Peale tuledesäras Tai on Birmasse (uue nimega Myanmari) jõudmine kui reis mitusada aastat tagasi - lennukiaknast avaneb lõpmatu õhtuhämus tasandik, ei ühtki valgustäppi, vaid siin-seal kõrged lõkked põlemas. "Elekter on siinmaal luksus" selgitab kõrvalistmel istuv Bangkoki ärimees ja räägib, et heal juhul jagub seda küladesse vaid paariks õhtutunniks. Pealinnale Yangonile lähenedes ilmuvad ka esimesed tulesilmad ja siis juba valgustatud tänavakeed. "Millegipärast ei katke elekter neis külades, kuhu militaarvalitsus parajasti visiiti teeb" muigab kõrvalistuja.

Puutumatu maa.
Istume bussi, mille esiklaasil ripuvad Eesti harjumuspärase
Wunderbaum-kuusekese asemel valged jasmiinid.
Niidi otsa lükitud hapraid õisi leiab kõikjalt – lõhnavad jasmiinivanikud on seotud isegi birma naiste soengutesse, milles läikivmustad juuksed on krunni keeratud ja ehitud lillepärjaga. ”See on vana ilus komme,” räägivad kohalikud.
Mitte ainult soengukombed pole siin muutumatuna säilinud. Pikaaegne rahvusvaheline isolatsioon ja äralõigatus läänemaailmast on hoidnud Birma välismõjudest peaaegu puutumatu. Coca-Cola
või McDonaldsi käsi siia ei ulatu. Isegi pizza, mida mõnest turistirestoranist
võib leida, viib kohaliku dokad kimbatusse:
“Valged küll tellivad, kuid meil pole aimugi, kuidas seda imelikku ümmargust kooki tehakse,” kurdavad nad.

Puutumatus ongi peapõhjus, miks Birmasse tulla – näha maad, mis elab sajanditetagusel kombel ja mis on veel rikkumata massiturismist.
Võrreldes teiste Kagu-Aasia maadega külastab Birmat kaduvväike osa turiste.
Birma isoleerituse on põhjustanud võimul olev militaarne hunta, kes on riigis sisse seadnud karmi diktatuuri. Sarnaselt paljude
teiste maadega püüdis Birma luua oma varianti sotsialismist, kuid viis sellega riigi majandusliku kaose äärele – maailma suurimast
riisieksportijast on saanud hüperinflatsioonis vaevlev, täielikult Hiinast sõltuv arengum maa,
kes surub kõik sisevastuolud jõu abil maha. Ajal, mil maailm jälgis jahmatusega Tbilisi
ja Taevase Rahu väljaku sündmusi, tapeti Yangoni tänavatel kuu jooksul ligi 3000 demokraatlikku meeleavaldajat, repressioonid teisitimõtlejate vastu on jätkunud kuni viimase
ajani.
Raudset kätt on Birmas tunda
igal sammul – kinoseansid algavad riigihümni laulmisega, patriootlikud loosungid stiilis ”Armasta kodumaad, austa seadust”
täidavad tänavanurki ning televisioonis näidatakse vaid ”Teenin Nõukogude Liitu”-
stiilis ringvaateid. Internet on praktiliselt keelatud – kogu maa peale on ainult paar kontorit, kus on v võimalik saata emaili.
Kohalikes ajalehtedes täidavad enamuse lehepinnast lood sõjaväekindralite tegemistest:
kas siis külaskäiku looduskaitsealale,
sõlmimas kaubanduskokkulepet Hiinaga või jälgimas ettevalmistusi armee aastapäevaks.

