Väätsa jahimajandi jääger Arno Tisler hüüab oma Arctic Cat kvadrikut ehk maastikusõidukit hellitavalt Põntaks. Kõikjalliikur on kahe viimase aasta jooksul kujunenud jahimehele asendamatuks töövahendiks.

Kui sügisel algab põdrajaht, siis esmaseks ülesandeks on luuramine ja viimaseks pärast õnnestunud jahti loomad välja vedada. Sinna vahele mahub veel hulk töid, mis selle masinaga tehtud saab. Talvine seajaht algab
jällegi eelluurest. Kvadrik talub iga maastikku iga ilmaga ja ainukeseks suuremaks takistuseks, mis Põnta köhima võtab, on sügav lumi, mis kipub kõhu alla kogunema. Kvadrikuga
on võimalik igale poole ligi pääseda ja siiani pole masin oma jäägrist juhti veel ühegi takistuse taha jätnud. Kuna Väätsa jahimajand on sedavõrd kuulus,et siia tullakse jahti pidama isegi raja tagant, on ulukiluure hea jahi edukuse pandiks. Seetõttu on mõnedele raavidele ehitatud purded, kust Põnta turvaliselt ja erilise ponnistuseta üle pääseb.
Rohelisele värvile, looduslähedasele nimele ja väiksusele vaatamata metsloomad Põntat siiski omasugusena ei võta. Ainuke
loom, kes tehnikat eriti ei karda, on põder.
4-taktiline mootor õigustab end sellisel masinal igati. Madalatel pööretel on rohkem rammu,mootor teeb vähem müra. Käisime Põntat testimas Saueaugu küla lähedal Pakumäe
karjääris, kuid meie tee tõkestas hiljutise marutuule poolt maha murtud kask. Loomulikult
oleks võinud Põntaga kõrval asuvast padrikust läbi murda, kuid puu oleks tulnud nii ehk teisiti teelt koristada. Haakisime kvadriku vintsi puuoksa külge ning Põnta hakkas tirima. Kaapis kruusa mis kraapis, aga lõpuks sai takistus kõrvaldatud.
“Rammu on tal küll, aga masin ise on liiga kerge,” kommenteeris Tisler.

Idee poolest töömasin.
Põlluja
majapidamistööde tarbeks vajalik lisavarustus teeb kvadrikust minitraktori, kirjutab Enno
Poldre kõikjal sõitjat tutvustavas kirjutises “Tuttav ja tundmatu ATV”. Selle masinaga on võimalik künda, põldu randaalida,
laudast sõnnikut välja lükata, teha transporttöid, rookida lund jne. Tänu madalrõhurehvidele ja sõiduki väikesele
kaalule sobib ATV külmumata või soisel maastikul spetsiaalkäru abil palkide väljaveoks, aga ka metsavalveks. Loetellu võib
lisada veel raskesti läbitaval maastikul juhtunud õnnetuse puhul appi ruttamist, metsakustutustöid või muid ekstreemjuhtumeid.
Mujal maailmas veab hea manööverdusvõime ja
piisava veojõuga abimees lennujaamades pakikärusid, on abiks linnakoristustöödel ja
teeb muudki, mida terane peremees teab soovida.

Looduskaitsjad pelgavad ATV-d.
Ainuke asi, mis takistab kvadriku laialdast kasutamist, on tema liiga soolane hind. Korralik ATV maksab auto hinna.
Jääger Arno Tisleri Arctic Cat maksis 120 000 krooni. Seetõttu kuuleme kvadrikutest
tavaliselt ATV-safaritega seonduvalt, kus turistidele pakutakse adrenaliinirikast maastikusõitu, mille tunnihind kõigub 400 ja 800 krooni vahel. Soolasele hinnale vaatamata kogub kvadrikusõit järjest enam populaarsust, millega on kaasnenud kahtlusi, et kas need väiksed, ent võimsad maastikumasinad loodusele liiga ei tee, kui hakkavad igal pool ringi müttama. Kas kvadrik rikub loodust? Kindlasti, kui temaga sõita valel ajal ja vales kohas.

