Fred Jüssi ei sekku just tihti meedias avalikku arutellu, aga sel sügisel avaldas ta Tallinna Linnalehes meelt Kadriorgu rajatava barokkpargi vastu. Linnaisade uhke plaan näeb pargis ette lageraiet, mis rööviks jalutajatelt peavarju, 20 linnuliigilt kodu ja Tallinn jääks ilma rohelistest kopsudest.

Fred Jüssi

Kas selle ideega ületati Teie jaoks mingi piir, Teie mõõt sai täis?
Siin pole mingeid piire, siin on tegu väärtushinnangutega. See on kõige tavalisem asi, et elustandard ja elukvaliteet aetakse segi. Sellest tuleneb palju arusaamatusi ka ümbruse kujundamisel. Olen sellega palju kokku puutunud, et inimene ei armasta elusaid puid. Ta leiab kõikvõimalikke põhjendusi, et neid maha võtta. Ma ei usu seda, mida räägitakse, et seda on tarvis teha. Samuti võiks öelda, et tõmbame hambad välja, ükskord niikuinii tekivad augud.
Inimestel ei ole arusaamist sellest, mis on loomulik ega sellest, kuhu me kuulume, kellega me tõeliselt kokku kuulume.

Kaarli puiestee puude saatusele pühendatud Loodusõhtul ütles vastasleer välja seisukoha, et meil on nii erinevad arusaamad: ühed inimesed on n-ö müüriusku, kellele meeldib inimkäte loodu – majad ja müürid, ja teised on puudeusku...
Eerik Kumari juhtis kunagi ühes oma ettekandes tähelepanu sellele, et ei saada aru, mis on väärt see, mida me luua ei suuda. Mõistetakse seda, et kui on ehitatud üks müür, siis on see hiiglama huvitav müür või et kui põleb maha üks kirik, siis on see katastroof. Aga kui raiutakse maha üks mets? Me võime neid kirikuid täpselt samasuguseid ehitada. See pole küll enam see kirik, aga see on samasugune kirik, ta täidab sedasama ülesannet. Aga kui me raiume maha ühe metsa, siis me samasugust metsa sinna asemele panna ei saa! See on inimese võimetus aru saada, et ta hävitab väärtusi, mida ta ise iial ei ole suuteline looma, sest ta ei ole Looja.
See jutt, et me peame parki uuendama, on õige, aga niipalju kui vaja ja nii vähe kui võimalik tuleb kallale kippuda teisele elule. Eriti Tallinna haljastuses – kõrghaljastuseks nimetatakse seda peenes keeles.
Minge Russalka juurde, kas päeval või hommikul, seal on lakkamatu autode vool. Lehtpuu on see, mis igal aastal vahetab oma vegetatsiooniorganeid, lehtpuu on see, kes meid natukenegi aitab, kui linna kopsudest rääkida. Minu arvates on arulage idee luua Kadriorgu puude asemele barokkpark. Olen nüüd kaks korda külastanud seda juba valmisolevat osa barokkstiilis lilleaiast, mulle ei paku see mitte midagi. Kui me selle alumise osa ka n-ö korda teeme, siis võib arvestada, et rohkem kui pool aastat pole seal mitte mingit elu. Sest seal pole puid, seal pole imetajaid, seal pole linde, seal pole nahkhiiri. Suvel tehakse muidugi need lillemustrid kõik korda.

