6/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Intervjuu
Fred Jssi: Me oleme puudega nii sarnased.

Fred Jssi ei sekku just tihti meedias avalikku arutellu, aga sel sgisel avaldas ta Tallinna Linnalehes meelt Kadriorgu rajatava barokkpargi vastu. Linnaisade uhke plaan neb pargis ette lageraiet, mis rviks jalutajatelt peavarju, 20 linnuliigilt kodu ja Tallinn jks ilma rohelistest kopsudest.

Fred Jssi
Kas selle ideega letati Teie jaoks mingi piir, Teie mt sai tis?
Siin pole mingeid piire, siin on tegu vrtushinnangutega. See on kige tavalisem asi, et elustandard ja elukvaliteet aetakse segi. Sellest tuleneb palju arusaamatusi ka mbruse kujundamisel. Olen sellega palju kokku puutunud, et inimene ei armasta elusaid puid. Ta leiab kikvimalikke phjendusi, et neid maha vtta. Ma ei usu seda, mida rgitakse, et seda on tarvis teha. Samuti viks elda, et tmbame hambad vlja, kskord niikuinii tekivad augud.
Inimestel ei ole arusaamist sellest, mis on loomulik ega sellest, kuhu me kuulume, kellega me teliselt kokku kuulume.

Kaarli puiestee puude saatusele phendatud Loodushtul tles vastasleer vlja seisukoha, et meil on nii erinevad arusaamad: hed inimesed on n- mriusku, kellele meeldib inimkte loodu majad ja mrid, ja teised on puudeusku...
Eerik Kumari juhtis kunagi hes oma ettekandes thelepanu sellele, et ei saada aru, mis on vrt see, mida me luua ei suuda. Mistetakse seda, et kui on ehitatud ks mr, siis on see hiiglama huvitav mr vi et kui pleb maha ks kirik, siis on see katastroof. Aga kui raiutakse maha ks mets? Me vime neid kirikuid tpselt samasuguseid ehitada. See pole kll enam see kirik, aga see on samasugune kirik, ta tidab sedasama lesannet. Aga kui me raiume maha he metsa, siis me samasugust metsa sinna asemele panna ei saa! See on inimese vimetus aru saada, et ta hvitab vrtusi, mida ta ise iial ei ole suuteline looma, sest ta ei ole Looja.
See jutt, et me peame parki uuendama, on ige, aga niipalju kui vaja ja nii vhe kui vimalik tuleb kallale kippuda teisele elule. Eriti Tallinna haljastuses krghaljastuseks nimetatakse seda peenes keeles.
Minge Russalka juurde, kas peval vi hommikul, seal on lakkamatu autode vool. Lehtpuu on see, mis igal aastal vahetab oma vegetatsiooniorganeid, lehtpuu on see, kes meid natukenegi aitab, kui linna kopsudest rkida. Minu arvates on arulage idee luua Kadriorgu puude asemele barokkpark. Olen nd kaks korda klastanud seda juba valmisolevat osa barokkstiilis lilleaiast, mulle ei paku see mitte midagi. Kui me selle alumise osa ka n- korda teeme, siis vib arvestada, et rohkem kui pool aastat pole seal mitte mingit elu. Sest seal pole puid, seal pole imetajaid, seal pole linde, seal pole nahkhiiri. Suvel tehakse muidugi need lillemustrid kik korda.

