Paar korda aastas kuulen ma telefonis veidi võõrapärast häält. See tähendab, et Vladimir J. Konečni on jälle Eestis.
Ta on saabunud kas endisest Jugoslaaviast, kust ta pärit on. Või USA-st, kus ta praegu elab. Või Ladina-Ameerikast, kus ta vahel üliõpilastele loenguid peab. Või Hiinast, või Islandilt, või Nepalist… Härra Konečni on kõige liikuvam inimene, keda ma tunnen. Sellepärast jääb ta Eestisse täpselt nii kauaks, kuni on järjekordse töö lõpetanud ja veidi puhanud.
Võimalik, et ta teeb siin fotonäituse ja te satute kusagil Tallinna vanalinnas ruumidesse, mille olemasolust teil seni aimugi ei olnud. Või on ta konservatooriumi saalis autorina kohal, et kuulata ja vaadata, kuidas tema näidend eesti keeles ja eesti näitlejate esituses mõjub. Või siis on ta ise lavastaja rollis, et viia meid kunstnik Marcel Duchamp’i sürrealistlikku ja iroonilisse maailma. Olen näinud Vladimiri erinevates maades tehtud fotosid, lugenud tema näidendeid, vaadanud tema lavastusi. Nüüd on võimalus eesti keeles lugeda tema Aasia-reiside järelmina sündinud luuletusi. India, Tai, Hiina… Autori sõna on täpne, te tunnete need maad ära ka siis, kui ise pole seal viibinud. Sõna loob pildi ja annab sellele tähenduse, üldistab. Konecni on hariduselt psühholoog ja loomult kunstnik. Tema fotod on nagu küsimused, millele peate otsima vastust iseendas. Tema lavastuste vaatemängulisuses on mingi eksistentsiaalne paine, millest te niipea ei vabane. Tema Aasia-sonettides… Aga parem leidke ise see õige sõna. Konecni luuletused lausa kutsuvad seda tegema. Head lugemist. Valentin Kuik. Serbia-Austria-Tshehhi päritolu Vladimir J. Konečni on sündinud Belgradis, Jugoslaavias. Inglise keel, millest on tõlgitud need viis sonetti, on üks neljast keelest, mis õpitud juba lapsepõlves. Ta on näitekirjanik, luuletaja ja fotograaf. Alates 1995. aastast on Vladimir J. Konečni aeg-ajalt peatunud Eestis. Muusikaakadeemias on lavastatud ta näidendid “Paat” ja “Beckett versus Duchamp”, Akadeemias ilmus tema käsitlus kuldlõikest ja Tallinna Linnamuuseumis rippus ta fotonäitus. Aastatel 2002–2004 tegutses ta Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna külalisprofessorina. Samuti on ta Muusikaakadeemia külalisprofessor. Vaata ka: www.vladimirkonecni.net
Viis sonetti Aasiast
Mis mõtted ta niuetes tuksuvad?
Alles kohmakas poisike
on see munk,
kes rabeleb
kahe külarübliku haardes.
Ringiratast, ikka ringiratast
krabavad marakratid
ta tolmuse mungarüü
safranikollast saba.
Nende naer helab,
tema naerus on nuttu –
paljakspöetud peaga teismeline poiss,
kes kasvab üles
jumala seltsis
kloostris Annapurna jalamil.
Kunded teevad hämaras ruumis oma valiku
Number üheksateist muudab tikkimise
sensuaalseks kunstiks
heledalt valgustatud ruumi keskel
peegelklaasi taga.
Kolm, kuus ja üheksa
lobisevad kui plikad Come and Go’s*,
number neliteist loeb
ja ükski neist iludustest ei maga,
kuigi magamiseks nad ongi
mõeldud neile hästiriietatud ennasttäis
viskirüüpajatele teispool
klaasi. Kolmkümmend dollarit, baht
käib ka. Kui üheksateist peab seda
Buddhale meelepäraseks, siis seda mitte.
* “Come and Go” on Samuel Becketti lühinäidend
Zen sureb
Kivid triivivad mõõdetult ja mõttevabalt kiviklibutiigis,
mille huumorivaene pind on rehitsetud nii siledaks.
Kivi istub klibuvoogude lainemurrus terve
igaviku, aga siis hakkab
sadama. See vihm on kerge ja isepäine, ent
jõuab aegade lõppu kindlamalt
kui kaljud. Vihm paneb vohama
umbrohu, mis katab ja õõnestab
kaljud. Pedantne kiviaed,
bonsai, zen koan - kõik
segipööratud ja lahustumas
vanades, tarkades vihmades
Keskmisest Riigist, mis kustutavad
tõusva päikese Ryoanjis.
Kerjustest
Statiivi pole, niisiis parem õlg
alla ja küünarnukk puusale toetada,
et kaamera saaks kindla vertikaalse asendi
püüdmaks helkivat tiiki.
(Taj Mahali ees). Pea, selg ja jalad
püsivad paigal kui vasak käsi
teravustab millimeeterhaaval, lisades
värskust väsinud, armuvalus kivipitsile.
Tekibki täiuslik, valge ruut
veepeeglisse – tardunud keha, aju ja silm, hing
kinni, katik ootab kvanthüpet –
kui kerjusnaise käsi sakutab
õrnalt varrukast ja osutab
oma lapse väljatorgatud silmale.
Hiina lasteooperi kokkuvõte
Esimeses vaatuses rappub tulevase tubli seltsimehe suur pea,
kui ta jälgib rahvahulka roosakas puukastis,
mis on kinnitatud tema ema algelisele jalgrattale; sitskardinais aknad
lõgisevad, kui ema läbi tänavaaukude väntab.
Teise vaatuse jooksul kasutab võrdseist võrdseim oma käsi –
esimeses stseenis padjana, kaitstes tagumikku Pekingi sillutise eest,
teises, et õigeks seada ohvitserimüts (lohmaka oliivikarva
asjanduse punatäht vajub pidevalt tagasi kuklasse).
Kolmandas vaatuses liitub tulevane juht kaaslastega,
kes klammerduvad nööri külge, mida hoiavad ranged õpetajad.
Lapsed viiakse Keelatud Linna lõunaväravasse,
kust vaatab vastu Mao –
nendes külm-külmades tarkades silmades leiab meie kangelane
oma esimesed kahtlused ning oma surmaotsuse. Viisteist aastat hiljem
(neljas vaatus) tapavad tankid ta sealsamas, Tianameni väljakul.
Peeter Sauteri tõlkeid toimetasid
Agne Nelk ja Marge Nelk-Kaplinski
|