Brutaalne valitsemisviis on põhjustanud Birma suhtes ülemaailmse halvakspanu ning
enamiku Lääneriikide kaubandusembargo.
Seesugune boikott on laienenud ka turismile – reisijaid on kutsutud üles Birmat
poliitilistel põhjustel mitte külastama, et “ühtegi dollarit ei satuks kuritegeliku kliki kätte”. Seda juhist järgides jääb ilma
võimalusest näha anno 2002 ühte vähest puutumata maad maailmas.
Birmat külasta talvel või mais. Oleme reisisihiks valinud Shan
State’i, metsade-mägede maa Birma kirdeosas. Piirkond jääb küll turistide tavamarsruudist
kõrvale, kuid ei ole “kohustuslikest”
vaatamisväärsustest vähem huvitav. Peale ööpäevast lakkamatut rappumist erinevates transpordivahendites jõuame tulikuumast
pealinnast Yangonist kilomeetri kõrgusele Pyin U Lwini linna. All lauskmaal valitsevatest
40-kraadistest temperatuuridest oleme pääsenud, siinne maikuu ilm meenutab parajasti
suvist Eesti leitsakut. Tavaliselt soovitatakse Birmat külastada talvisel hooajal, kui kuumus on talutavam, kuid siis kaasnevad ka kõrghooaja miinused – kallimad
öömajahinnad ja suurem turistide arv. Birmasse sobib tulla ka mais, kui kõige kuumem aeg – aprill – on möödas ning suvised mussoonivihmad pole veel kohale jõudnud.
Käänulistel mägiteedel annavad tooni sõjaväeautod – piirialadel on olukord närviline ning mitmeid regioone ei kontrolli valitsus siiamaani. Siiski pole valgele inimesele otsest ohtu karta – väliskülalistele on avatud vaid väike
osa siinsest ääremaast ning probleemsetest piirkondadest hoitakse turistid hoolega eemale.

Hiina – Birma tähtsaim partner.

Tee kulgeb piki Birma-Hiina maanteed, tuiksoont, mida mööda liigub enamus riiki sisenevast ja väljuvast kaubast. Hiina
on Birma suurim majanduspartner ja ka sõjaväe varustaja, Birma on Hiinale aga strateegiline
pääs India ookeani sadamatesse. Suure naabri lähedust on igal sammul tunda. Enamus söögikohti on hiinlaste omad, bussid,
tsiklid, jalgrattad – kõik kannavad kannavad
hieroglüüfimärke. Inglise häärberite kõrval jääb silma ka äsja püstilöödud Eesti lollidemaa- stiilis majalahmakad – Hiina
ärimeeste omad. Viimased pidavat enamuse oma tuludest teenima piiril vohavast salakaubandusest. Lisaks hiinlastele ja birmalastele elab Pyin U Lwinis ka palju
Indiast pärit moslemeid, kes jõudsid siia koos Briti koloniaalvalitsusega. Mo?ee palvehõiked
äratavad meid hommikul ja tüütavad õhtul, indialased peavad ka hotelle ja näitavad õhtuti
kino.

Rongis nagu turul.
Järgmisse peatuspaika Hsipaw’i viib meid
rong, kohalik kapsauss, mis väljub lubatud 8.00 asemel kell 15.30. Juhtub ikka. Juba rongipileti ostmine on suursündmus – kuna raudtee kuulub riigile, siis tehakse kõik, et süsteemi heast küljest näidata ning turistile
korraldatakse privaatne vastuvõtt jaamaülema kabinetis. Pileti saame teise klassi, tavaliselt paigutatakse välismaalased
kolm korda kallimasse esimesse klassi. Olulist vahet vagunitel siiski pole, odavamas on lihtsalt natuke rohkem viljakotte ja muud kola pinkide vahele kuhjatud.
Lisaks kõikvõimalikele närimisnänni
müüjatele sagib mööda vaguneid ka kohaliku rahvameditsiini propageerijaid. Hiinast
ja Taist imporditud medikamendid on jõukohased vähestele ning seetõttu ostetakse
traditsioonilisi rohtusid siin tublisti. Üksteise järel peavad nännimüüjad rongis loengut, kes pingi otsa ronides, kes mögafoni
appi võttes. Kihutustööd tehes jagakse välja ka tasuta näidiseid – kas siis imelist pulbrit,
mis kõikidest kõhuhädadest päästab, valget pastat, mis naha nooreks teeb või siis musta kivi, mis vees lahustudes igemeid ravib.