Prast puude mahavtmist pole ju tegelikult vimalik mnusalt jalutada Kadrioru tiigi res meretuuled puhuksid otse tiigile ning autodemra hiriks jalutajaid. Praegu kaitseb meid n- puudesein.
Ja milline hk on puude all! Vtke puud maha ja te saate aru, mis on puudu. Aga inimesel ei ole seda ratundmist, ta on niivrd urbaniseerunud. See on tegelikult kurb. Kurb, et mni haritud inimene on nii umbse arusaamisega elusast asjast, elusast puust. On ju veel teine tasand ka. Me oleme ju vrdsed puudega. Vrdne saab olla milleski. Inimestena oleme vrdsed kui he liigi esindajad, kui Tallinna kodanikud, kui eesti keelt knelevad inimesed. Puudega oleme vrdsed kui elusolendid.
Ma ei ole kll seda usku, et puud mtlevad ja puud tunnevad, aga ma olen kaugel sellest, et ignoreerida, kui keegi sellest rgib. Ma ei mista seda, aga kui ma midagi ei mista, ma ei ignoreeri seda, sest kunagi vib juhtuda, et ma seisan mingi tsiasjaga silmitsi, mis kuulub sellesse ainevalda ja kui ma teda ignoreerinud olen, siis ma ei saa sellega hendust. Mu elukogemus tleb seda, et sa vid uskuda vi mitte, aga sa ei tohi ironiseerida ega ignoreerida seda, mis puudutab elusat. Samasugust elusolendit kui mina. Puu hingab ja tahab vett. Ta kasvab. Tal on oma tid seljas. Tal on oma haigused ja hdad me oleme puudega nii sarnased! See on suhtumise asi.

Kas Teie suhe Kadriorgu on eriline?
Kadriorg on ks minu esimesi Eesti elamusi. Ma tulin 1938. aastal lhistroopikast, Aruba saarelt nd teatakse seda saart, sest Benton on sealt prit. Ma olen seal sndinud, ma mletan sealseid krbenud uesid ja kaktuseid ja papaiapuid tiesti teistsugust loodust kui siin. Ja kui me 1938. suvel tulime Eestisse, siis sgisel ngin oma elu esimest lehtede langemist. Ma olin kolmeaastane. Ma mletan seda elamust, mis ma sain Kadrioru suurtest puudest, kollastest kastanilehtedest, kuidas ma jalgadega nende sees sahistasin.
See barokkpark on muidugi maitseksimus ka: mulle ei meeldi meigitud naised, vaid loomulikkus, ja mulle ei meeldi, et pgatakse, nditakse puud ra, kuna seda nuab mingisugune klassikaline stiil. See on vgivald, minu arvates, see kndistamine.
Ma vaatasin Hiiumaal ka, kuidas ks uus taluomanik on kitunud puudega. Seal on huliin, selle asemel, et tsta see huliin veidi krvale vi panna maasse raha peaks neil olema ndib ta puid. Teate seda salmi vana kask on jnd truuiks mul surmani? Seda lauldakse pisar silmanurgas. Vaatasin, kuidasmoodi kndistati ra kaks ilusat talukaske, mis seal uepeal on. See on omaniku igus.
Ksisite, kas mind erutab Kadriorg, sest ma olen tallinlane; vastaksin, mitte selleprast, et olen tallinlane. Selleprast, et ma olen lihtsalt inimene. Ja mul on oma arusaamine eesti keelest ja eesti maast. Usaldan seda maad rohkem kui seda rahvast, sest see maa on mind kandnud nii otseses kui kaudses thenduses. Rahva meel on niivrd muutlik, tema keelt ja meelt on niivrd lihtne reostada, tema suhtumisi.

Inglise keel tungib igale poole, eriti linnades, see on ajupesu.
Vaadake mis on saanud maakeelest, kuidas teda austatakse. Ma olen elnud, et kui keegi kuuleb kelleltki, kes on kuulnud mind lahkumisel tlemas OKEI TSAU , siis ma olen ra mnud ennast ja oma maa ja emakeele.

Ma ise tlen seda ka, see tundub nii vike asi...

