Hall-Kärbsenäpp on laululind, kes ei laula

Kes on see laululind, kellele meeldib pesitseda inimasustuste läheduses ning kes ei laula? Selline küsimus võiks vabalt olla mõne telemälumängu pähkliks. “Pähkli” vastus on – hall-kärbsenäpp. Just hall, sest Eestimaal elab veel ka must- ja väike-kärbsenäpp, kes mõlemad on kõvad laululinnud.

See, et hall-kärbsenäpp meie mõistes ei laula, ei tähenda aga, et ta täiesti tumm on, meie lihtsalt ei pane nende laulu tähele. Isaslind köidab emase tähelepanu kolmest-neljast silbist koosneva sirtsumisega, ning sellest piisab, et teda laululinnuks peetaks. Tegelikult süstemaatikas on laululinnud ehk laululised värvuliste seltsi alamselts. Tõsi, ka vares on laululind. Kuidas siis nii? Siin tuleb vaadata hoopis lindude anatoomiat, täpsemalt laulukõrilihaste arvu. Valge-toonekurel need näiteks puuduvad, kuid varesel on neid koguni seitse paari. Seega, potentsiaalselt võiks vares lausa seitsmehäälselt laulda.

Hall-kärbsenäpp pole meil mingi haruldus ning ei hakka ta oma tegevusega meile väga silma ega ka kõrva. Mõnikord me ei teagi, et maja katuseräästa all elab hall-kärbsenäpi perekond. Ainus, mis nende kohalolekut reedab, on aiapostil või katuseharjal istuv linnuke. Kui on aga viitsimist nende toimetusi veidi jälgida, siis leiate peagi, et tegemist huvitava linnukesega.
Hall-kärbsenäpp on, nagu ka teised meil elavad kärbsenäpid, rändlind, kes saabub siia mai alguses. Looduses võib hall-kärbsenäppi leida peamiselt valgusküllastest lehtmetsadest või nõmmemännikutest. Olles poolsulus pesitseja, teeb ta oma pesa murdunud puutüvele või oksalohku. Ega pesa pole mingi kunstiteos, vaid pigem hooletult rohukõrtest ja peenematest raagudest punutud alus. Kui pesakoha valik jääb emaslinnu hooleks, siis pesa ehitamisest võtavad osa mõlemad paarilised.

Inimlembuse põhjuseks on rikkalik toidulaud. Seal, kus on talu, on kindlasti ka koduloomi ja need tõmbavad ligi igasuguseid lendavaid putukaid. Seega on üheks hall-kärbsenäpi inimlembuse põhjuseks ka rikkalik toidulaud. Mida rohkem on toitu, seda paremad on ka tingimused järeltuleva põlvkonna üles kasvatamiseks. Pesapaiku on samuti rikkalikus valikus: sobib maja katuse räästaalune, ukse- või aknaraami pealne, puuriit või lihtsalt mõni seina najale nõjatuv post. Isegi seina löödud nael on olnud kärbsenäpi arvates heaks pesaaluseks. Oluline on, et pesa oleks mingil rõhtsal alusel ja vähemalt üks külg toetuks vastu majaseina või puutüve. Hall-kärbsenäpi kurnas võib olla 3–7 rohekat või sinakasvalget pruunide laikudega kirjatud muna. Ligi kahenädalase haudumisega tegeleb peamiselt emaslind, kelle toitmise eest peab isane hoolitsema. Kui aga pojad koorunud, algab vanemate jaoks kahenädalane tihe töö.

Kuna hall-kärbsenäpid toituvad lendavatest putukatest, siis sõltub nende poegade ellujäämine ka ilmastikuoludest. Vihmaste ilmadega pole putukatel lennuilma, mistõttu vanemad peavad sellel ajal poegade toitmisega palju vaeva nägema. Enamasti leitakse ka sellele probleemile lahendus – loomalaut ja kasvuhooned. Seal on ka vihmaste ilmadega putukaid külluses, keda saab üsna lihtsalt jahtida. Olen ise näinud, kuidas hall-kärbsenäpp istub seasulul ning möödalendavaid putukaid püüab või siis kasvuhoones lilleriiulil istudes klaasil sibavaid kärbseid noka vahele napsab. Tõsi, sellised toitumiskohad ei ole reeglipärased, vaid abinõud probleemi lahendamiseks. Tavaliselt aga istub hall-kärbsenäpp mingil kindlal puuoksal või aiateibal, kust on hea ülevaade saagi lennuliiklusest. Üks kiirem sööst, paar tiivalööki kohapeal hõljumiseks, ja juba ongi mõni mardikas või kärbes noka vahel. Vastavalt vajadusele, libiseb see noka vahelt pugusse või viiakse pessa poegadele.

Kärbsenäpi pessaminek on omaette rituaal. Kõigepealt lennatakse püügikohast mõnele pesa lähedal asuvale kõrgemale alusele, millelt saab hea ülevaate ümbritsevast. Kui ollakse kindel, et midagi ohtlikku pole, siis lennatakse päris lähedal asuvale esemele, et uuesti ümbrust uurida. Kui ka nüüd midagi häirivat ei leita, maandutakse juba pesaservale, kus pojad nokad avali toitu ootavad. Näiteks kasutasid minu maakodus elavad kärbsenäpid enne pessa minekut traktori summutit, et ümbritsevast ülevaadet saada, siis maanduti korraks katuseredeli alumisele pulgale, millelt laskuti räästa all paiknevale pesale. Ja nii iga kord, kui poegadele toitu viidi. Ka pesast väljudes ei tõtta kärbsenäpp kohe püügikohale, vaid teeb enne peatuse mõnel kõrgemal alusel. Linavästrikud ja pääsukesed näiteks püüavad putuka noka vahele, ning ruttu pessa. Ilmselt on hall-kärbsenäpi käitumine seotud pesapaiga valikuga, mis, nagu juba loo alguses mainitud, võib olla suhteliselt ebaturvalistes kohtades.
Juba augusti teisel poolel hakkavad kärbsenäpid mõtlema soojemate paikade peale. Kui ilmad on vihmased ja külmad, algab nende ränne juba augusti lõpus. See on omane ka teistele putuktoidulistele lindudele, nagu linavästrikud, pääsukesed, punaselg-õgijad jne, sest halvad ilmaolud vähendavad oluliselt lendavate putukate hulka. Ega nad alguses kohe Lõuna-Aafrikasse siirdu, esialgu piisab ka Euroopa lõunapoolsetest aladest, kus suvesooja jätkub pikemaks kui meil. Oktoobris aga võetakse suund Aafrikasse, et seal talv üle elada.