Eesti Roheline Liikumine (ERL) on läbi oma 15
tegevusaasta olnud väljundiks teistmoodi mõtlejaile. Oli esimeseks formaalseks poliitiliseks alternatiiviks kommunistlikule parteile nõukogude Eestis. On täna nende tugeva sotsiaalse närviga inimeste hääletoruks,
kelle arvates tuleb igal juhul eelistada loodushoidu hetke majandushuvidele. Olles üdini ratsionaalne oma lobitöös, pole Eesti Rohelisest Liikumisest siiski kadunud maailmaparandajale hädavajalik idealismi
pisik.

ERL jääb veel sellesse aega, mil koolipoisina imetlesin Tartu tudengite julgust avalikult võõrvõimudele vastanduda. Rohmakad kollased särgid kirjaga “Fosforiit? Tänan, ei!” torkasid tänaval kaugelt silma. N Liidu valitsuse poolse ja õnneks nurjumisele määratud fosforiidikaevandamise plaani ebapopulaarsuse tõttu olid Eestis neil aastail keskkonnateemad avalikkuse huvi keskmes. Toona ühteaegu nii protestiliikumise ja poliitilise parteina tegutsenud Eesti Roheline Liikumine nautis tuntust, toetust ja mõju. 1990. aasta valimistel saadi Ülemnõukogusse 8 kohta.

1988. aastal asutatud Eesti Roheline Liikumine andis ühe Euroopa esimestest keskkonnaministritest –professor Toomas Frey. ERL-i algatusel kuulutas valitsus 1990. aastal välja 10-aastase moratooriumi tuumaenergiale, mis oli Euroopas kõva sõna. Rohelised kutsusid üles Eesti demilitariseerimisele, tegelesid N Liidu sõjaväe jääkreostuse kaardistamisega, sõlmisid suhted Euroopa roheliste parteidega.
Kahjuks ei püsinud keskkonnateemad pärast fosforiidisõda enam pikalt inimeste meeltes – peatselt keskendus elanike tähelepanu oma madalale ostujõule ja võimalikule töökohakaotusele. Ka Eesti Roheline Liikumine elas 1990. aastate esimesel poolel üle teatud identiteedikriisi ja majanduslikke raskusi. Paratamatult kaotas paljudele tuntud poliitikutele hüppelauaks olnud ERL oma alusaegade tegijad, kelle seas olid Lennart Meri, Arnold Rüütel, Andres Tarand. Siiski sai varsti selgeks, et kuigi fosforiidisõda on võidetud ja võõrvõim Eestis enam ei toimeta, on rohelisi endiselt vaja. Vaja eestlaste endi lühinägelike ja keskkonnavaenulike tegude ärahoidmiseks.

Mida rohelised praegu teevad. Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) katuse all omavahelist koostööd koordineerivate erinevate keskkonnaorganisatsioonide vahel toimib selge rollijaotus. Kuna klassikalise looduskaitsega tegelevaid organisatsioone on arvukalt, keskendub ERL paljudele esmapilgul keskkonnakaugetele teemadele. Lisaks metsaja veekaitse teemalisele tööle oleme aktiivsed näiteks säästva tarbimise propageerimisel, keskkonnaohtlike ehitusprojektide jälgimisel, Euroopa Liidu abiprojektide keskkonnamõjude hindamisel.
Roheliste poolset kriitikat jagub täna paljudesse eluvaldkondadesse. Juba poolteist aastat on käimas kohtuasi majandusministeeriumi põlevkivienergeetika tegevuskava keskkonnamõjude hindamata jätmise tõttu. Koos teiste keskkonnaorganisatsioonidega olime vastu mäesuusakeskuse rajamisele Vällamäel ning süvasadama ehitamisele Undvas. Iraagi pommitamise eel kutsus ERL üles Eesti valitsust võtma sõjavastane seisukoht. Mullusügiseste Lahemaa röövraiete järel soovitas ERL keskkonnaminister Heiki Kranichil tagasi astuda.
Me anname endale aru, et oleme valitsusele mitmeti ebamugavaks ja tüütuks partneriks. Kuid see viibki elu edasi, sest kriitiliste näpuganäitajate tõttu jäävad tegemata paljud keskkonnavaenulikud lollused. Meie laste ja lastelaste huvides.