See on vike asi, aga meil on oma keeles olemas kik need snad. Ja nii on selle ajupesuga, millest sa rgid.
Olen ninud ka ekspeditsioonidel, mis juhtub minu rahvuskaaslastega, kui oleme niteks venelaste ja ukrainlastega kusagil Kaug-Idas vi Tuvas, kuidas kolmandal peval minnakse juba le perevali mda simnikut. Minnakse rabtikuid laskma. See on uskumatu! Aga igahega ei juhtu nii. Ma tahtsin kunagi teha kesksaadet Ilmar Kalaga, kes elab praegu Tasmaanias, tookord aga Austraalias. Teha saadet mitte selleprast, et ta rgiks mulle, milliseid seeni korjatakse Austraalias ning kuidas laulavad linnud ja kas on marju, millest rahvas moosi keedab. Oleksin tahtnud, et eestlased kuuleksid, kuidas kneleb eesti keelt mees, kes on 42 aastat Eestist ra olnud ning isegi oma poegadega rgib inglise keelt. Ehk mni oleks pannud thele seda, kuidas Ilmar kneleb emakeelt. Mni hppab siit ra, aasta prast ta laeva peal tellib endale juba hti.

Teie jaoks on looduse ja keele suhe nii ilmne?
On. Kelle snad need olid, vist Marie Under, kes tles, et emakeel on meie viimane isamaa. Seda tles emigrant, lahkuma sunnitud luuletaja.
Kui palju on neid inimesi, kes on endalt ksinud, mida thendab jda eestlaseks, olla eestlane. Kui ma nen, mismoodi eestlane oma vrtusi kohtleb vrtusi, mida ta ise pole suuteline looma suuri puid niteks siis ma nen, kui palju tal on arusaamist sellest, mida thendab olla ja jda eestlaseks.

Te olete Tallinnas lahtiste silmadega kinud terve elu paljudest paikadest pole noorematel aimugi, mis olid enne magalaid Mustamel, ismel?
Oi, ma viksin rkida, milline oli Tallinna mbrus 1948. aastal. Mustamel olid talud. Spruse puiestee esimene kraav, mis kaevati, sellega algas Mustame... tleme pehmemalt: muutmine. Praeguses Lepistiku peatuses, Tondi lepikus oli vga rikas mbrus. Lwenruh pargis oli kalakasvatus ja sinna voolas sisse allikaline oja, see tuli sealt lepikust, oja oli tis forelli! Selle oja kaldad olid heinamaad, kus pesitsesid kiivitajad ja punajalg-tildrid. See tundub uskumatu praegu! Kus praegu on Linnu tee seal olid minu poisiplve linnu- ja liblikavaatluse paigad.

Mis tunne oli, kui neid kohti hakati tis ehitama?
Minult on ksitud, kas sul on kahju, et seda enam pole. Aga mul ei ole sellest kahju, ma rmustan, et ma seda kike ninud olen. Tallinna mbrus oli vga rikas ja huvitav. Ma kisin Kadaka tee res saviaukudes phjafaunat uurimas. Vga tore petaja oli mul Villem Voore. Olin 13-14-aastane, kui hakkasin muuseumis kima loodushuviliste ringis ja kisime Voorega mudas kraapimas. Mida kike seal leidsin! Elasin Tondil, mnisada meetrit mda Rgu tnavat edasi itsesid juba kullerkupud! Seal olid juba looduses. Natuke Nmme tee poole minnes oli ks saviauk, kus kisime ujumas, seal pesitses rstas-roolind.
Mu hilisemad n- jahimaad olid Krvemaal: piirkond Mustja jaamast natukene phja poole kuni luna poole Kakerdaja rabani. Ma olen 50 aastat sealkandis liikunud. Esimest korda kisin 1950. aastal, viimati mdunud ndalal. Metsakultuurist rkides seal elasid 1950-ndatel ju metsavahid, neil olid pered, loomad. Seal ei toimunud kolhooside ajal muutused nii kiiresti, kui neil aladel, kus on pllumajandusmaad.
Metsadesse peidetuna silis vana kauem. Metsades on nd pilt palju muutunud. Kui tahad nha, mis juhtub inimese hingega, vaata, kuidas metsi koheldakse. Seegi on nide, kuidas inimene trambib le muruplatsi Kadriorus. On lootusetu luua klassikalist haljastust ning arvata, et inimene lheb viis meetrit ringi ja ei lika puudealuseid muruvljakuid. Asi pole selles, mis juhtub murulapikesega, vaid mis on juhtunud inimese hingega. Inimene ei ne muru. Tal ei ole ajus rohelist vrvi. Sa vid vrrelda seda olukorraga, kus poisi ees seisab vana naine. Kui sa tled poisile, et kuule, su ees on vana naine, siis ta ehmub ja tuseb psti. Aga ta ise ei mrka seda. Talle tuleb nidata.