Pärast puude mahavõtmist pole ju tegelikult võimalik mõnusalt jalutada Kadrioru tiigi ääres – meretuuled puhuksid otse tiigile ning autodemüra häiriks jalutajaid. Praegu kaitseb meid n-ö puudesein.
Ja milline õhk on puude all! Võtke puud maha ja te saate aru, mis on puudu. Aga inimesel ei ole seda äratundmist, ta on niivõrd urbaniseerunud. See on tegelikult kurb. Kurb, et mõni haritud inimene on nii umbse arusaamisega elusast asjast, elusast puust. On ju veel teine tasand ka. Me oleme ju võrdsed puudega. Võrdne saab olla milleski. Inimestena oleme võrdsed kui ühe liigi esindajad, kui Tallinna kodanikud, kui eesti keelt kõnelevad inimesed. Puudega oleme võrdsed kui elusolendid.
Ma ei ole küll seda usku, et puud mõtlevad ja puud tunnevad, aga ma olen kaugel sellest, et ignoreerida, kui keegi sellest räägib. Ma ei mõista seda, aga kui ma midagi ei mõista, ma ei ignoreeri seda, sest kunagi võib juhtuda, et ma seisan mingi tõsiasjaga silmitsi, mis kuulub sellesse ainevalda ja kui ma teda ignoreerinud olen, siis ma ei saa sellega ühendust. Mu elukogemus ütleb seda, et sa võid uskuda või mitte, aga sa ei tohi ironiseerida ega ignoreerida seda, mis puudutab elusat. Samasugust elusolendit kui mina. Puu hingab ja tahab vett. Ta kasvab. Tal on oma täid seljas. Tal on oma haigused ja hädad – me oleme puudega nii sarnased! See on suhtumise asi.

Kas Teie suhe Kadriorgu on eriline?
Kadriorg on üks minu esimesi Eesti elamusi. Ma tulin 1938. aastal lähistroopikast, Aruba saarelt – nüüd teatakse seda saart, sest Benton on sealt pärit. Ma olen seal sündinud, ma mäletan sealseid kõrbenud õuesid ja kaktuseid ja papaiapuid – täiesti teistsugust loodust kui siin. Ja kui me 1938. suvel tulime Eestisse, siis sügisel nägin oma elu esimest lehtede langemist. Ma olin kolmeaastane. Ma mäletan seda elamust, mis ma sain Kadrioru suurtest puudest, kollastest kastanilehtedest, kuidas ma jalgadega nende sees sahistasin.
See barokkpark on muidugi maitseküsimus ka: mulle ei meeldi meigitud naised, vaid loomulikkus, ja mulle ei meeldi, et pügatakse, nüditakse puud ära, kuna seda nõuab mingisugune klassikaline stiil. See on vägivald, minu arvates, see köndistamine.
Ma vaatasin Hiiumaal ka, kuidas üks uus taluomanik on käitunud puudega. Seal on õhuliin, selle asemel, et tõsta see õhuliin veidi kõrvale või panna maasse – raha peaks neil olema – nüdib ta puid. Teate seda salmi – “vana kask on jäänd truuiks mul surmani”? Seda lauldakse pisar silmanurgas. Vaatasin, kuidasmoodi köndistati ära kaks ilusat talukaske, mis seal õuepeal on. See on omaniku õigus.
Küsisite, kas mind erutab Kadriorg, sest ma olen tallinlane; vastaksin, mitte sellepärast, et olen tallinlane. Sellepärast, et ma olen lihtsalt inimene. Ja mul on oma arusaamine eesti keelest ja eesti maast. Usaldan seda maad rohkem kui seda rahvast, sest see maa on mind kandnud nii otseses kui kaudses tähenduses. Rahva meel on niivõrd muutlik, tema keelt ja meelt on niivõrd lihtne reostada, tema suhtumisi.

Inglise keel tungib igale poole, eriti linnades, see on ajupesu.
Vaadake mis on saanud maakeelest, kuidas teda “austatakse”. Ma olen öelnud, et kui keegi kuuleb kelleltki, kes on kuulnud mind lahkumisel ütlemas “OKEI TSAU” , siis ma olen ära müünud ennast ja oma maa ja emakeele.

Ma ise ütlen seda ka, see tundub nii väike asi...

