Kari Kemppainen võitis kategoorias “Linnud” II preemia filmiga “Alk – lendav pingviin”.

Kari, oled väitnud, et Soomes on vaid kaks täiskohaga loodusfilmitegijat. Miks nii vähe?

Meil on nii vähe raha. Kui tahad teha loodusfilmi, tuleb enne rahaasjad korda ajada. Peab rääkima Yle 1 või 2 programmitegijatega, ja kui ollakse ideest huvitatud, maksavad nad filmi eelarvest kuni 50 protsenti, seejärel tuleb endal hankida teine pool rahast. MTV 3 enam loodusfilme ei osta.

Soome loodusfilmikultuur on suhteliselt noor, vaid 30 aastat. Alati on meil filmijaid olnud korraga vaid üks kuni kolm inimest. Mina alustasin 1989. alguses tavaliste tellimustöödega – tegin Soome jahiorganisatsioonidele koolitusfilme Soome jahipidamisest, jahikoertest. Soome Kennelliit tellis filme. Väga erinevaid asju tuli teha seitse aastat, enne kui mul tekkis mingi nimi ja televisooniinimesed mõistsid, et ma oskan filmida. Samas, kogu selle aja jooksul, kui mul juhtus olema vaba päev, veetsin looduses – filmisin karusid. Korjasin karudest materjali kaheksa aastat, sellest valmis minu esimene loodusfilm “Karhun valtakunta” 1997. aastal. Alles selle kaudu sai minust loodusfilmija.

Kas Soome loodusfilme on näidatud ka näiteks National Geographic’u kanalis?

Ainult minu karufilmi on näidatud.

Kuidas hindad Eesti ja Soome loodusfilme?

Olen Eesti filme näinud ainult festivalidel ning selle põhjal tundub mulle, et eestlastel on veel raskem kui meil – filmitehnika paistab kehvem olevat jne. Kui võrrelda BBC-i, Soome ja Eesti filme, siis kõigil on väike tasemevahe sees. Ja küsimus on ainult rahas.

Loodusfilmidelt oodatakse tänapäeval seksi ja vägivalda. Need, kes neid rahastavad, on täitsa ebainimlikud, need on inimesed-linlased, kelle maailmapilt koosneb ainult kiirustamisest ja rahutusest. Kõike seda oodatakse ka filmilt. Ühtäkki peab loodusfilm olema rahutu. See on aga aruta suhtumine!

See on ju absurd. Samas loodusfotograafid saavad teha rahulikke pilte, miks turg nendelt seksi ja vägivalda ei nõua?

Loodusfotograafia on hoopis teises seisus. Kahjuks loodusfilm on vaid väike osa suurest filmiärist. Kui sa oled näiteks kunstnik, filmikunstnik, siis riik annab sulle teinekord abiraha, ning sa võid saada võimaluse teha selle raha eest mida iganes soovid. Aga loodusfilm pole “kunst” ja loodusfilmitegijad “kunstnikud”, siin riik meile stippi ei anna. Seetõttu oleme sunnitud tegema filme, mille idee meilt ära ostetakse – selliseid, mida ka rahutud linlased viitsiksid vaadata. Et nad kohe teise kanali peale ei keera.

Kas Soomes on loodusfilmi festival?

Ei. Arvan, et selleks pole veel õige aeg. Soomes on viimastel aastatel räägitud väga palju vanade metsade kaitsest, see ärritab inimesi. Soome elab ju oma metsadest, nüüd aga keelatakse paljut. Sellepärast pole ka loodusfilmid sobitunud meie ühiskonda. Minu kodukandis ei pea paljud minu tööd üldse õigeks tööks.

Miks nii?

Minu kodukandis põhjas mõeldakse, et inimesed Helsingist ja Euroopast on võtnud neilt ära võimaluse elada nii nagu vanasti, kuna 10 protsenti metsadest on kaitse all. Ja nüüd peab veel kaitsma karusid ja ahme, ikka Euroopa Liidu tarvis, arvatakse, ja ei saa üldse olla nii nagu enne. Ollakse pahased. Kuna mina olen teinud endale nime ja kogunud tuntust loodusfilmijana, siis kohalikud suhtuvad minusse, nagu ma lõikaksin kasu nende “kaotusest”. Mulle on tuldud baaris ütlema, et sinule peaks kuuli pähe laskma nagu metselajale!
Aga Matsalu festival on tore, näeb väga ehe välja, inimesed on siin kuidagi õiged ja sõbralikud. Olen käinud mitmel festivalil, kus asjad pole korras: kas pole publikut või pole filmitegijaid. Siin paistab korras olevat.