Uhke vanalinna munakividel üles kasvanuna poleks osanud arvatagi, et kaotan südame Kalamajale. Pooleldi lagunenud ja räpane, ära ta mind võlus. Tahtes oma uut kodu – puumaja üle värvida, ei rahuldanud mind kultuuriväärtuste ameti poolt soovitatud sünteeliste värvide värvipassi lahendid. Ise teed otsides jõudsin ikka ja jälle ühte kohta -looduslike värvideni.

Mitmed looduslikud värvid on tegelikult tuttavad meile kõigile. Ise seda võib-olla teadamata oleme näinud neid kirikute seintes ja puitmajadel. Pikale ajaloole vaatamata olid inimesed kohe valmis neist traditsioonilistest värvidest loobuma, kui eelmise sajandi keskel algas tehislike värvide, lateksi ja alküüdvärvide võidukäik. Sünteetilistest toorainetest värvid olid odavad toota ja odavad osta, ja nendega sai kiire tulemuse. Näiteks alküüdvärvi saab osta poest valmiskujul, kohe seina üle värvida ja ta on paari tunniga kuiv, looduslik värv vajab kauem kuivamist. Looduslikku linaõlivärvi peeti näiteks Soomes 1970ndatel väljasuremisele määratuks, isegi hoolimata sellest, et sünteetiliste värvidega värvitud suvilad hakkasid paari aastaga hallitama; Tikkurila toodangust 2/3 oli värvi ja 1/3 värvieemaldajat, millega pindu sama värvi käest päästa. Sellest sõgedast nõiaringist ei tuldud pikka aega välja.

Eestis ei olnud vahepeal aastakümneid saada looduslike värvide lähtematerjale - värvimullad olid (ja on) importkaup. 1990ndate alguses, kui mujal hakkas mõtlemine tasapisi muutuma, tabas Eestit võimas sünteetikalaine. Kaua valikuvõimaluseta olnud inimesed said lõpuks osta mistahes ehitus- ja viimistlusmaterjale, ja sünteetika tarbimine võimutses. Nüüd lõpuks tipib mujal levinud inim- ja keskkonnasõbralik mõtteviis oma esimesi samme ka Eestis.

Tartus paiknev Ökoloogiliste Tehnoloogate Keskus hakkas 1994. aastal uurima looduslike värvide omadusi ja võimalusi. Keskuse korraldatud kursustele ja seda kaudu värvide maailma sattus aastate eest ka praegune? Toomas Aasmaa. “Mis lollustega veel on võimalik tegeleda?” tögasid sõbrad teda kanamunade ja õliga mökerdamise pärast. Ent Toomas on looduslike värvide meeldivast värvigammast, headest omadustest ja inimsõbralikkusest järjest enam võlutud. Oma ameti nimetamisel jääb ta korraks mõttesse, ja siis kirjeldab seda kui “restaureerin-ja-kujundan-looduslikke-värve-kasutades”, millele lisaks peab loenguid ja võtab ette muud teemakohast. Just sobiv mees vana puitmaja restaureerimisest rääkima!

Mitte üksnes ilus välimus
Looduslikud värvid valmistatakse looduslikest, puhastest ainetest, millele annavad tooni värvimullad, muldpigmendid. Lahustiks, mis annab värvile vedela oleku, on kas vesi või õli. Sideaineks on meie igapäevaelus tavaliselt muul otstarbel kasutatavad ained, näiteks kohupiim või kanamuna. Sideaine on kõige olulisem - hoiab komponendid omavahel koos ja seinas - sellepärast ongi värvid nimetatud sideaine järgi. Värve on palju, kuid liimvärv, munavärv, lubivärv, linaseemneõlivärv ja kaseiinvärv ehk kohupiimavärv on mitmed sajad aastad kasutusel olnud looduslikud värvid, millega Toomas päevast päeva kokku puutub.

Värvi ülesandeks on kaitsmine ja kaunistamine. Looduslikest toorainetest valmistatud traditsiooniline linaõlivärv sobib eriti hästi puitpindade katmiseks, kuna kaitseb värvitud pinda ilmastikumõjude eest ja laseb sellel hingata. Toomas selgitab lähemalt, et loodusliku värvi kasutamisel läheb puidu vana vaenlane niiskus küll ühelt poolt sisse, kuid tuleb teiselt poolt välja ja kaob. Linaõlivärv immutab puidu pealmise kihi läbi ja teeb pinna vastupidavaks. Kui aga puit kaetakse sünteetilise värviga, mis moodustab puidu pinnale mittehingava kile, siis ei pääse niiskus puidust välja. See koguneb värvikihi alla, põhjustades hallituse ja seene teket, mis ajab puidu mädanema ja võib inimesele allergiat tekitada. Sama kehvasti läheb ka mittehingava värviga kaetud krohvipinnal.

Traditsiooniliste värvide eelis on see, et nad on puhtad, nende koostis on teada, nad ei mõju inimesele halvasti. Poevärvide koostist ei avalda valmistaja kunagi päris lõplikult ja nende mõjudest saab teavet ehk alles pärast aastakümneid väldanud kasutamist. Kuigi tänapäeval pööravad värvitootjad järjest enam tähelepanu oma toodangu keskkonnasõbralikkusele, ei ole sünteetilised värvid siiski võrreldavad looduslike värvidega.
Muldpigmentide valik on äärmiselt suur ja erinevaid toone saab neist peaaegu piiramatult, välja arvatud tööstuslikel pigmentidel baseeruvad neoonvärvid. Looduslike värvide kasutamine annab ilusa ja elava pinna. Toomasele sattus hiljuti juhuse läbi kätte rahvusvaheline sisustusajakiri, kus sees fotod majast, mille ta koos Jüri Kuusmanniga kujundanud oli. Ajakirjanik nimetas värvikombinatsioone “müstiliseks tulemuseks”. Müstilised või mitte, kuid kauni tonaalsusega on looduslikud värvid küll. Omavahel hästi kokku sobides loovad nad mõnusa ja sõbraliku keskkonna. Nendega kaetud pinda on ka kümneid aastaid hiljem hea vaadata, see vananeb aeglaselt ja püsib sümpaatne lõpuni välja. Toomas on veendunud, et nende värvide koht on inimese juures ja tema ümber, näiteks puitmajade piirkondades. Vanade majade omanäolisust ei rõhuta miski paremini, kui hoolikas restaureerimine traditsiooniliste värvidega.

Ruutmeetrid kaovad pintsli alla.
Sajanditepikkuse ajalooga looduslikke värve peab Toomas restaureerimistöödel ainuõigeks materjaliks ja ainult nendega töötabki. Haltuurat, välimuselt sarnast pinda poevärvidega, ei tee mingi hinna eest. Poest ostab vaid värvide komponendid - värvimullad, kanamunad, linaseemneõli, kohupiim jms. - ja segab värvid objektil kokku. Magus töö, leian. Pole viga jah, vastab Toomas. Ja räägib loo, kuidas ühe vanamammi kass värskelt kaseiinvärviga kaetud seina nii innukalt lakkus, et seina terve alumine osa oli veidralt laiguline. Perenaine tabas valjult nurruva tegelase otse teolt, kareda keelega juba järgmist seina limpsamas. Tuli siis kass seina kuivamise ajaks välja saata.

Mõni taoline viperus võib ette tulla, aga selliseid vastukäimisi nagu algusaegadel küll enam ei juhtu. Nimelt on igal värvil omad krutskid ja vigurid, millega nad algaja proovile panevad, ja need kõik tuli Toomasel üle elada, enne kui värv talle kuuletus. “See oli tõeline kannatuste rada,” meenutab ta. Kuna vanade värvimeistrite algsed retseptid ei sisaldanud praktilise töö õpetust, siis koorusid värvid mitmelgi korral maha, enne kui Toomas jõudis aluspinna ja värviainete omavahelise reageerimise saladusteni.

Kui tellija on värvinäidised heaks kiitnud - ikka sellised paari ruutmeetrised, et näha, kuidas teatud toon suurel pinnal mõjub - läheb pintseldamiseks. Tõepoolest, pinna suurusest sõltumata kantakse värv sellele pintsliga. On olnud juhuseid, kus “laenatud tööjõud”(rullijad-maalrid) on Toomast varjamatu hämminguga jõllitanud, ilmselt veendunud, et mees lolliks on läinud. “Algul imestab, siis minestab,” kommenteerib Toomas rahulikult. Pintsli kasutamiseks on veenev põhjus - nagu iga käsitöö, annab see kordumatu ja omanäolise tulemuse.

Kas see ikka seinas ka seisab?
“Üks esimesi küsimusi on inimestel tavaliselt, kuidas looduslikud värvid seinas seisavad, ja mis liitri hind on,” ütleb Toomas, ja rahustab, et looduslikud värvid on väga hea kvaliteediga, kui kogu protsess õigesti teha. Komponentide koguseid reguleerides on võimalik värvi omadusi vastavalt oludele tugevamaks ja vastupidavamaks muuta. Kuigi värvitud pinna vananemise tempo ja esialgse tooni püsimine sõltuvad kohast ja tingimustest, on Toomas surmkindel, et enne jõuab värvi toon inimese ära tüüdata kui tekib kvaliteedist tulenev vajadus värvi uuendada. Ta lisab, et kui näiteks linaõlivärv kaotab erksust, siis võib seda 8-10 aasta tagant värskendada, kandes pinnale õhukese kihi toonimata õli. Kui värvi pidevalt mehhaanilislt kulutatakse, siis tuleb muidugi korrigeerida vastavalt vajadusele.

Looduslike värvide hinnatase on üldiselt mõnevõrra kõrgem poevärvidest. Hinda mõjutab pigmentaine hulk selle koostises, ja teatud värvide puhul, nagu linaõlivärv, kulub seda palju. Sünteetilise ja loodusliku õlivärvi otsesel kõrvutamisel on viimase hind palju kõrgem, ent otsevõrdlus ei ole õige. “Tuleb mõelda pikas perspektiivis”, selgitab Toomas. “Linaõlivärvi katvus on suurem, eluiga on pikk ja ta näeb kaua hea välja.”Aastakümnete pärast on sellega kaetud pinna renoveerimine suhteliselt lihtne. Sünteetilistest toorainetest värvid siin konkurentsi ei paku, ei pikaealisuse ega hõlpsa renoveeritavuse poolest.

Informatsiooni looduslikest värvidest on Eestis siiski suhteliselt vähe. Kuna järjest rohkem inimesi on sellest teemast huvitatud, siis on Toomasel kavas avada kesklinnas ateljee-pood-infopunkt. Siin saavad olema infopäevad, esil on värvinäidised, siit saab värvimuldasid osta ja samast saab soovija valmis värvi ehk kaasagi. Infokeskuse töötajad annavad külastajatele nõu ja abi. Plaan on kindel, avamine ainult aja küsimus.

Toomase sõnul on asjatundvaid inimesi seni siiski Eestis liiga vähe ning palju töid – kasvõi vanade puitrajoonide restaureerimise osasa - jääb tegemata. Ka Toomas ise vajaks abilisi, seetõttu võiks asjast huvitatud ühendust võtta tel. 056 699 352.
Head muna ja kohupiimaga möksimist!