Rongis pead-jalad koos loksudes saab lõpuks kohalikke lähemalt tundma õppida. Esimesel hetkel tunduvad Birma naised
inglikarva olevat – kõigi palged helgivad kuldselt. See on thanakhapuu koorest valmistatud segu, mis on ühtaegu nii päikesekreemi, parfüümi ja nahahooldaja
eest. Thanakha kantakse näole ja kätele ning
igaüks teeb seda omamoodi – kes joonistab põskedele korrapärased ruudud, kes India
stiilis täpi otsaette, kes määrib segu ühtlaselt laiali. Inglisarnased on ka lapsed – naeratavad pruunsilmad, ümber käte-jalgade
kuldsed võrud, kaelas keed ja kivid kaitseks kurja silma eest.
Kuigi rongikaaslased on agarad vestlema, jääb pikem suhtlemine
keelebarjääri taha toppama. Inglise keelega saab Birmas küll enamus asju aetud, kuid kaugemates kantides on keeleoskajaid raske leida ning turistiteedelt kõrvalejäävatesse
küladesse pole mõtet giiditatõlgita minnagi. Hätta võib jääda juba kohanimede hääldamisega
– meie sihtpaiga nimi Hsipaw kõlab kohalike suus “tshiba”, “tiba”, “shiba”, “shivo”, “sibo”
ja veel paarikümnel erineval moel. Et vales suunas sõitmist välitada, oleks targem kohanimi
kohalikes kirjamärkides kribada paberile ja seda bussijuhile näidata.

Hispaw on küla, mis kogub seljakotireisijate
hulgas järjest rohkem populaarsust. Siia
tullakse ennekõike nautima rahustavat
atmosfääri ja matkama maalilistes mägedes.
Vaid 15 aastat tagasi oli ümberringi veel korralik d?ungel, kus leidus isegi tiigreid.
“Hiinlased pakkusid looma luu ja naha eest hingehinda, nii võttis iga mees püssi ja läks
metsa õnne proovima. No more tigers,” pajatab Charles, kohalik öömajaomanik. Tema külalistemajast on saanud kultuskoht –
millegipärast jõuavad sinna välja kõik Birma rändurid.
Siinne turistide konsentratsioon
– tervelt kaheksa kahvanägu küla peale – on Birma mõttes ülisuur, tavaliselt võib
rännata päevi ja nädalaid, kohtamata teist valget inimest.
Võõramaalaste vähesusest
Birmas annab aimu ühe mägikloostri
külalisteraamat – viimane sissekanne on Iiri ränduritelt poolteise kuu tagant. Kloostrivanem
on väga sõbralik ning jutukas ja räägib perfektset inglise keelt. Küsime ülemmungalt
Birma tuleviku kohta. Mees vaatab pikalt alla kuldses õhtuvalguses orgu ja vastab viimaks: “Birma ei ole vaene maa. Birma
on rikas maa, kes on halbades kätes. Me oleme lootusrikkad”.
Keegi ei oska hetkel prognoosida, milline on Birma tee tulevikus,
kuid kindlasti ei säili see maa muutumatuna – maailma turismitööstus ootab juba pikisilmi seni suletud piirkondade avamist
väliskülalistele. Aastakümneid on Birma poole vaadanud sukeldujad, kelle jaoks Andamani meres leidub ligi 4000 korallsaart (millele
enamusele pole valge inimese jalg astunud), mägironijad, kelle jaoks Birma Himaalaja-osa on veel täiesti läbi uurimata jne jne.
Kõik see tähendab vaid üht – Birmat tuleb külastada lähiajal, enne kui maailm selle puutumata paiga avastab. Autor tänab Ahti Heinlat ja Helen Noormetsa. Lisainfot Birmat kohta vaata www.trip.ee/sihtkoht/myanmar