See on festival, kus mehed kohvikulaua taga mobiilide ilmastikukindlust arutavad: millisega sügavamale sohu saab minna.
Reedel on Lihula festivalipaigas kõle ja vihmane. Kohe on selge, et saalis filme vaadates on hulka mõnusam end loodusesõbrana tunda, kui näiteks Haeska linnuvaatlustornis.

Kultuurimaja fuajeekohvik on tüüne, seanss on vist peal. Üks roheliselaigulise kuhvtiga mees suitsetab ja joob kohvi, silmad kinni. Võib-olla mõtleb karukaadritest. Räägitakse ju, et kuni oma isiklikud karukaadrid pole jäädvustatud, pole sa mingi õige loodusfilmimees. Nali, millega pooltõsiselt proffe mõõdetakse. Putukafilmija ei teeks sellest muidugi väljagi.

Ostan kava – paks. Kõik filmid näivad huvitavad: lugu jääaja hobusest, Berliini jultunud varblastest... Kaks Marani filmi on ka: “Reekviem laululuigele” ja “Pesupäev”. Eesti filme on veel, väga tore. Aga kõike ei jõua niikuinii vaadata. Tuleb valida.

Müügiletil mudin just festivali embleemiga tumerohelist fliisi (külm on see Lihula kultuurimaja), kui äkki kinosaali uksed avanevad, Maran ja kohe seejärel Jüssi astuvad saalist välja, kadakapuust lõhnavad nimesildid kaelas. Mõlemal on kaitsevärvi riided – nagu paljudel teistelgi. See on vist selline festival. Asjalik ja tõsine ja huvitav. Nii nagu ootasingi: ei meiki, ei kekutamist.
Kümme minutit on kohvipausiks jäetud, fuajee sumiseb. Saali minnes võtan endale ka kõrvaklapid (nooruke festival pole veel nii rikas, et tiitritega filme varustada). Enamus linateoseid on ju võõramaa keeles.

Esimene film, teine film, kolmas film. Heh, pole need Berliini varblased jultunud midagi, hoopis õnnetud – taas ülesehitatud Saksa pealinnas pole neil pilvelõhkujate veatus fassaadis kuhugi pesa teha. Neljas film, viies... Valgevenes pole enam peaaegu kotkaid, selgub.

Vaheaeg kohvikus. Vihma käest saabub pahvakas loodusfotograafe, kõik märjad ja väga õnnelikud – õigus küll, paralleelselt filmiseanssidega toimuvad ka loodusfotograafide töötoad. Retk Matsalu looduskaunitesse kohtadesse olla vaatamata ilmale õnnestunud. Tabati korraga kaks vikerkaart lahe kohal.
Jälle filmid. Ja siis sai õhtu ja öö (Penijõel, Matsalu keskuses hirmodav öömaja – 50 krooniga). Ja jälle midagi põnevat: “Trollide järv”, “Sisukivi”. Selgub, et siniraag – see imeline lind-iludus – pesitseb ainult 11 pesakastis Baltikumis. Üksteist paari linde ongi vaid järel. Needki Lätis.

Kohvikus räägitakse varjenditest: kuidas kolm päeva niiviisi karu passida, et igav ei hakkaks. “Joonista karupilte,” soovitab keegi. Kas varjendis lugedes aega viita saab? “Hehee, siis ei märkagi sa, kui karu kohal, mõnikord möödub vaid korraks.”

Filmimees Simm selgitab kohvikus, et tema telefon võib vees ujuda, aga helistada temaga eriti ei saa, kuna kummikiht on nii paks, et klahve alla vajutada ei jõua.

Ja siis see juhtub. Teise päeva pärastlõunal avastan, et käin ringi krooniline klomp kurgus ja silmamunad valusad. See on kohutav tunne. Silmad on justkui pommiraskused miinid. Aga valutavad nad ahnusest – kuus tundi pimedas saalis jutti filme passida teeb ka mitteprillikandja silmad valusaks. Ei tahaks ju ühtegi vahele jätta. Pagan, nii harva näeb midagi mõistlikku helendavalt ekraanilt. Ja mõte, et äkki just sellest liigist ei näidata enam kunagi ühtegi filmi või ei näe seda mina, kannustab pingutama.

Ja see krooniline klomp kurgus... Mida te tahate – seitsmest filmist kuus on kaduva liigi lugu. Olgu see käsitsi purjeid õmblev iiri vanapapi, või piison, kes elab vaid kaitsealadel.

Mis teha, elame maailmas ajal, kui liigid kaovad. Filmitegijatest on isegi kahju – võib-olla nad väga tahakski teha optimistlikku filmi, aga ei saa. Ja peategelaseks on tavaliselt ikka keegi kaitset vajav, olgu neenets või siniraag. Kuidas sa muidu talle tähelepanu tõmbad, ikka filmiga.
Klomp tuleb liigutusest, et tehakse, märgatakse. Et on veel teisi.

Pühapäeval selgub võidufilm. Rezhissöör pole kaugelt kohale jõudnud, ilus kadakane preemiatool jääb tühjalt lavale. Aga küllap Moshe Alpert saab ta kenasti kätte.

Võidufilm pelikanidest oli üllatus paljudele. Kahest kategooriast – “Inimene ja loodus” ning “Linnud” – arvati esimeses just tugevamad filmid olevat. Sosistati, et zhürii oli kaldu lindude poole (linnuhuvilised), ja nii see pelikan võitiski. Aga zhürii otsus edasikaebamisele ei kuulu.

Tore festival oli. Kurikuulsat Lihula surnuaeda ei viitsinudki lõpuks otsima minna, filmielamustest jätkus täiega. Aitäh, Matsalu!