Kas see kik on mdumatult kadunud?
Ma olen nd 70-aastaseks saanud, olen ninud seitset riigilippu: need on sinimustvalge, punane, haakristi lipp, punane, Eesti NSV lipp, sinimustvalge ja eurolipp. Ega praegune sinimustvalge pole sama mis ennesjaaegne, nad kannavad erinevat ideoloogiat. Iga kmne aasta kohta ks lipp n-, kui jagada minu 70 aasta peale ra.

Kas inimese mtlemine ja vaim on suuteline nii jrskude muutustega kaasa minema?
Meil on phjani mranenud hiskond, on meldamatu, et inimene suudab nii kiiresti kohaneda kigega, mida uued riigilipu heiskajad endaga kaasa toovad. Kui ma Inglismaal kisin, oli see nagu ppekik, mistmaks seda, mida thendab jrjepidevus. Sa lhed Ameerika idarannikule, siis sa ned hte asja, see on Inglismaalt vetud ja le Atlandi sinna viidud. Inglismaal see sama asi on oma kodus ja ei oskagi esimese hooga vljendada, milles see erinevus seisneb. ks inglane aga tles mulle: Fred, Inglismaa inimesed arvavad, et 300 miili on pikk maa, inimesed hendriikides arvavad aga, et 300 aastat on pikk aeg. Geniaaline vastus! Ma ei rgi sealsetest 13. sajandil ehitatud klakirikutest, vaid pingist, mis on he isanda mlestuseks pandud je rde parki, seal on plaat peal vastava kirjaga aastast 1959. Pink on puust. Mine vaata, mis meil Kirde tiigi res on juhtunud betoonpinkidega! See on kultuuri jrjepidevuse nide. Kui kultuuri ei ole kperdatud, vgistatud, ei ole loobitud hest seinast teise, nagu meie oma. Kui aga ksida, kas on vimalik midagi muuta paremaks vi hoida, silitada, siis vastan, et kindlasti on. On kll vimalik. Ainult sel juhul, kui sa ksimusele vastust otsides prad pilgu sissepoole ja alustad iseendast. Kui sa oled endas mingeid vrtusi hoidnud ja teadvustanud, siis sa oled neid ka hoidnud ldse.

Stefan Zweig Teie ks lemmikkirjanikke ei suutnud oma maailma, ideaalide kadumisega kuidagi leppida.
Jah, ta lahkus elust. See sltub inimesest. Minul ei ole seda tunnet olnud (naerab), et nii halvasti oleks asjad. Ikka kui ei saa muuta olusid, tuleb muuta suhtumist. Tulin Hiiumaalt sja, pidin tulema varem, aga ei raatsinud, sest nii ilus talv tuli. Sain aru, et ma olen ikkagi paradiisis! Ma knnin mda neid metsateid, mu mber on lumme mattunud puud, see on niivrd ilus. Niivrd ehe ja puhas igas mttes. Vaikus. (Paus.) Ma kisin mere res ja metsades. Ma nautisin seda. (Paus.) igem oleks vist elda, et see letab naudingu piirid. See on vljaspool seda, kui saame rkida naudingust. Me satume kuhugi, kus ei eksisteeri ldse misted. See on naudinguvline seisund.

See on tnulikkus..?
Jaa, seda vib nimetada tnulikkuseks, kui sa vajad mratlust. Igal hommikul rgates veedan pool tundi voodis, mtlen sellele, et olen rganud, mul on jlle antud ks pev nha. Olen veel elus, ja samuti mu lhedased ja mu sbrad.



Ksitles Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet