Kaks aastat tagasi, täpselt iseseisvuspäeval, tulid linnast sõbrad külla. Jõid tee naha vahele ja nõudsid: ”Noh, maamees,näita metsaloomi!”

Masinale hääled sisse ja metsaserva, sealt padrikusse. Tallasime metsas ringi nii… kilomeetrit kümmekond. Tegime vahepeal peatusi,
pilte, lumememme, teed ning lõkkes küpsetatud kartuleid. Ja vahtisime maha jäetud jälgi. Jänes oli siin olnud ja põder, ühe puu all oli orav oma toimetusi talitanud. Loomi endid me muidugi ei kohanud, vaid üksik vares rögises kuskil kaugemal kraaksuda.
Tagasiteel minu juurde märkasime auto aknast põllu peal rebast!
Pidasime masina kinni, ronisime välja ja hõikasime: “Rein, ae!”
Rein jättiski oma toimetused sinnapaika ja silmitses meid mõned sekundid, siis pani metsa poole.
Olime otsaga juba peaaegu koduõues, kui avastasime sauna vastast õunapuu alt seitse kitse. Vahtisime nendegagi paar sekundit mõne meetri pealt tõtt, siis tormasid loomad valge sabapeegli välkudes võsa suunas.
Sellest metsalooma-vaatamise-päevast võib teha kaks järeldust. Esiteks: mõne metsaelukaga
kohtumiseks ei pea kodust välja minemagi. Teiseks: kes pole elu sees kitse või rebast näinud (jänest ka), tehku silmad lahti!

Rebane elab inimese lähedal.
Nii metskits kui rebane (ka jänes)armastavad eriilmelist maastikku, näiteks ala, kus paarikümnehektarilised põllulapid vahelduvad samasuurte metsa-tukkadega, kuivenduskraavid
piirideks. Ehk siis: korraliku Eesti talu ümbrus on neile metsaloomadele kodukoht number
üks.
Kord ei lasknud krants Klaara
öö otsa korralikult magada, muudkui haukus närviliselt, ja mitte oma tavapärases registris. Hommikul näitasid jäljed lumel
lärmamise põhjuse kenasti kätte.
Majapidamist oli väisanud rebane. Oli vaadanud aida alla, tuhninud lauda taga sõnnikuhunnikus ja kraapinud midagi prügimäel. Lisaks neile, suhteliselt loogilisele tegevustele, oli rebane ennast lõbustanud koera õrritamisega.
Või milleks muuks oli reinul vaja Klaara ketiringist vaid paari
meetri kaugusele maha istuda ja majavalvuriga tõtt vahtida? Tükk aega oli jõllitanud, lumi looma tagumiku all jõudis selle ajaga igatahes
jäälitriks sulada.
Rebane on üldse üks paremini inimesega harjunud metsaloomi,
usub zooloog Harri Valdmann. Põhjuseks on söök. Rebase peatoiduse moodustavad kõikvõimalikud hiired, keda on väga hea
püüda inimese meisterdatud põldude pealt. Sageli veavad inimesed põldudele sõnnikut, ja kui sõnnik pärineb lehmalaudast, võib rebane selle seest leida neid poegimise produkte, mis vasikast üle jäävad: platsentat ja lootekesti. Inimesed toodavad palju söödavat sodi, nii et rebasele pole võõrad ka prügimäed.
Ja muidugi armastavad rebased kanu.
“Kana on nii loll ja maitsev lind, et teda tahab igaüks,” muigab Valdmann.
Ka metsalindudest eelistab reinuvader einestada just nimelt maas pesitsevate kanalistega.
Lisaks ei ütle ta ära ka munadest. Ei reinu leitud kurnast enam tibusid kooru. Mune kogub
kanavaras koguni tagavaraks, kinnitab teenekas rebaseuurija Jaan Naaber.

Rebane armastab ka taimetoitu.
Pardipoegi püüab rebane sedaviisi. Heidab rohu sisse maha, ise madalam kui muru, saba tõstab aga kõrgele kui lipu. Lipp, teadagi, lehvima. Pardipojad vaatavad – mis see kõigub
seal heinapeade kohal? Vaja lähemalt uurida…

Vareste ligimeelitamiseks teeskleb rebane korjust…
Kogukamatest lindudest rebase
jõud üle ei käi, kui väga ta seda ka ei tahaks.

Jättis kord isiklik lapsevanem õhtuse talituse sinnapaika ja tuli Klaara haukumise peale laudast uudistama, kes koera hullutab.
Pilt järgmine. Koerast nii sammu viiekümne peal, elumaja kõrval männi all tuterdavad
stoilises rahus vanad muskuspardid. Neist paari sammu kaugusel istub rebane, pea viltu, ja paistab arutlevat, kas julgeb pardikarja häirida või mitte. Alles taadi käratamise peale jätnud rein kalkulatsioonid sinnapaika
ja teinud minekut.
Lisaks linnulihale sööb rebane hea meelega jäneseid, kitsetallesid,
raibet, putukaid, üldse kõiki loomi, kellest jõud üle käib. Kevadsuvel ja sügisel maitsevad talle ka marjad, näiteks mustikad, üles lähevad ka õunad. Üldse on rebasel (kiskja
kohta) taimse toidu vajadus üpris suur.

