Polegi midagi imelikku, kui linnas nahkhiirt kohtame. Aga eeldusel, et linn on väike, roheline ja rahulik. Tallinn oma tiheda auto- ja inimliiklusega, müra ja mölluga ei paista küll õige paik olema talveunes nahkhiirele. Aga just siin, Nordea Panga krohvitud seinal leidis üks nattereri lendlane (Myotis nattereri) endale kõige sobilikuma magamise paiga.

Turvatöötaja näitab käega abivalmilt umbes kolme ja poole meetri kõrgusele seina peale, kus konutab väike loomake. See on nattereri lendlane, kes on end talveunele sättinud. Turvanaise sõnul on nad valvanud sügavas unes magavat nahkhiirt nii päeval kui öösel juba üle nädala. Too pole mitte liigutanudki.

9. oktoobril pistsid nahkhiireuurijad aga unimütsi kotti ja toimetasid käsitiivalise sobilikumasse kohta. Kui ta oleks jäänud pangaseinale talvituma, olnuks loomake hukule määratud. Ta ei kannata nimelt külmakraade, tema õige talveune paik on mõisakeldrites, kus temperatuur ei lähe alla nulli. Kui ka keegi teda füüsiliselt poleks tülitanud, ei oleks ta ellu jäänud.
Nattereri lendlase talveuni algab oktoobris ja kestab aprillini. Nattereri lendlane on üsna haruldane meil elava üheteistkümne käsitiivalise liigi seas ning tema loomulik elupaik on seotud hoopis hõredate ja lagealadega metsadega, mis asuvad veekogude või soiste paikade ümbruses. Teda võib kohata ka põllumajandusmaastikel ja vahel isegi linnas. Öise eluviisiga loom püüab õhust putukaid, võttes lendamisel abiks kajalokatsiooni signaalid, mida nahkhiirlane saadab objektini avatud suu kaudu. Ta võib napsata putukaid ka lehestikus ronides ning vahel neid lüüa suhu sabaga.
Nattereri lendlane paaritub sügisest kevadeni ja ainult üks poeg sünnib juunis-juulis.