Sellel raamatul on veidi eksitav pealkiri –“Juhtimine ja loodusteadus”. Peaks tegelikult olema “Juhtimine ja loodus”. Sest Wheatley otsib enda sõnul lihtsamat teed organisatsioonide juhtimiseks. Ning jõuab raamatu kaudu arusaamisele, et siiani on organisatsioone püütud juhtida liiga lineaarselt, liiga newtonlikult – selles mõttes, et eeldatakse, et kui on teada kõik ääretingimused ja algandmed, siis on kergemini või raskemini välja arvutatav ka tulemus.
Miks siis suurel osal juhtudest viib selline lähenemine mitte tulemusele, vaid tagajärgedele? Sest loodus toimib teisiti. Kaosest tekib kord kummaliste teede läbi, ning milline neist just ühel või teisel puhul valitakse, pole ennustatav. Mitte et kõik täiesti juhuslikult toimuks, vaid igal vähegi keerukamal korrastatuse muutmisel on omamoodi noatera-hetk, mil süsteemi valitud tee otsustatakse imeväikeste muutuste läbi. See on hetk, mil väike saab eriti tähtsaks, ja mida saab vähegi mõistlikult ennustada vaid suhete võrgustiku abil.
Wheatley jõuab järeldusele, et eeskuju tuleb võtta looduse toimimisest. Sealtkaudu jõuame muidugi teaduseni, õigemini meie viimaste teadmisteni selle kohta, kuidas loodus toimib.
Kuid lähen veel sammukese edasi ja viitan, et paljutki saab järeldada juba lihtsatest loodusvaatlustest. Looduses pole midagi staatilist, kõik muutub, on liikumises. Kui fotografeerime välkkiirelt tammepuu oksa, on see siiski järgmisel hetkel juba teistsugune.
Meie nahk uueneb täielikult iga kuu, maks iga poole aasta tagant. Me pole hetke pärast see, kes me oleme hetkel.
Miks siis arvata, et keerukate, inimhulki hõlmavate organisatsioonide tööd saab tõhustada plaanide, kontseptsioonide ja muu taolise kirjavara abil, mis, mida enam seda on, vananeb juba enne, kui jõuab töötajate lauale.
Maailm on hoopis tundlikum, kui oleme arvanud siiani. Kuid kuidas ometi näha organisatsiooni tervikus? “Iga elus asi muutub vaid siis, kui ta näeb muutuses võimalust enese säilitamiseks,” kirjutab Wheatley. Teadlased jutustavad lugusid, mida põhjalikult kontrollitakse, et kas need ikka tõelisusele vastavad.
“Vanad meetodid lagunevad ja uus pole veel ennast ilmutanud,” tõdeb Wheatley kurvalt. Kuid ta usub, et püüdlemine osaluse poole on see, mida me looduselt peame õppima, püüdes luua omaenese organisatsioone. Võibolla on see idee veider.
Niels Bohr on ütelnud, et kui idee ei mõju veidrana, siis pole selles lootust.

Margaret J. Wheatley
Juhtimine ja loodusteadus
Korra otsingul kaootilises maailmas
Tõlkinud Tõnis Arro ja Jaana Linnart
Fontes