Eestlane teab, mis on talgud. Või vähemasti mäletab. Külaühiskonnas tehti kõige tähtsamad tööd ikka üheskoos, algul ühe pere juures, siis teise juures. Ilus komme oli.
Eestlane mäletab ka, mis oli laupäevak ja sunniviisiline ühistöö. Ühistöö punaloosungite lehvides jättis mõttetu tunde, et kellel seda jama vaja on. Need ei ole nii kenad mälestused.
Vastakad mälestused ei lase eestlasel otsustada, et kuidas käituda, kui linn kutsub üles heakorratöödele? Tasuta tööd tegema, teisisõnu. Ühest küljest nagu tahaks. Aga teisest küljest... No mis ma sellest saan, küsib igaüks.
Ega ei saagi midagi. Vähemalt mitte materiaalselt. Sest mida said inglased, kes sõitsid kaugelt Euroopast Saaremaale tulevast looduskaitse ala korrastama? Neil oli lihtsalt tahe midagi vajalikku teha. Ja tahtsid end väärika ilmakodanikuna tunda, kes ei mõtle ainult endale, vaid ka teistele.
Õnneks pole ka eestlaste seas talgud nii väljasurnud kui kõrvalt vaadates paistab. Ainuüksi seda ajakirjanumbrit lugedes põrkub kolmele sündmusele, kus midagi ilusat on sündinud tänu vabatahtlike tööle Eestis. Tulevase looduskaitseala korrastamine, kaitsealuse kõre uute elupaikade loomine, Soomaa rahvuspargi puude uurimine.
Ja see kõik on ju väga ilus. Ehk elustab selline eeskuju meidki.