Populaarteaduslik dokumentaalfilm “Kaali saladus”
OÜ Vesilind, Vides Filmu Studija
Reþissöör-stsenarist Urmas E. Liiv
Operaator-lavastaja Ago Ruus
Taustauuringud ja diktoritekstid Tiit Kändler, taustauuringud Kalle Suuroja
Muusika Janek Murd
Produtsendid Uldis Cekulis, Riho Västrik

Uurimislugu kui põnevusromaan. 14. veebruaril esilinastus Eesti stuudio OÜ Vesilind ja Läti Vides Filmu Studija koostöös dokumentaalfilm “Kaali saladus”. Film kerib lahti kraatri uurimisloo. Kraatrit on uuritud peamiselt kahest eri suunast, reaalteadustest ja humanitaarteadustest lähtuvalt. Geoloogid, bioloogid ja muud reaalteaduste esindajad on vaeva näinud meteoriidikraatri vanuse selgitamisega. Ago Aaloe ja teiste geoloogide pikaajalise uurimise tulemusel selgitati, kust suunast meteoriiditükid tulid, kui suured nad olid ja kuidas nad plah- 18 vatasid. Meteoriidi saabumise vanuseks määrati 3500 aastat. See teadmine püsis mitu aastakümmet ja on fikseeritud ka näiteks Eesti Entsüklopeedias. Kuid hiljutised analüüsid, mis tehtud Anto Raukase juhtimisel, pöörasid kraatri tekke vanuse dateeringu pea peale. Need näitasid, et plahvatus toimus hulga varem, 7500 aastat tagasi.

Uued tulemused asetasid kahtluse alla suurejoonelisi hüpoteese, mis olid alguse saanud humanitaarteadlaste, peamiselt ajaloolaste leeris. Arheoloog Vello Lõugas alustas ligi veerandsada aastat tagasi uurimusi, mille eesmärgiks oli selgitada, millise jälje võis kunagine katastroof jätta inimkultuurile. Folkloristika andmetele toetudes leidis ta tugipunkte oletusele, et Kaali kraater oli kunagi pühapaik. Arheoloogina asus ta nüüd teostama väljakaevamisi, et leida oletusele ka materiaalseid tõendeid. Otse kraatri naabrusest leidis ta jälgi kindlustatud asulast, mida võidi kasutada usuliste rituaalide läbiviimiseks. Kraatri lähistelt leiti ka muinasajast pärit ehteid ja muid esemeid, mida võis tõlgendada kui ohvriande. Asva linnuse väljakaevamise materjalide põhjal sündis idee, et kraatrist paarikümne kilomeetri kaugusel asuv muinaslinnus võis meteoriidiplahvatusel süttida ja hävida. Filmis kõneleb ajaloouurijate nimel Kaali kraatrijärve võimalikule pühaks pidamisele TA Ajaloo Instituudi uurija Marika Mägi.
Hoopis lennukamatele radadele viis Kaali meteoriidiplahvatuse ulatuse kirjanik Lennart Meri. Oma raamatutes “Hõbevalge” ja “Hõbevalgem” oletas ta, et Kaali plahvatus vapustas mitte ainult saarlasi, vaid ka mandril ja koguni terves Euroopas elavaid rahvaid.
Kirjanik seostab Kaali plahvatusega Läänemere maade jaanipäeva kombestikku ja Vana-Kreeka müüti päikesevankri allakukkumisest.
Kui usaldada aga Anto Raukase juhitud värskemate uurimuste tulemusi, varisevad need uhked mõttelennud kildudeks. 7500 aastat tagasi polnud paigas, mida praegu nimetatakse Kaaliks, kultuurikandjaid olemas. Plahvatust võisid tolleaegsel mererannikul, mis alles hiljuti maismaaks saanud, pealt näha heal juhul üksikud siin ajutiselt peatunud kiviaja hülgekütid.
Siiski ei jäta film vaatajat täielikult skeptikute küüsi. Tutvustatakse argumente, mis annavad lootust, et Kaali meteoriit võis maha kukkuda ikkagi hilisemal ajal. Hiljutistes Karl Lund Rasmusseni Saaremaal tehtud soosetete analüüsides leiti 1,75 meetri sügavuselt iriidiumi, ainet, mis selgelt viitab meteoriidile. Kosmilise aine jäljed olid 2400 aasta vanused. Värskeima tõendi näiteks tuuakse filmis männiokas, mis 2001. aastal leitud Kaali järve kõige vanemas settekihis. Okka vanuseks määrati 3600 aastat. Lihtne loogika ütleb, et kui järvesetete vanim kiht on pärit sellest ajast, ei saa ka kraatri tekke algus olla kuigi palju varasem. Niisiis võis Saaremaa Suur Pauk toimuda siiski ajal, kui praeguse Kaali ümbrus oli juba tihedamalt asustatud ja kiviajast oldi välja jõutud.