See on väike asi, aga meil on oma keeles olemas kõik need sõnad. Ja nii on selle ajupesuga, millest sa räägid.
Olen näinud ka ekspeditsioonidel, mis juhtub minu rahvuskaaslastega, kui oleme näiteks venelaste ja ukrainlastega kusagil Kaug-Idas või Tuvas, kuidas kolmandal päeval minnakse juba üle “perevali” mööda “simnikut”. Minnakse “rabtšikuid” laskma. See on uskumatu! Aga igaühega ei juhtu nii. Ma tahtsin kunagi teha kesköösaadet Ilmar Kalaga, kes elab praegu Tasmaanias, tookord aga Austraalias. Teha saadet mitte sellepärast, et ta räägiks mulle, milliseid seeni korjatakse Austraalias ning kuidas laulavad linnud ja kas on marju, millest rahvas moosi keedab. Oleksin tahtnud, et eestlased kuuleksid, kuidas kõneleb eesti keelt mees, kes on 42 aastat Eestist ära olnud ning isegi oma poegadega räägib inglise keelt. Ehk mõni oleks pannud tähele seda, kuidas Ilmar kõneleb emakeelt. Mõni hüppab siit ära, aasta pärast ta laeva peal tellib endale juba “hüti”.

Teie jaoks on looduse ja keele suhe nii ilmne?
On. Kelle sõnad need olid, vist Marie Under, kes ütles, et emakeel on meie viimane isamaa. Seda ütles emigrant, lahkuma sunnitud luuletaja.
Kui palju on neid inimesi, kes on endalt küsinud, mida tähendab jääda eestlaseks, olla eestlane. Kui ma näen, mismoodi eestlane oma väärtusi kohtleb – väärtusi, mida ta ise pole suuteline looma – suuri puid näiteks – siis ma näen, kui palju tal on arusaamist sellest, mida tähendab olla ja jääda eestlaseks.

Te olete Tallinnas lahtiste silmadega käinud terve elu – paljudest paikadest pole noorematel aimugi, mis olid enne magalaid Mustamäel, Õismäel?
Oi, ma võiksin rääkida, milline oli Tallinna ümbrus 1948. aastal. Mustamäel olid talud. Sõpruse puiestee esimene kraav, mis kaevati, sellega algas Musta­mäe... ütleme pehmemalt: muutmine. Praeguses Lepistiku peatuses, Tondi lepikus oli väga rikas ümbrus. Löwenruh pargis oli kalakasvatus ja sinna voolas sisse allikaline oja, see tuli sealt lepikust, oja oli täis forelli! Selle oja kaldad olid heinamaad, kus pesitsesid kiivitajad ja punajalg-tildrid. See tundub uskumatu praegu! Kus praegu on Linnu tee – seal olid minu poisipõlve linnu- ja liblikavaatluse paigad.

Mis tunne oli, kui neid kohti hakati täis ehitama?
Minult on küsitud, kas sul on kahju, et seda enam pole. Aga mul ei ole sellest kahju, ma rõõmustan, et ma seda kõike näinud olen. Tallinna ümbrus oli väga rikas ja huvitav. Ma käisin Kadaka tee ääres saviaukudes põhjafaunat uurimas. Väga tore õpetaja oli mul – Villem Voore. Olin 13-14-aastane, kui hakkasin muuseumis käima loodushuviliste ringis ja käisime Voorega mudas kraapimas. Mida kõike seal leidsin! Elasin Tondil, mõnisada meetrit mööda Räägu tänavat edasi õitsesid juba kullerkupud! Seal olid juba looduses. Natuke Nõmme tee poole minnes oli üks saviauk, kus käisime ujumas, seal pesitses rästas-roolind.
Mu hilisemad n-ö jahimaad olid Kõrvemaal: piirkond Mustja jaamast natukene põhja poole kuni lõuna poole Kakerdaja rabani. Ma olen 50 aastat sealkandis liikunud. Esimest korda käisin 1950. aastal, viimati möödunud nädalal. Metsakultuurist rääkides – seal elasid 1950-ndatel ju metsavahid, neil olid pered, loomad. Seal ei toimunud kolhooside ajal muutused nii kiiresti, kui neil aladel, kus on põllumajandusmaad.
Metsadesse peidetuna säilis vana kauem. Metsades on nüüd pilt palju muutunud. Kui tahad näha, mis juhtub inimese hingega, vaata, kuidas metsi koheldakse. Seegi on näide, kuidas inimene trambib üle muruplatsi Kadriorus. On lootusetu luua klassikalist haljastust ning arvata, et inimene läheb viis meetrit ringi ja ei lõika puudealuseid muruväljakuid. Asi pole selles, mis juhtub murulapikesega, vaid mis on juhtunud inimese hingega. Inimene ei näe muru. Tal ei ole ajus rohelist värvi. Sa võid võrrelda seda olukorraga, kus poisi ees seisab vana naine. Kui sa ütled poisile, et kuule, su ees on vana naine, siis ta ehmub ja tõuseb püsti. Aga ta ise ei märka seda. Talle tuleb näidata.

