2/2003



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
VÕRTSJÄRVE ÜMBRUSE PUTUKAELU

Võrtsjärv on kuulus kalajärv. Suitsulatikas ja järveveega keedetud uhhaa viivad keele alla mitte ainult rattasõitjatel. Nii maitsva söömaaja juures ei pane keegi tähele elu, mis pulbitseb Võrtsjärve ümber õhuruumis. Paarkümmend aastat tagasi seda probleemi polnud. Siis müristasid Võrtsjärve- äärses õhuruumis oma reaktiivmootoreid Punakotkad. Mustla lähistel oli neil pesa. Kui nad soojas suves õhku parvlema paiskusid, oli taevaalune nii paksult tolmu ja müra täis, et ühelgi elusal tiivulisel polnudki sinna asja. Nüüd on juba enam kui kümmekond aastat sealkandis võimalik jälle loodust ja putukaid nautida.

Vesiroosimardikad
Urmas Tartes
Järves supeldes võib loota vaid mõne parmu või ranna ääres ehk ka sääse külaskäigule. Mõnes kohas, kus lepavõsa veepiirile ulatub, võib vette minekuga tõsiseid raskusi olla. Järv läheb rutem sügavaks vaid Vehendi all. Kui ikka ujuma minemiseks tuleb pikka maad kahlata kümnete verd imevate sääskedega nahal, siis võib kannatus kergesti katkeda. Ega veealusegi elu nautimiseks Võrtsjärv hästi sobi. Vee läbipaistvus jätab soovida. Eriti suve teisel poolel, kui vetikaid jätkub veepinnale ja veepinna alla. Ent kui aega rohkem ja vesi soe, siis tasub jalutada vesikupu lehtede vahele. Jalutuskäigust võib saada kergelt kõrvetusi, kui jalad peaks vesiherne püüniskapslitega kokku puutuma, kuid nähtav vaatepilt kaalub väikese sügeluse kõvasti üle.

Liidrikud
Urmas Tartes
Vesikuppude, ning kui veab, siis ka vesiroosi õitel leiame hulgaliselt tillukesi kärbseid. Lehtede vahel tiirutavad kukrikud ja vaksavad vesivaksikud. Kui rahulikult oodata, võib näha, kuidas vesivaksikud võdistavad oma jalgadega veepinda. Inimtunded jätab selline tegevus enamasti ükskõikseks. Sookaaslasest vesivaksikule mõjub selline värin samasuguse kutsungina kui ritsika sirin. Vesikupu lehtedel aga leiame põnevad vesiroosimardikad. Kuigi määrajas on nad kirjas kui poilased, on nende kehakuju ebapoilaselikult sihvakas. Jalutada tasub ka järve ääres üha enam võimust võtnud pillirootihnikus. Kui veab, siis võib näha, kuidas parmuemme oma munad hoolikalt lehe külge liimib.

Kui suplusest isu täis, on kaldalgi palju tegemist. Eriti järve lõunaosas laiub palju loodusmaastikku, kus igasuguseid põnevaid elukaid ette satub. Vanasti oli kombeks igal pool suuri lehmalautu pidada ja sõnnik laotati veel lauda ümber suurtesse hunnikutesse. Enne kalale minemist olid kõdunevad sõnnikuhunnikud parimaks kohaks, kust vihmausse otsida. Kaevamise ajal aga tulid välja ka palju põnevamad elukad. Rohkesti oli taolistes kuhjades ninasarvik-põrnikate ja maipõrnikate valgeid vastseid. Mõistagi olid ka valmikud ise sagedased vaatamisväärsused. Vähemalt minusugusele putukahuvilisele väiksele poisile. Põrnikaid satub teisigi ette.
Kui jalutada Võrtsjärve ümbruse metsateedel, kohtame tihti metalselt helkivaid, tumesiniseid ümmargusi metsasitikaid. Neid tasub õrnalt pihku pigistada, siis teevad nad mõnusat kõdi, kui hakkavad mõne sõrme vahelt ennast välja kaevama. Suve keskpaiga poole leiame teisigi kõvakoorelisi. Äiataridel ronivad ringi kimalase moodi kollase-mustatriibulised karuspõrnikad. Need hästi pihus püsida ei taha, vaid kipuvad kohe lendu minema. Seevastu võib mõnes niiskes lombis leida hulgaliselt naeriliblikaid vett joomas kui ka vajalikke soolasid hankimas. Muidu taimtoidulistel liblikatel jääb nektari imemisest vajaka eriti kaaliumisoolasid, mida siis veelompidest imeda püütakse. Kus mets aga on maha võetud ja vaid õnnetud kännujupid taevasse vaatamas, võib kohata toredaid männikärsakaid.

Varem oli nii järve kallastel, aga veel rohkem järve suubuvate jõgede kallastel, hulgaliselt heinamaid. Tänapäeval ei tunne mõnda kohta enam äragi. Heinamaadest on saanud paju- ja lepavõsa. Siiski kostab siit-sealt mõnusat rohutirtsude ja ritsikate siristamist. Niisketel jõeäärsetel võib kohata kentsakaid kärsakaid, kelle tagatiivad on kui fraki tagumised hõlmad lõhikuga. Kehavärvus siiski ei sobi presidendi vastuvõtule, sest harkkärsakad on hoopis kahvatukollased ja frakk on selga pandud hoopis emasele putukale.
Kui kuuejalgsete kõrvale kaheksajalgseid loomi otsida, siis on veeäärsed niidud selleks parim koht. Lisaks suve lõpul rattakujulisi rõngasvõrke kuduvatele ristämblikele, kohtame seal hulgaliselt selliseid ämblikke, kes võrgu kudumisega vaeva ei näe, vaid ronivad niisama saaki jahtides rohudzhunglis ringi. Huntämblike kõrval on seal ka rohkesti hiidämblikke. Päris hiiud nad siiski pole. Kui pihu peale võtta, siis ei kata nad lapse peopesagi ära.
Suve teisel poolel, pärast heinategu, on tore Tondisaarelgi käia. Varem pole sinna hea minna, sest siis on saar sadadele lindudele pesitsuskohaks. Närviliste linnuemade kriiskamine ja jalgade all praksuvad munakoored on viimane asi, mida üks loodusesõber kuulda ja kogeda tahab.
Mis on Võrtsjärve ääres rännates mõnus, siis see, et järv on küll pikergune, jõuab siiski täisringi ümber järve teha. Ja kui üks ring saab täis, on õige aeg alustada järgmisega. Iga päev toimub looduses midagi põnevat ja iga Võrtsjärve ääres käidud retk on alati uus.



Urmas Tartes
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?