Kiputakse üle hindama. Pärast filmi vaatamist ajasin juttu meie nimeka geoloogi Kalle Suurojaga. Ta rääkis, et Kanadas olevat korraldatud eksperimentaalne plahvatus, mis jäljendas umbes samades tingimustes ja sama tugevusega plahvatust, nagu oli toimunud Kaalil. Tulemused ei olnud sugugi võrreldavad Hiroshima aatomipommi plahvatusega, nagu väidetakse filmis. Peamise löögijõu võtsid endale paekihid, millede vahel plahvatus toimus. Eksperimentaatorite suureks üllatuseks ei läinud põlema isegi ümberringi kasvav mets. Puud mõnesaja meetri raadiuses küll murdusid, kuid ei süttinud, sest plahvatuse lööklaine summutas leegi.
Maailma meteooriplahvatuste ja -kraatrite ajaloo hea tundjana kahtles Kalle Suuroja selles, kas niisuguse suurusjärgu meteoriit, nagu Kaali oma, sai rahva mällu aastatuhandete pikkust jälge jätta.
Ta mainis, et viimane suurem meteoriit, mis Euroopat tabas, kukkus umbes 2500 aastat tagasi Itaaliasse, Napoli kanti. Plahvatus pidi olema umbes sama tugev, kui Kaali oma. Kuid mingeid erilisi müüte ega lugulaule sellest Itaalia rahvale ei sündinud. Kõige värskema kosmilise keha kukkumise Eestimaa pinnale magasid aga eestlased hoopis maha. 1937. aastal kukkus Simuna lähedale metsa boliid, mis tekitas maapinda 8-meetrise läbimõõduga lehtri. Uskumatu küll, aga boliidi kukkumine üksildasse kohta jäi ümbruskonna rahvale täiesti märkamata. Alles rohkem kui pool sajandit hiljem, 1990. aastate algul, otsis geoloogiadoktor Enn- Aavi Pirrus plahvatuskoha üles ning kirjeldas seda põhjalikult.

Euroopas, mitte maailmas. Filmis “Kaali saladus” teatatakse, et teist nii hästi säilinud ja kergesti ligipääsetavat meteoriidikraatrit, nagu Kaali kraater, ei leidu kogu maailmas. Kahtlen selles. Olles ise käinud vaatamas Arizona meteoriidikraatrit, julgen kinnitada, et nii elamuslikkuselt kui ka külastajate arvult ületab paik Kaalit tugevalt. Kuigi meteoriidiplahvatus toimus seal hulga varem kui Saaremaal, üle 20 000 aasta tagasi, oli see tuhandeid kordi võimsam kui Saaremaal toimunu. Kõrbekliima ja -pinnas on rohkem kui ühekilomeetrise läbimõõduga ja 180 meetri sügavuse kraatri säilitanud väga ehedana. Flagstaffi ja Winsowi linna vahelise kiirtee ääres asuvat eraomandusse kuuluvat looduseimet külastavad igal aastal sajad tuhanded turistid.
Kuid see, mida filmis väideti kehtivat maailma ulatuses, kehtib kenasti Euroopa piires. Teist nii kergesti ligipääsetavat ja efektset meteoriidikraatrit ei leidu looduseuurijate kinnitusel tõepoolest ühelgi teisel Euroopa maal. Ka selle üle, kui kaua ja põhjalikult Kaali kraatrit on uuritud, võime uhked olla. Kahtlemata on Kaali kraater üks Euroopa põhjalikumalt ja mitmekülgsemalt uuritud paiku omataoliste seas.

Saladus peab jääma. Möödunud suvel sattusin järjekordsel käigul Kaali kraatrijärve juurde üpris tulisesse vaidlusesse. Vastaspooleks oli Soome bioloogia- ja geograafiaõpetajate rühm. Nemad olid lugenud Lennart Meri raamatuid ja sealt lähtuvaid arvamusi. Mina õrritasin neid seisukohaga, et geoloogide värskematel andmetel kukkus meteoriit siia kiviajal. Õnneks toetasid minu juttu kraatri servale äsja üles pandud stendid, muidu oleksin vist tundeküllastele rünnakutele pidanud alla vanduma.
Samas mõistsin, et mõneti on Kaali kraater paik, mis on ise aldis müütide ja luule sünnile. See moodustis siin näib oma sõõrja kujuga liiga korrapärane ja sümmeetriline, et olla looduse looming. Tahtmatult hakkad oletama kunagist inimese kätetööd või üleloomulikke jõude, nagu muide varasematel aegadel ongi tehtud. Kuid ega siis taevast kukkunud kosmilise keha kukkumise võimalus vähem meeliköitvalt mõju! Ja miks mitte otsida niisuguse taevase jõu mõju kajastusi inimmeelele ja -mälule ka edaspidi? Kaali ei tohigi oma saladusi lõplikult paljastada. Muidu minetaks ta oma salapära, nagu naine, kellelt seljast kistud viimne varjav riidehilp. Võib-olla oleks parem, kui tema ümber tulevikus erutavaid saladusi hoopis juurde koguneks.
Kaali on juba praegu Saaremaa ja Eesti kuulsaim looduse vaatamisväärsus, vähemalt Soome turistidele. Miks ei võiks ta seda olla ka ülejäänud Euroopast ja kaugematest paikadest külalistele? Kaali jätkuv uurimine aitaks tema võlu kasvatada. Turistide jaoks võiks kraatrit tutvustada praegusest palju mõjuvamal kombel. Oleks näiteks igati tervitatav, kui Kaali kraatri lähistele kerkiks sama põhjalik meteoriidimuuseum, nagu on Arizona meteoriidikraatri juures. Kaali on nii või teisiti looduse ime, mis on väärt seda, et olla esindatud rahvusvahelistes maailma looduseimesid tutvustavates teatmeallikates. Film “Kaali saladus” sillutab Saaremaa meteoriidkraatrile teed selles suunas.