad niimoodi
ei reageeri,” seletab kuldkalade
perenaine. Põhjust perenaise tulekut
oodata on kaladel küllaga, sest maiuspaladega
nende omanik ei koonerda.
„Toidan neid igal
hommikul, aga
tundub, et peaks
hakkama kord
nädalas paastu
pidama – nad
on mul veidi
paksuks läinud,”
muigab ta, arvates,
et kalade
kosumises
võivad muuhulgas
süüdi olla
rammusad vihmaussid,
mida ta suvel kokredele aiast
kaevas. Lisaks söövad aplad kuldkalad
isukalt puu- ja aedviljatükikesi ning
spetsiaalseid krõbuskeid, milles sisalduvad
kõik neile vajalikud vitamiinid
ja mineraalained.
Elu kalaparves
Omavahel saavad kuldkalad hästi
läbi ja on altid üksteisega suhtlema.
„Nad eelistavad ujuda kahekesi koos,
moodustades justkui väikese parve.
Sageli ujuvad nad nii, et üks kala hoiab
oma nina teise kõhu all. Võimalik, et
üheskoos liikumise põhjuseks on ka
omavaheline konkurents – olla kohe
jaol, kui teine toitu leiab,” arutleb ta.
Siiski tuleb arvestada, et suurekasvulised
kogred ei pruugi olla sugugi nii
sõbralikud neist oluliselt väiksemate
kalaliikide vastu ning võivad uustulnukad
lihtsalt ära süüa. Nii ongi kuldkalade
omanik söandanud täiendada
akvaariumielustikku seni vaid kahe
keskmist kasvu sägalisega, kes ei paku
toidupoolisena kokredele huvi. Teisiti
on lood aga sägalistele antava toiduga.
„Iga kord kui panen sägadele põhjakivide
alla toitu, on kogred kohe kohal ja
püüavad seda endale kahmata. Ehkki
sägad on kokredest pisemad, on nad
hästi julged ja hakkavad toiduvarastele
vastu, puksides neid ninaga söögipaladest
eemale.” Üldiselt valitseb akvaariumis
siiski rahulik idüll, mida toidu
üle peetavad „kähmlused” katkestavad
ainult lühikesteks hetkedeks.
Inimese kohtumine kalaga
Toidu toomise kõrval tekitab kalades
meeldivat elevust akvaariumi iganädalane
puhastamine. „Võtan voolikuga
välja umbes kaks ämbritäit vett,
hõõrun nuustikuga klaasi puhtaks ja
panen samapalju värsket vett asemele,”
kirjeldab kuldkalade perenaine
protseduuri, mida tema lemmikud
näivad täiel rinnal nautivat. „Kallan
uut vett alati väikese nirena. Kalad
kogunevad kohe nire alla ja vingerdavad
seal mõnusasti, justkui massaaþi
nautides. Samasugust „mullivanniefekti”
paistavad nii kogred kui ka
sägalised nautivat siis, kui ujuvad
akvaariumivett hapnikuga rikastavasse
mullikardinasse, jäädes sinna mõneks
ajaks mõnulema,” jutustab ta. Mõnu
näivad kogred tundvat aga ka otsesest
kokkupuutest nende eest hoolitseva
inimesega. „Kui ma käe akvaariumi
puhastamiseks vette pistan, muutuvad
nad hästi uudishimulikuks ja lausa
nuruvad pai. Nad ujuvad minu vastu
ja kui ma käe üleni vee alla pistan, siis
ujuvad käe peale. See on jube mõnus
tunne,” kirjeldab kuldkalade perenaine,
kes on neisse sotsiaalsetesse
elukatesse silmnähtavalt kiindunud.
„Kui algul tundus, et kogred on justkui
mossis näoga, siis loen ma nüüd
nende nägudelt üha sagedamini välja
naeratust,” muigab ta oma vee-elulisi
lemmikuid silmitsedes.