Inglise uurijad arvavad, et putukatel tehtud avastust võib praktiliselt rakendada inimese teenistusse.

Vihma sajab Namiibia kõrbes harva. Aga see-eest iga kuu mõnelgi hommikul Altlandilt tulev paks udu võib olla hea niiskuseallikas – kui osata seda vaid kasutada.

Andrew Parker Oxfordi ülikoolist ja Chris Lawrence uurimiskeskusest QinetiQ tegid kindlaks, kuidas koguvad Namiibia udust joogivett Stenocara perekonda kuuluvad põrnikad.

Mardikate selg on kaetud kühmukestega – mikroskoobi all näib see mäetippe ja orgusid täis mägismaana. “Tipud” tõmbavad niiskust ligi, keerulise mikrostruktuuriga, vahaja ainega kaetud “orud” aga tõrjuvad seda.

Putukas seab end niiskesse tuulde ja kallutab pea alla. Kui kogunev tilk muutub piisavalt raskeks, veereb ta alla, putuka suu juurde. Udu niiskuseosakesed on imepisikesed, nii et nad lendavad tuulehoos peaaegu horisontaalselt. Just siin osutuvad asendamatuiks putuka hüdrofiilsed “mäetipud”, mis suudavad kuivatuspaberina need tillukesed tilgad kokku koguda.

Paker ja Lawrence usuvad, et Stenocara “patent” võiks inimesele olla praktiline näpunäide, mille järgi luua uusi niiskusekogujaid – näiteks telki, mis varustab oma asukaid joogiveega.