RATTARETKE VALITUD PAIGAD

Nimed.

Rattaretkel kohtame sageli soome sõnu “kartano” ja “linna”. Kartano all mõistetakse vähemat mõisa, aga ka taluhooneid. Linna on aga Eesti mõistes loss või linnus. Et Soome asustati suuresti hiljem Eestist ning Rootsi mõjuvõim oli tugev juba muistsetel aegadel, siis selline nähtus nagu Eesti maalinn seal puudub.

Ajalugu.

Eesti ja Soome ajalugu puutuvad kokku suuresti Rootsi ja Venemaa kaudu. Mõlemal suurel riigil on olnud oma suurem või pisem huvi, suurem või pisem mõju nii Soome lahe põhja- kui lõunakaldal. Viikingiretked, millest kirjutatakse alates 9. sajandist, kulgesid Soome rannasaarestike varjus läbi Soome lahe Laadoga järvele ja sealt kogunisti Konstantinoopolisse välja. Eks osalenud neis ka toonaseid Soome asukaid.
Tänapäeva geneetilisest ainesest on Soomes kolmveerand Lääne, veerand Ida päritolu. Kuid see Soome, mida meie peamiselt Soomena tunneme – Soomeneem ehk Soome poolsaar ehk Kultuur-Soome ehk Viljelus-Soome –, on olnud rootslaste käes tervenisti alates 14. sajandi algusest. Eesti- ja Liivimaa sai Rootsi osaks 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi alul.
Ka langes Eesti Venemaa osaks varem kui Soome, pärast Uusikaupunki rahu 1721. aastal. Soomest sai autonoomne suurvürstiriik Venemaa all 1809. aastal.
Soome iseseisvus 1917. aastal, mida Lenin ka sama aasta 31. detsembril tunnustas. Kuid Venemaaga tuli tõsist tegemist Teise maailmasõja eel, 1939. aasta Talvesõjas, mil Soome piir tundus Nõukogudele olevat liiga Leningradi lähedal. Kui Hitler 1941. aastal Nõukogude Liidule kallale läks, olid Saksa väed Põhja-Soomes. 1941– 1944 püüdis Soome oma Põhjasõjas kaotatud Karjalat tagasi saada. Kuid sõja kaotades tuli 1944. aasta vaherahuga Karjala jälle tagasi anda ning lisaks N Liidule 50 aastaks Porkkala poolsaar rentida. Kui Soome oli sõjahüvitised 1952. aastaks ära maksnud, loobus N Liit 1956. aastal Porkkala baasist ja Soomest sai jälle tingimusteta suveräänne riik.

Kuningatee.

Turu linnast Vene-vastase tugipostini Viiburis kulges suhteliselt elava liiklusega ja Rootsi riigi jaoks oluline postimaantee. See läbis ka Päris-Soome ehk Varsinais-Suomi, mida Rootsis Österlandiks ehk Idamaaks kutsuti.
Muidugi kasutasid seda maanteed oma harvadel külaskäikudel ka Rootsi kuningad. Ja pärast neid Vene tsaarid. Muistse maantee trass on imekombel suures osas ka praeguseni säilinud, ja et uhkem oleks, kutsutakse seda nüüdseks hästi korrastatud ja märgistatud teed Kuningateeks. Kuigi ka Eestis võiks vist iga teist teed sama nimega kutsuda – vähemasti kui arvestada seda, et Rootsi Karl XII on rahvajutu kohaselt istutanud meile õige mitu metsatäit puid ja veel enamate all einestanud.
Kuid Kuningatee nime võib õigustada ka tee enese poole pealt – selle eest hoolitsetakse tõepoolest kuninglikult.

HELSINGI RANNIK
Helsingi rannal paistab päike tagurpidi, võrreldes Eestiga. Enamjaolt mere, mitte maa poolt. Ka on Helsingi asustus hoopis enam näoga mere poole kui Tallinnas. Mereäärsed krundid on kallid, mida märgib ka rahvakeelne kohanimi Kuldhambarannik, mida mööda meie retk lääne poole kulgeb.
Siin näeme ka Helsingile nii tüüpilisi vaibapesuplatse, suviste nädalalõpuhommikute omamoodi suhtlemiskeskusi. Samas jääb tee äärde ka Värtsila laevatehas, mis maailma suurimaid kruiisilaevu valmistab.
Hietaniemi on üks selliseid Helsingi paiku, kuhu tavaturist ei satu, ent mis võlub oma looduse ja arhitektuuriga. Siit paistab üks paljudest Suur-Helsingi saartest Varsasaari.