Nelijärvel ATV-matkasid korraldav Indrek Herman kurdab, et lubade saamine spetsaradade tegemiseks on äärmiselt keeruline. Ka tema firma ei saanud luba korraldada ATV-matku Põhja-Kõrvemaa kaunitel maastikel. Praegu käib nende tegevus vaid ühe kilomeetri suurusel alal, mis on kooskõlastatud nii keskkonnateenistuse kui vallavalitsusega. Hermani sõnul on ausal inimesel praktiliselt
võimatu ATV-ga sõita, kuna puuduvad rajad. Ametnikud, kellest sõltub radade lubamine,
kardavad kvadrikut pigem igaks juhuks, kuna tegemist on uudse asjaga. Aga kes seadustest
ei hooli ja on endale kalli masina soetanud, tahab sellega loomulikult sõita. Radade puudumisel teeb ta seda kus tahab, ning loomulikult kätkeb siin oht loodusele. Nii et parem oleks siiski ametlikke radasid luua,
näiteks vanadesse karjääridesse, et loodus jääks vigastamata.

Ametlik safarirada Haanjas.
Haanjas Vaskna järve lähedal
Trolla külas on olemas üks väheseid ametlikke mootorsaani ja ATV radasid. Raja pikkuseks
on 1,7 km ning selle asutas kvadrikute ja saanide müügi firma omanik Ülo Raudsepp. Turismitalu pidamine on tal müügitöö kõrval pigem hobi, ütleb mees ise. Raja tegemiseks
tuli esitada joonised nii vallavalitsusele
kui ka Haanja looduspargile, kus asi heaks kiideti. Projekti tasandil on olemas isegi
30 km pikkuse raja kavand, mis hakkaks kulgema Rõuge ja Haanja valdade territooriumil.

Raudsepp arvab, et kvadrikutega
on seotud samasugused kartused, nagu kuus aastat tagasi mootorsaanidega. Kahtlustatakse,
kas nad ikka liigselt loodust ei lõhu ja kas nad on turvalised. Saanidega on tänaseks
ära harjutud, ning Raudsepp loodab, et varsti on ATV sama tavaline sõiduk.
Kvadrik on tänases Eestis suhteliselt harv, kuid samas kiiresti paljunev nähtus, ning pole sugugi kindel, kas ühel päeval selle masinaga sõitmist hoopis ära ei keelata, nagu Saksamaal
seda juba tehtud on. Põhjust pole vaja kaugelt otsida – kuna võime tuua tuhandeid ja tuhandeid
näiteid, kuidas meie tavalised, uhked ning läikivad sõiduautod tallavad metsa alla
laiu koledaid radasid, siis mis viga oleks ATV-suguse jõumasinaga sõita otse mereranda või
jõekaldale, lömastades seal kogu elav. Seetõttu tuleb ATVomanikele südamele panna, et
nad väljaspool ettenähtud paiku oma kõikjalliikujaga ei sõidaks.

TEEME ISE EESTI KEELT.
ATV on välja kirjutatult All Terrain Vehicle ehk Igal Maastikul Liikuja. Seda aiatraktori
ja mootorratta ristsugutist meenutava kõikjal sõitja nimetamiseks kasutatakse mitmeid
erinevaid sõnu: ATV, minitraktor, track, tracker, rannabuggy. Kõik need hüüdnimed on üht või teist viisi vildakad, ebasuupärased,
anglitsismid või hoopis eksitavad. Siinkohal oleks paslik visata üks korralik kivi Eesti
Keele Instituudi kapsaaeda, kes järjekordselt on maha maganud ühe uue nähtuse või seadme ilmumise meie igapäevaellu ning jätnud igaühe
enda otsustada, kuidas seda masinat nimetada. Seepärast on tänases loos kasutatud peamiselt sõna kvadrik.

MAASTIKUL VÕIB SÕITA ÜKSNES
MAAVALDAJA LOAL.
Seadusandja kvalifitseerib kvadrikut kui maastikusõidukit,
ajades sellega segadusse tavakodanikud, kes mõistavad maastikusõiduki
all ikka d?iipi. Liiklusseaduse 13. peatükis on öeldud,
et maastikusõidukiga on lubatud sõita teel jõgede, teede
ja muude takistuste ületamiskohtades ning lumega kaetud
teel, mis ei ole mootorsõidukitele ajutiselt läbitav. Teel liikudes
ei või sõita kiiremini kui 50 kilomeetrit tunnis. Maastikul
võib maastikusõidukiga sõita või seda parkida üksnes maavaldaja
loal. Kohalikul omavalitsusel on õigus maastikusõidukite
liiklemisele kehtestada täiendavaid nõudeid oma valla või linna
territooriumil.