Kui rebaseid puuris kasvatama hakati, anti neile alguses vaid liha. Mõne aja möödudes
hakkasid loomad ära kõngema. Kui aga menüüsse ilmusid hiired, kelle rebased kõige täiega
pintslisse pistsid, tuli tervis puurispeetavate juurde tagasi. Ju nad hiirte mao sisust mingeid vitamiine korjavad,” arvab
Harri Valdmann.
Ning kirjeldab sinna otsa kohe, kuidas ta looduses rebase söömaaega pealt näinud. Istunud jääger Harri kõrrepõllu servas kuhja otsas ja passinud sokku.
Sokku ei kuskil, see-eest hiilib põldu rebane ja hakkab hiiri püüdma. Kuue minuti jooksul
sai rein kätte üksteist hiirt. ”Korjas nagu sihvkasid,” leiab Valdmann sobiliku võrdluse.

Pika ninaga karihiiri, kes polegi tegelikult närilised, vaid hoopis putuktoidulised, rebane ei söö. Neil väikestel imetajatel on nimelt ebameeldivat lõhna
eritavad muskusnäärmed, kui rebane lolli peaga mõne sellise maha murrabki, jääb saak harilikult sinnapaika vedelema.

Rebane on eesti metsade haigeim loom.
Rebane ise on mokkamööda hundile, ilvesele ja
kotkastele. Jaan Naaber on leidnud rebase luid nii kaljukotka kui merikotka söögijääkide
seast. Rebasekutsikatele võivad saatuslikuks saada ka suuremad kakud.
Hundile on rebast murda lihtne töö. Täiskiirusel jaksab rebane,
tühi, joosta nii kilomeetrit kolm, hundi võhm läheb välja alles pärast kümnekilomeetrist
spurti.
Väga hästi on rebase murdmine
käpas ilvesel. Ilvese menüüs on rebane pärast kitse ja jänest koguni kolmandal kohal.
Rebast süüa pole aga sugugi ohutu. Rebane on nimelt meie metsade vaat et kõige haigem loom. Harri Valdmann otsib välja targa raamatu ja näitab rebasel elavate parasiitide ja teda murdvate haiguste nimekirja. See on pikem kui ühelgi teisel loomal.
“Ei ole teist nii haiget looma kui rebane,” on Harri Valdmann
kindel.
“Rebane torkab silma, kährik sureb niisama vaikselt maha,” leiab Jaan Naaber meie metsadest veel ühe tõbise.
Suurt osa haigusi-parasiite ei pane reinuvader ise tähelegi. Kindlasti märkab ta varem või hiljem borrelioosi ja marutaudi. Inimesele
on silmaga näha, kui rebane põeb kärntõbe.

Ettevaatust – marutaud!
Rebane kui marutaudi (aga ka suu- ja sõrataudi) looduslik reservuaar on teistele metsaelukatele ja inimesele ohtlik loom. Eelmisel aastal leiti Eestist kolm marutaudis
ilvest.
“Kellelt muult kui rebaselt nad selle tõve said,” arutleb Valdmann.
Rebased on uudishimulikud, eriti noored, kes ei oska ohtu karta. Seetõttu pole võimatu, et rebasekutsikas vaikselt seisvale inimesel
päris ligidale tuleb. Ehmumise peale paneb loom harilikult jooksu. Kui rebane aga hirmutamist ei tee märkamagi, on inimese
suhtes agressiivne või näib lihtsalt pisut unine, ei tohi mingil juhul tema lähedusse minna! Suure tõenäosusega on sel puhul tegemist
marutaudis loomaga, ja see tõbi pole naljaasi. Kes on rebase või mõne teise metsalooma käest hammustada saanud, peab kindlasti arsti poole pöörduma. Ka ei maksa juhuslikult leitud või maha lastud rebast ilmaasjata palja käega katsuda.
Kui tõved, eriti just marutaud või kärntõbi, rebast ei kimbuta, siis näeb ta oma õlekollases kuni peaaegu tumepruunis kasukas välja kena ja omapärane.

Kaval nagu rebane?
Eesti ja vene muinasjuttudes on enamasti hunti-karu rumalad loomad, rebane aga tark ja kaval. Onu Remuse
lugudes oli reinuvader tobuke ja hoopiski jänes see, kes teistel naha üle kõrvade kavaldas. Ja nii pole see ainult Remuse-lugudes.
“Aasia rahvastel on jänes tark loom,” teab Jaan Naaber. Inimlikke omadusi on loomadele pisut keeruline üle kanda. Kui
seda just tingimata tegema peab, siis…

“Hunt on rebasest igal juhul targem,” ei kõhkle Valdmann sekunditki.Kindlasti on rebane ettevaatlik loom, kes väldib kohti, kus
on teda tulistatud või muul moel ehmatatud.