PORKKALA POOLSAAR

Kui pärast sõja kaotamist Porkkala 1944. aasta sügisel Nõukogude sõjaväebaasile rentida tuli, pidi selle 1000 ruutkilomeetri suuruse maatüki pealt 10 päeva jooksul lahkuma 7272 elanikku. Kaasa võeti 8000 karilooma ning koristada jõutud kartuli- ja viljasaak. Tõkkepuu langes 28. septembril ja tõusis mitte 50, vaid juba 12 aasta pärast. Selle aja sees suleti Porkkalat läbivatel reisirongidel aknad luukidega. Ning jõuti lagastada elumaju ja mõisahooneid, metsa ja maad. Kerkis barakke ja kaitserajatisi.
Seal tegutses umbes 25 000 sõjaväelast ja nendega seotud inimest. Praegu elab Porkkalas 28 000 inimest. Ent mitte kõik evakueeritud ei pöördunud tagasi. Elanikkond muutus üsna oluliselt. Porkkala okupeerimist nimetas soome rahvasuu parenteesiks – vahepalaks, sulgudeks.

SJUNDBY LINNUS

Kui Sjundby jõe sillal seista ja vana vesiveski kõrvalt kärestikku mööda voolava vee kohinat kuulata, näib kaljukünkal kõrguv
Sjundby linnus kui ajamasina avatud värav poole tuhande tuhande aasta tagusesse ajastusse. Selle siiani säilinud kindluseks mõeldud peamaja ehitati 1560. aastal, millest kõneleb ka omaniksuguvõsa vapp peaukse kohal. Sjundby on olnud Soome suurim mõis. See toimib siiani ja on eravalduses.
Hoolimata oma graniitkivist laotud paari meetri paksusest müürist sai linnus aegade jooksul kõvasti kannatada. 1723. aastal pistsid selle tagatipuks põlema Vene kasakad.
Linnuse nüüdne ilme pärineb 19. sajandist, mil suurendati aknaid ja muudeti katuse kuju. Punaarmee kasutas linnust ohvitseri- ja koolituskeskusena. Tolleaegseid loosungeid on näha all üle tee asuva laohoone seintel.

DEGERBY KIRIK

Lihtne maakirik, mis ümbritsetud surnuaiaga. Kirikut ümbritseb romantiline graniitkividest müür, mille peale on asustatud murukamar.
Kirik ehitati 1932. aastal, ent pärast Punaarmee lahkumist oli see nii lagunenud, et taastamiseks kulus 10 miljonit tollast marka.

DEGERBY IGORI MUUSEUM.
Üllatavalt tilluke muuseum suure sõja ühe loo, parenteesi illustreerimiseks. Sõjamasinaid leidub ka Degerby kohviku kõrval rohtu kasvanud platsil. Eestlase jaoks pole siin küll palju uut – vahest ehk viis, kuidas ajalugu eksponeerida.

INKOO KIRIK

Meie reis kulgeb Uusimaal, ja Inkoo kirik on Lääne-Uusimaa uhkemaid, mida tasub kindlasti külastada ja lähemalt uurida.
Juba kiriku eraldiseisev puust kellatorn on eestlase silmale üsna eksootiline. Meie kirikutest on vaid Kihelkonna omal eraldi kellatorn, mis on aga pisem ja kivist.
Püha Nikolaile pühendatud, ehk siis Tallinna Niguliste kiriku hingesugulasena, on kirik ehitatud õige mitmes järgus. Tööd algasid 13. sajandi keskel ja kestsid 19. sajandi keskpaigani.
Eriti huvipakkuvad on kiriku seinu kaunistavad lubjamaalingud. Nendest geomeetrilised meenutavad mõneti Saaremaa Karja kiriku maalinguid. Kuid midagi sellist, nagu Inkoo “Surmatants”, annab otsida. Surma kujutatakse sellel lõbusa tumepunanahkse mehikesena, kes oma ohvritega tantsu lööb. Keset seda maalingut on hiljem ehitatud aken, mis surmatantsu poolitab. Arvatakse, et maalingud pärinevad 15. sajandi lõpust, seega samast ajast, millest Bernt Notke “Surmatants” Tallinna Niguliste kirikus. Nõnda pole meie “Surmatants” sugugi nii haruldane, kui vahel näidata püütakse.

GALERII KARAIJA INKOOS
Inkoo kiriku läheduses asub galerii, kus võib näha Soome tarbekunstnike tõsimeelseid ja lustakaid töid. Galerii asub 19. sajandil ehitatud pastoraadi kivilaudas.

KAVALAHTI
Esimene laagriplats asub Kavalahtis skautide laagris Marsjö järve kaldal. Järv on ilus ning soojaveeline, ent läheb kiirelt sügavaks ning on hoopis suurem kui ujumissillalt paistab, käändudes kaljude taha ja kulgedes kilomeetrite kaupa edasi.
Järve ümbruse loodus on vaheldusrikas ning eestlase silmale eksootiline – siin leidub graniitkaljusid ning nende peal ja vahel kasvavat metsa.
Skaudilaagri ülem Timo Sillanpää kinnitab, et järves leidub koha, ahvenat ja haugi. Neid võib igaüks proovida õngitseda, ent spinningu jaoks on vaja omaette luba.