Kas see kõik on möödumatult kadunud?
Ma olen nüüd 70-aastaseks saanud, olen näinud seitset riigilippu: need on sinimustvalge, punane, haakristi lipp, punane, Eesti NSV lipp, sinimustvalge ja eurolipp. Ega praegune sinimustvalge pole sama mis ennesõjaaegne, nad kannavad erinevat ideoloogiat. Iga kümne aasta kohta üks lipp n-ö, kui jagada minu 70 aasta peale ära.

Kas inimese mõtlemine ja vaim on suuteline nii järskude muutustega kaasa minema?
Meil on põhjani mõranenud ühiskond, on mõeldamatu, et inimene suudab nii kiiresti kohaneda kõigega, mida uued riigilipu heiskajad endaga kaasa toovad. Kui ma Inglismaal käisin, oli see nagu õppekäik, mõistmaks seda, mida tähendab järjepidevus. Sa lähed Ameerika idarannikule, siis sa näed ühte asja, see on Inglismaalt võetud ja üle Atlandi sinna viidud. Inglismaal see sama asi on oma kodus ja ei oskagi esimese hooga väljendada, milles see erinevus seisneb. Üks inglane aga ütles mulle: “Fred, Inglismaa inimesed arvavad, et 300 miili on pikk maa, inimesed Ühendriikides arvavad aga, et 300 aastat on pikk aeg.” Geniaaline vastus! Ma ei räägi sealsetest 13. sajandil ehitatud külakirikutest, vaid pingist, mis on ühe isanda mälestuseks pandud jõe äärde parki, seal on plaat peal vastava kirjaga aastast 1959. Pink on puust. Mine vaata, mis meil Kirde tiigi ääres on juhtunud betoonpinkidega! See on kultuuri järjepidevuse näide. Kui kultuuri ei ole käperdatud, vägistatud, ei ole loobitud ühest seinast teise, nagu meie oma. Kui aga küsida, kas on võimalik midagi muuta paremaks või hoida, säilitada, siis vastan, et kindlasti on. On küll võimalik. Ainult sel juhul, kui sa küsimusele vastust otsides pöörad pilgu sissepoole ja alustad iseendast. Kui sa oled endas mingeid väärtusi hoidnud ja teadvustanud, siis sa oled neid ka hoidnud üldse.

Stefan Zweig – Teie üks lemmikkirjanikke – ei suutnud oma maailma, ideaalide kadumisega kuidagi leppida.
Jah, ta lahkus elust. See sõltub inimesest. Minul ei ole seda tunnet olnud (naerab), et nii halvasti oleks asjad. Ikka – kui ei saa muuta olusid, tuleb muuta suhtumist. Tulin Hiiumaalt äsja, pidin tulema varem, aga ei raatsinud, sest nii ilus talv tuli. Sain aru, et ma olen ikkagi paradiisis! Ma kõnnin mööda neid metsateid, mu ümber on lumme mattunud puud, see on niivõrd ilus. Niivõrd ehe ja puhas igas mõttes. Vaikus. (Paus.) Ma käisin mere ääres ja metsades. Ma nautisin seda. (Paus.) Õigem oleks vist öelda, et see ületab naudingu piirid. See on väljaspool seda, kui saame rääkida naudingust. Me satume kuhugi, kus ei eksisteeri üldse mõisted. See on naudinguväline seisund.

See on tänulikkus..?
Jaa, seda võib nimetada tänulikkuseks, kui sa vajad määratlust. Igal hommikul ärgates veedan pool tundi voodis, mõtlen sellele, et olen ärganud, mul on jälle antud üks päev näha. Olen veel elus, ja samuti mu lähedased ja mu sõbrad.