Kindlasti on rebane uudishimulik, jääb inimest nähes korraks seisma ja uurib, kes sealt tuleb.
Rebane on kindlasti ka tark
loom, kes teab täpselt kas või seda, kui kaugele koera ketiringist istuda.
Vahel võib rebane tulla ka hulljulgetele mõtetele. Teada on juhud, mil põgenev kanavaras on teda jälitava koeraga mängima hakanud. Teinekord
lähebki peni õnge ja unustab jahi. Muuseas, rebane ja koer võivad koguni kurameerida!

Vahel aitab rebast kummaline vaist. Jaan Naaber jutustab, kuidas kord tulnud Matsalu looduskaitseala direktor mõttele, et kuna rebaseid on siinkandis liiga palju, tuleks neid mürgitada. Püüdis endale hunniku hiiri,
pani neile mürgitabletid sisse ja istutas metsa alla. Hiljem asja uurima minnes selgus, et rebane oli mürgitatud hiirte raja läbi
käinud, hiired kokku korjanud, laibad mitme kilomeetri kaugusele tassinud ja neile hunniku
peale teinud. Ei maitsenud neid ise ja hoolitses, et keegi teine ka mürki ei sööks.

Rebast püüa lippudega.
Rebase
küttimiseks kasutatakse harilikult söödakohal või lihtsalt põlluservas varitsemist. Hagija,
kes ei lase rebasel ennast mänguhoogu tõmmata, on inimesele hea jahiseltsiline. Rebast on
põnev püüda lippudega: punaste lipukestega kirjatud nööriga metsale ring peal, aga ühte kohta mulk sisse. Mulgu juurde jääger,
ülejäänud mehed ajama.
Rebast võib peibutada, kui järele aimata haige või haavatud
jänese kisa.
Vaikse vilinaga sõrme imedes
kostab see eemalt nagu hiire piuksumine; rebane tuleb asja uurima!
“Igasuguseid naljakaid meetodeid on,” muheleb Valdmann.
Võta näiteks must, umbes käbi suurune junnike ja sikuta seda pika nööri otsas mööda lumist
põldu. Rebane tuleb vaatama, ega hiir (või mis see must liikuv asi õigupoolest on) talle kuidagi kasulik saa olla.

Rebane – Eestis tavaline.
Põllud on rebase peamisi hiirepüüdmiskohti ja seetõttu rebastele võsastumine väga ei meeldi. Palju Eestis praegu rebaseid elab, ei tea täpselt keegi.
“No rohkem kui metskitsi on neid igal juhul,” on Valdmann kindel. Metskitsi elab Eestis umbes 30 000! Mis see siis rebase arvukuseks
teeb? 50 000?
Jaan Naaber rebaste hulka nii suureks ei paisutaks. Mine võta kinni.

Rebased elavad suurema osa aastast üksi. Kevadtalvel, enamasti veebruaris peavad rebased
pulmi. Ühe rebasepiiga jälgedele võib koguneda viiest kuuest rebasepapast koosnev rong. Kavalerid peavad omavahel ka võitlusi, mille käigus võib kuulda rebase häält – kähedat
klähvimist, no umbes sellist, mida teevad koerakutsikad enne häälemurret”.
Aprillis sünnivad rebaseurus pojad. Urgu kasutabki rebane vaid poegimiseks ja suurte külmade eest varjumiseks, muidu elab ta lageda taeva all. Rebase enda kaevatud urg on lihtsake,
vahel kolivad rebased aga keerulistesse mägralinnakutesse. Tõenäoliselt on sel juhul linnak mäkrade poolt maha jäetud. Jaan Naaber on kindel,mäkrade välja tõstmine käib rebasele
üle jõu. Mäger on suur tugev loom, tema hambad pole küll teab kui teravad, haare seeeest
aga missugune. Mägral komme surnud liigikaaslased murtud sissetungijad kaugematesse käikudesse maha matta.
Jaan Naaber on mägraurge lahti kaevates mitmel korral leidnud rebase jäänuseid.
Kui rebane kord on aga juba mõne uru hõivanud, ei taha teised loomad sellest enam midagi teada. Rebase kodu haiseb! Allatuult kohe mitmesaja meetri peale tunda. Rebane nimelt viitsi eriti oma pesaümbrust kasida ja kui lapsed ei jaksa kokkutassitud einet nahka pista, läheb
see raisku ja kukub lehkama.
Asjal on siiski ka oma praktiline külg – kui miskipärast
peaks ootamatult saabuma näljahäda, sööb rebane “rämpsu” nahka – oli ju raibe talle mokkamööda toit.
Rebased heidavad paari
üheks aastaks, emane kolib siis isase territooriumile. Kui pojad suured, lähevad ka vanemate teed lahku.
Rebasekutsikad hakkavad iseseisvat elu maitsma augustis.

Olge sel ajal autoga metsaäärsetel teedel sõites ettevaatlikud,noored on ju veel rumalukesed.