FAGERVIK
Fagervik on muistne rauasulatusasula, nii nagu neid sealkandis teisigi leida võib. Rauda sulatati välja tardkivimitest. Tol ajal oli Rootsi, kellele Soome kuulus, maailma suurim rauatootja.
Siinne puukirik on pärit rauatootmise algusest, 17. sajandist, ja on praegu eravalduses. Samuti pole ilma pikemata ligipääsu kirikumõisale. Eravaldus on Soomes eriti püha, nõnda et parem on mõisat ja kirikut vaadelda eemalt.

BILLNÄS

Billnäsi rauasulatusahi toimis usinalt 1640. aastast 1905. aastani. Samal ajal valmistati tehastes mitmesuguseid rauatooteid, sealhulgas kirveid. 1920. aastal liideti Billnäsi tehased Fiskarsiga. 1984. aastal ostis tehase Pohja munitsipaliteet.
Nüüd võib Mustio jõe kaldal asuvas kahes muuseumis näha nii veejõujaamade ajalugu kui kirveste eilset päeva. Elektrit toodeti siin esmakordselt 1902. aastal. Praegu töötab Mustio jõe 25 kilomeetril neli hüdroelektrijaama.
Kirvemuuseumis on välja pandud teiste seas ka eesti malli kirves aastast 1899. Siin valmistati ka Peterburi rikkuritele ekstra nende monogrammidega kirveid.
Hüdroelektrijaamas hämmastab selle juhtimispuldi suurus ja hoolas disain. Energiatehas oli kunstiteos, ja nõnda ka selle jõu abil toodetavad tööriistad.

FISKARS
Mis oli enne, kas asula või käärid? Sellele küsimusele on Fiskarsi puhul raske vastata. Küllap siiski oli enne kohanimi, ent Fiskarsi tehased lisasid sellele suuruse, mis hakkas paistma kaugemale Soomest ja Rootsist. Fiskarsist veeti rauakange laevadel ka Tallinna – 1970. aastatel näiteks keskmiselt 1,5 tonni aastas. Tallinnast toodi tagasi peamiselt vilja ja soola. Aga ka veine, tubakat, õunu, heeringat ja sibulat.
Fiskarsi kääride ja pusside ning teiste lõikeriistade ajalugu saab siinsest muuseumist näha, nii nagu endale nüüdisaegseid lõikeriistu osta. Kuid Fiskars pole ainult käärilinn. See on romantiline paik, kus mõnus jalutada ja niisama olla. Ning kus leidub palju galeriisid, muuseume ja huvitavaid ehitisi. Siinsed ojad ja jõekesed, kanalid, saarekesed ja puusillad meenutavad mõneti meie Põltsamaad.

MUSTIO LOSS
Mustiosse rajati 1560. aastal Soome esimene rauasulatuspaik. Lähikonnas Karjaa alal aga elati väidetavalt juba 10 000 aasta eest. Nõnda on see paikkond Soome kõige varem asustatud alasid.
Mustio mõisahäärber ehk loss sai valmis 1792. aastal. See on siiani suurimaid puuhooneid Soomes. Mõisa suures Inglise pargis leidub hulgaliselt teisigi romantilisi hooneid. Lossis on põrandatel Soome vanim puuparkett ning seintel hinnalised originaalsed tapeedid. Aknaklaasidki on ees valmimise ajast saadik. Siinses kuningate toas on maganud nii Rootsi Gustav III kui Vene Aleksander I ja II. Peahoone külastamine on rattaretkelistele tasuline. Kuid samal ajal toimuvat keskaegset festivali võib vaadata igaüks ning lisaks osaleda ka väljakaevamistel.

SIUNTIO
Karskogi ööbimispaiga lähistel asub Siuntio, mis on üks Kuningatee keskusi oma 15. sajandist pärit kiriku ja lähedal oleva 16. sajandist pärit Suitia linnusmõisaga

HVITTRÄSK
Rahvusromantismi kõrgajal otsustasid kolm kuulsat Soome arhitekti rajada endale koduks monumendi. Hvitträski ehitasid aastatel 1901–1903 endale maja Herman Gesellius, Armas Lindgren ja Eliel Saarinen. Saarise projektide järgi on ehitatud maju ka Eestisse, olgu siis Pauluse kirik Tartus Riia tänaval või büroo- ja eluhoone Tallinnas Pärnu maantee 10, Draamateatri vastas. Saarinen esitas 1912. aastal ka Suur- Tallinna planeeringu, mis aga tervikuna käiku ei läinud.
Huvitavam veel on aga asjaolu, et Gesellius, Lindgren ja Saarinen on ühe tuntud Tallinna maja projekteerinud kolmekesi koos, tehes seda tõenäoliselt just Hvitträskis. Selleks on Lutheri vabriku ehk nüüd siis Vineeri- ja Mööblikombinaadi töölissöökla-rahvamaja Vana- Lõuna tänaval, mis Pärnu maantee viaduktile kenasti kätte paistab.
Looduskividest ja palkidest ehitatud Hvitträski peamajas elasid Lindgren ja Saarinen oma peredega. Gesellius elas õuepealses majas. Saarise kodu on nüüd muuseum. Siin võib imetleda tema interjööre ja ekstra neisse projekteeritud mööblit.